Operatsioon Victory ehk Tallinna maleva parimad mälümängurid tulevad Toompea malevkonnast

Peale eelmise aasta mälumängu nappi teist kohta, kogunes salajases kohas grupp Toompea malevkonna võitlejaid ning alguse sai operatsioon koondnimega „Victory“.

Peale vastase põhjalikku analüüsi ja luuregrupi ülema ettekannet, tegi operatsiooni juht raske südamega otsuse, lahingusse tuleb saata parimad jõud.

Rünnakgrupp moodustati kolme Toompea malevkonna Aasta Kaitseliitlase baasil (Kaido Mägi, Allan Kruus ja Kaido Tropp) ja kattegruppi mehitamiseks pidi pealik paluma Toompea veteranidel vanad lahingmundrid tolmust puhtaks kloppida ning lahingusse minna.

Nagu sõjalises operatsioonis ikka, võidavad distsipliin ja plaan, juhuse ja kaose, nii jagati meie ründe ja kattegrupi poolt kõigi nelja mälulahingu esikohad omavahel ära ning see, et ründegrupp sai võidukarika peakohale tõsta, tuli eelkõige sellest, et algne plaan nägi nii ette.

Kuivõrd sõjalised operatsioonid ei ole avalikud, siis üldsuse jaoks kirjutatakse Tallinna maleva

2018.a mälumängu protokolli lihtsad read:

 

I koht _Toompea malevkond

II koht _Toompea veteranid

III koht_ Lääne malevkond

 

Kaido Tropp

Vaenlane värise, me saame pihta nii tormis kui pimedas

Selliste sõnadega võiks kokku võtta meie rohelise kompanii nädalavahetusel toimunud lahinglaskmised, kõigist kompanii relvadest.

Lahinglaskmised kui sellised on kohaks, kus kompanii sooritab enda küpsuseksami kuivõrd kokku tuleb panna nii taktikalised kui laskeoskused. Selleks, et saada tegelik pilt meie rohelise kompanii võitlusvõimest oli kompaniiülem teinud ilmataadiga eraldi kokkuleppe, et olema peab tõeline jalaväe ilm ja ilmataat, täitis enda osa kokkuleppest täiega. Need kes olid kaasas ja mäletavad ilma esimesel Siilil teavad millega võrrelda ja kui siis võitis ilmataat, siis nüüdseks on kompanii juba niivõrd karastunud, et kui pühapäeva hommikul, küsis ärganud võitleja, telki astuva relvavenna käest, kas täna on ikka jalaväe ilm ja sai vastuse, et on, libises üle tema näo ainult muhe irve, andis ilmataat seepeale loobumisvõidu😊

Üks null komapii kasuks.

Laskmiste osas on lahinglaskmised ikkagi eelkõige suurte torude meeste pidu ja nemad lustisid täiega, hävitades vastase soomust, nii vihmas, lumesajus kui pimedas ning kui lisada siia juurde jagude koondtule edukad harjutused, siis jõuamegi järelduseni, mille leiate pealkirjast.

Kaks null kompanii kasuks.

 

Kompanii vaim

Toompea malevkond saatis viimasele teele major Heiki Arikese

9. oktoobril 2018 lahkus meie hulgast Toompea malevkonna üks eelmistest pealikest, major Heiki Arike.  Ta oli meie maleva eesotsas 14 aastat ja paljudele sümboliseeris ta ka seda ajajärku Kaitseliidu ajaloos. Algul ei olnud õppustel kõikidele võitlejatele isegi vormi selga anda, aga tahe oli olemas. Keegi meenutas, et tol korral tähendas õppus alati sedagi, et istuti telgi ligidal lõkke ümber ja räägiti lugusid. Malevkonnas on ju palju tarku jutuvestjaid. Täna enam lõkkeid ei teha, sest meie vägi on muutunud professionaalsemaks.

Aga Heiki aega jäi ka meie väike sõda või suur valmisolek. Kui 2007. aastal algas Pronksiöö mäsu, siis saabus ka Heiki kaudu käsk malevkonna liikmetele tulla igaks juhuks Toompea lossi kaitsma. Keegi ei teadnud veel, kuidas sündmused hakkavad arenema. Lahinguks tookord ei läinud, aga meid oli seal Riigikogu hoones palju. Ilmselt rohkem, kui ei kunagi varem koosolekutel või muidu õppustel. See andis kinnituse, et kui vaja, siis on meie malevkond valmis. 

