Toompea karikavõitja laskmises selgus erakordsetes oludes

22.09 hommikul kogunes Männiku laskeväljale 20 malevkonna liiget, kes olid täitnud karikavõistluse kvalifikatsiooninormi. 20 laskjat 500 liikmelisest malevkonnast, ütlete, et vähe, kindlasti võiks ja peaks osalus olema suurem aga mündi teine pool on, et nad olid oma osaluse välja teeninud ja toimus võistlus parimate vahel.

Toompea malevkonna 2018 karikavõitja laskmises selgitati välja erakordsetes oludes, millised lõi Männiku laskeväljal puhunud tugev tuul.

Erakorralisi olusid iseloomustab ehk kõige paremini fakt, et üks meie suurmeistritest, kes viimati lasi märklehest mööda ehk 1981.a , sai laupäeval sellega hakkama rohkem kui üks kord. Võite ise arvata, millised olid siis tavalaskurite tulemused ning pilt protokolli ütles, et keskmiselt olid laskurite tulemused 30-50 p tavapärasest madalamad.

Eelvõistluse käigus selgitati välja 10 parimat, kes siis võrdselt rasketes oludes asusid laskma finaalharjutust 3×3 lasku 1 min aja piiranguga.

Finaali tulemusi kokku võttes, saab tõmmata paralleeli suviste jalgpalli maailma meistrivõitlustega, häid meeskondi on ju palju aga maailmameistriteks tuleb ikka üks 6 maast, kes seda juba kord suutnud, nii ka meil, varasem karikavõitja, Andres Davõdov, lõi finaalis oma kogemused letti ja alistas eelringis finaali parima tulemusega jõudnud noored ja lootusandvad konkurendid.

Kokkuvõttes, olid vägevad karikavõistlused, KL Männiku lasketiir saab 2018.a lõpuks renoveeritud ehk uuel aastal tehkem rohkem trenni ja järgmisel aastal paneme laskepeo püsti ning siis juba näeme, kas leidub mõni uus nimi, kes karika võidukalt pea kohale saab tõsta.

Kaido Tropp

Relvurpealik

Andres Davõrdov, 2018 Toompea karikavõitja

 

Kogu kompaniiga, aga hajutatult

7.-9. septembrini toimus Soodla veehoidla ümbruses Kaitseliidu Toompea malevkonna õppus RÜNOL 2018, kuhu on haaratud Eesti Õhuvägi ja Soome Maanpuolustuskoulutusyhdistys MPK 36 võitlejat.

„Te ei tohi kobaras koos olla, et mitte jääda vastase kaudtule alla või olla nähtavad vastase helikopteritele ja siis peate kilomeetreid eemal ühel ajal ründama vastase toetuspunkte!“  Umbes nii võis kokku võtta ülesande, mille said Toompea „rohelise“ kompanii  rühmad laupäeval.

Õppuse sisu seisnes kompanii hajutatud sõjapidamises, kus tuli läbi viia varjatud rännak, vastast luurata, teha rünnakuplaane ja neid ellu viia, täita meditsiini- ja tuletellimise ülesandeid ja lõpuks harjutada enda varustamist läbi kopterite teel tehtava õhusilla.  

Eesmärk oli üllas, harjutada aga tuleb pidevalt. Kohaletulnud 150 meest pluss kohtunikud ja muud toetajad arvestasid õppuse sisse ka pool päeva ühtlustuskoolitust, mida iga rühm tegi vastavalt oma südametunnistusele. Nii oli näiteks näha, kuidas mõnel rühmal olid juba kogemustega tulejuhid ja mõni rühm pidi nutikama lahingpaari saatma esimest korda tulejuhi kiirkursusele. Nii harjuti ka mõttega, et kohtunikud ei loe surnuid, vaid haavatuid, kes tuleb lahinguväljalt ära toimetada.  

Käsu andmisel ütles kompaniiülem, nooremleitnant Mihkel Tikk: „Just praegu kukkus minu kõrval maha üks mürsk ja ma sain surma. Edaspidi peate te oma tegevust koordineerima omavahel ja ikkagi ülesande täitma.“ Eks kaitseliidu üksused peavadki olema valmis palju tegutsema hajutatult, sest Ukraina kogemused on taas tõestanud, et tihedad kompanii- ja isegi pataljoni formatsioonid said karmilt karistada vastase suurtükitule käest. Samal ajal on oluline, et otsustaval hetkel on koordineeritud siiski tegevus, mis tagab kindlas punktis vajaliku ülekaalu.

Osa õppuse vastutegevusest on jäetud soomlaste MPK rühma kanda. „Kui me oma tavalistel õppustel oleme juba harjunud võitlema teiste kaitseliitlaste ja kaitseväelaste vastu, siis loodetavasti on soomlastel meile nii mõnigi üllatus varuks,“ arvas Tikk.