Major Heiki Arike mälestusteenistus peeti 13. oktoobril 2018 Kaarli kirikus ja ta maeti Metsakalmistule. Teda olid viimsele teekonnale tulnud saatma paljud meie malevkonna liikmed ja ka Kaitseliidu ülem, kindralmajor Meelis Kiili.  Sarga ees viidi Toompea malevkonna lippu. Need kõik on vaid välised tunnused sellele, mida me nimetame relvavendluseks. Kaitseliitu astudes oleme ju tegelikult andnud üksteisele vande seista kõrvuti, kui surm peaks tulema. Ja ei ole oluline, kas me oleme sõbrad või juhututtavad, Kaitseliidus me oleme relvavennad kõrgema eesmärgi nimel. Need, kes need sõnad on hinges omaks võtnud, need mõistavad ka meie deviisi: “Üks süda, üks hing.”

Janno Isat kohendas aastaid tagasi noore mehena sõnu ühele laulule. Võib-olla praegu on aeg selle meenutamiseks. 

Toompea malevkonna laul

 

Päike tõusnud vaevalt ülesse,

Meie ammu juba marsime.

Meie ees on major Arike’

Laul meil suus, marsilaul, mis uus.

Kui me kodu poole liigume

ja nii uhkelt sammume,

löögu välku, paukugu või kõu,

vaenlane saab meilt tou

 

Võid sa käi läbi ilmamaa,

ei säärast kampa leia sa,

kui on seda Toompea malevkond

Vaba riigi valvur ta ju on!

Kui me ükskord koju jõuame

Siis te meie laulu kuulete

Meie ees marssis major Heiki Arike,

võidulaul meil kõigil suus!

 

Pataljon „Narva“ võitlejate tehtud viisil. Salvestatud Untsakate poolt „Metsa läksid sa 2“ plaadil.

https://www.youtube.com/watch?v=QWn_25vXPIg

Toompea karikavõitja laskmises selgus erakordsetes oludes

22.09 hommikul kogunes Männiku laskeväljale 20 malevkonna liiget, kes olid täitnud karikavõistluse kvalifikatsiooninormi. 20 laskjat 500 liikmelisest malevkonnast, ütlete, et vähe, kindlasti võiks ja peaks osalus olema suurem aga mündi teine pool on, et nad olid oma osaluse välja teeninud ja toimus võistlus parimate vahel.

Toompea malevkonna 2018 karikavõitja laskmises selgitati välja erakordsetes oludes, millised lõi Männiku laskeväljal puhunud tugev tuul.

Erakorralisi olusid iseloomustab ehk kõige paremini fakt, et üks meie suurmeistritest, kes viimati lasi märklehest mööda ehk 1981.a , sai laupäeval sellega hakkama rohkem kui üks kord. Võite ise arvata, millised olid siis tavalaskurite tulemused ning pilt protokolli ütles, et keskmiselt olid laskurite tulemused 30-50 p tavapärasest madalamad.

Eelvõistluse käigus selgitati välja 10 parimat, kes siis võrdselt rasketes oludes asusid laskma finaalharjutust 3×3 lasku 1 min aja piiranguga.

Finaali tulemusi kokku võttes, saab tõmmata paralleeli suviste jalgpalli maailma meistrivõitlustega, häid meeskondi on ju palju aga maailmameistriteks tuleb ikka üks 6 maast, kes seda juba kord suutnud, nii ka meil, varasem karikavõitja, Andres Davõdov, lõi finaalis oma kogemused letti ja alistas eelringis finaali parima tulemusega jõudnud noored ja lootusandvad konkurendid.

Kokkuvõttes, olid vägevad karikavõistlused, KL Männiku lasketiir saab 2018.a lõpuks renoveeritud ehk uuel aastal tehkem rohkem trenni ja järgmisel aastal paneme laskepeo püsti ning siis juba näeme, kas leidub mõni uus nimi, kes karika võidukalt pea kohale saab tõsta.

Kaido Tropp

Relvurpealik

Andres Davõdov, 2018 Toompea karikavõitja

 

Kogu kompaniiga, aga hajutatult

7.-9. septembrini toimus Soodla veehoidla ümbruses Kaitseliidu Toompea malevkonna õppus RÜNOL 2018, kuhu on haaratud Eesti Õhuvägi ja Soome Maanpuolustuskoulutusyhdistys MPK 36 võitlejat.

„Te ei tohi kobaras koos olla, et mitte jääda vastase kaudtule alla või olla nähtavad vastase helikopteritele ja siis peate kilomeetreid eemal ühel ajal ründama vastase toetuspunkte!“  Umbes nii võis kokku võtta ülesande, mille said Toompea „rohelise“ kompanii  rühmad laupäeval.

Õppuse sisu seisnes kompanii hajutatud sõjapidamises, kus tuli läbi viia varjatud rännak, vastast luurata, teha rünnakuplaane ja neid ellu viia, täita meditsiini- ja tuletellimise ülesandeid ja lõpuks harjutada enda varustamist läbi kopterite teel tehtava õhusilla.  

Eesmärk oli üllas, harjutada aga tuleb pidevalt. Kohaletulnud 150 meest pluss kohtunikud ja muud toetajad arvestasid õppuse sisse ka pool päeva ühtlustuskoolitust, mida iga rühm tegi vastavalt oma südametunnistusele. Nii oli näiteks näha, kuidas mõnel rühmal olid juba kogemustega tulejuhid ja mõni rühm pidi nutikama lahingpaari saatma esimest korda tulejuhi kiirkursusele. Nii harjuti ka mõttega, et kohtunikud ei loe surnuid, vaid haavatuid, kes tuleb lahinguväljalt ära toimetada.  

Käsu andmisel ütles kompaniiülem, nooremleitnant Mihkel Tikk: „Just praegu kukkus minu kõrval maha üks mürsk ja ma sain surma. Edaspidi peate te oma tegevust koordineerima omavahel ja ikkagi ülesande täitma.“ Eks kaitseliidu üksused peavadki olema valmis palju tegutsema hajutatult, sest Ukraina kogemused on taas tõestanud, et tihedad kompanii- ja isegi pataljoni formatsioonid said karmilt karistada vastase suurtükitule käest. Samal ajal on oluline, et otsustaval hetkel on koordineeritud siiski tegevus, mis tagab kindlas punktis vajaliku ülekaalu.

Osa õppuse vastutegevusest on jäetud soomlaste MPK rühma kanda. „Kui me oma tavalistel õppustel oleme juba harjunud võitlema teiste kaitseliitlaste ja kaitseväelaste vastu, siis loodetavasti on soomlastel meile nii mõnigi üllatus varuks,“ arvas Tikk.

Maanpuolustuskoulutusyhdistys MPK on soome reservväelasi ühendav organisatsioon, mis tegeleb ka kaitsealase väljaõppega alates 1993. aastast. MPK on oma eesmärkidelt üks kõige lähedasemaid organisatsioone Eesti Kaitseliidule. Vastastikku on külaskäike tehtud juba mitu korda. Soome reservväelaste tase oli sama ebaühtlane kui eestlastel, kuid nende tunnustuseks tuleb ütelda, et soomlaste lahingdistsipliin püsis kogu aeg kõrge. Niisamuti mängisid nad kogu aeg väga ausalt ja ei hakanud kunagi mängima punalaevastiku madrust, kes lahtise rinnaga jookseb kuulipilduja peale ja kuna kuulipilduja terve äralastud lint on osutunud talle tühiseks tõkkeks, siis on ta valmis täägiga ära tapma lahingu peatanud kohtuniku. Me ju teame, et kahjuks teinekord mõnda kaitseliitlast haarab selline hullus.

Õppust toetas ka Eesti Õhuvägi, kus praegu teenib ka vähemalt üks tegevväelane, kes on oma karjääri alustanud Toompea malevkonnast. Õhuväe ülesandeks on tuua kopteritega üksustele varustust ja öösel mängida vastutegevust, kes otsib infrapuna kaamera abil meie rühmasid. Kohe tuleb ütelda, et enda peitmisega saadi üldiselt hästi hakkama, ehkki mitte sajaprotsendiliselt. Tihedamate metsatukkade roheline lehtede kiht on kohati väga hea soojusekraan.

Kummalisel kombel ilmes ühe puudujäägina see, et Toompea väga tugev tagala oli mõned mehed liialt ära harjutanud mõttega, et juua, süüa ja laskemoona veetakse alati järgi. Kui mõnel rühmal tuli 12 tundi pidevalt liikuda raskel maastikul omaette, siis sai mõnel mehel vesi otsa ja tekkis veepuudus. See on kahtlemata mõttekoht, sest iga meie võitleja peaks alati valmis olema vähemalt 24 tundi ka täiesti üksi looduses hakkama saama. Kui ei midagi muud, siis esitab see nõudmisi ka füüsilisele vormile, sest kui koos tundidega mööduvad kilomeetrid läbitud metsateid, siis hakkab 20 kg varustust päris tõsiselt väsitama.

Lõpptulemusena oli igal rühmal lõpuks mõttekohti. Mitte midagi ei lähe kunagi täpselt nii nagu plaaniti, aga lõpptulemusena ülesanne täideti. Selleks tehtud jõupingutus oli eepiliste mõõdetega. Ma arvan, et kõrvalt vaadates on kõigil õppusel osalejatel põhjust enda üle uhkust tunda, et siis järgmine kord veel paremini teha.  Muuseas, järgmine kord on juba lahinglaskmine. Oh pidu!