Maanpuolustuskoulutusyhdistys MPK on soome reservväelasi ühendav organisatsioon, mis tegeleb ka kaitsealase väljaõppega alates 1993. aastast. MPK on oma eesmärkidelt üks kõige lähedasemaid organisatsioone Eesti Kaitseliidule. Vastastikku on külaskäike tehtud juba mitu korda. Soome reservväelaste tase oli sama ebaühtlane kui eestlastel, kuid nende tunnustuseks tuleb ütelda, et soomlaste lahingdistsipliin püsis kogu aeg kõrge. Niisamuti mängisid nad kogu aeg väga ausalt ja ei hakanud kunagi mängima punalaevastiku madrust, kes lahtise rinnaga jookseb kuulipilduja peale ja kuna kuulipilduja terve äralastud lint on osutunud talle tühiseks tõkkeks, siis on ta valmis täägiga ära tapma lahingu peatanud kohtuniku. Me ju teame, et kahjuks teinekord mõnda kaitseliitlast haarab selline hullus.

Õppust toetas ka Eesti Õhuvägi, kus praegu teenib ka vähemalt üks tegevväelane, kes on oma karjääri alustanud Toompea malevkonnast. Õhuväe ülesandeks on tuua kopteritega üksustele varustust ja öösel mängida vastutegevust, kes otsib infrapuna kaamera abil meie rühmasid. Kohe tuleb ütelda, et enda peitmisega saadi üldiselt hästi hakkama, ehkki mitte sajaprotsendiliselt. Tihedamate metsatukkade roheline lehtede kiht on kohati väga hea soojusekraan.

Kummalisel kombel ilmes ühe puudujäägina see, et Toompea väga tugev tagala oli mõned mehed liialt ära harjutanud mõttega, et juua, süüa ja laskemoona veetakse alati järgi. Kui mõnel rühmal tuli 12 tundi pidevalt liikuda raskel maastikul omaette, siis sai mõnel mehel vesi otsa ja tekkis veepuudus. See on kahtlemata mõttekoht, sest iga meie võitleja peaks alati valmis olema vähemalt 24 tundi ka täiesti üksi looduses hakkama saama. Kui ei midagi muud, siis esitab see nõudmisi ka füüsilisele vormile, sest kui koos tundidega mööduvad kilomeetrid läbitud metsateid, siis hakkab 20 kg varustust päris tõsiselt väsitama.

Lõpptulemusena oli igal rühmal lõpuks mõttekohti. Mitte midagi ei lähe kunagi täpselt nii nagu plaaniti, aga lõpptulemusena ülesanne täideti. Selleks tehtud jõupingutus oli eepiliste mõõdetega. Ma arvan, et kõrvalt vaadates on kõigil õppusel osalejatel põhjust enda üle uhkust tunda, et siis järgmine kord veel paremini teha.  Muuseas, järgmine kord on juba lahinglaskmine. Oh pidu!

36 soome reservväelast treenib Eestis koos Kaitseliidu Toompea malevkonnaga

7.-9. septembrini toimub Soodla veehoidla ümbruses Kaitseliidu Toompea malevkonna õppus RÜNOL, kuhu on haaratud Eesti Õhuvägi ja Soome Maanpuolustuskoulutusyhdistys MPK 36 võitlejat.

Õppus seisneb kompanii hajutatud sõjapidamises, kus tuleb vastast luurata, teha rünnakuplaane ja neid ellu viia, täita meditsiini- ja tuletellimise ülesandeid ja lõpuks harjutada enda varustamist läbi kopterite teel tehtava õhusilla.  

„Meile on tähtis, et iga võitleja, iga jagu ja iga rühm oleksid valmis iseseisvalt otsuseid vastu võtma ja mitte ootama kogu aeg ülevalt tulevaid suuniseid,“ selgitas õppuse eesmärke kompaniiülem nooremleitnant Mihkel Tikk. Üks osa õppuse vastutegevusest on jäetud soomlaste MPK rühma kanda. „Kui me oma tavalistel õppustel oleme juba harjunud võitlema teiste kaitseliitlaste ja kaitseväelaste vastu, siis loodetavasti on soomlastel meile nii mõnigi üllatus varuks,“ lisas Tikk.

Maanpuolustuskoulutusyhdistys MPK on soome reservväelasi ühendav organisatsioon, mis tegeleb ka kaitsealase väljaõppega alates 1993. aastast. MPK on oma eesmärkidelt üks kõige lähedasemaid organisatsioone Eesti Kaitseliidule. Vastastikku on külaskäike tehtud juba mitu korda.

Õppust toetab ka Eesti Õhuvägi, kus mitu tegevväelast on oma karjääri alustanud samuti Toompea malevkonnast. Õhuväe ülesandeks on tuua eraldi tegutsevatele üksustele varustust.

Õppust korraldab Kaitseliidu Tallinna maleva Toompea malevkond, kus on kokku ligi 500 liiget ja kaks kompaniid.

 

Kontakt:

Ilmar Raag

Toompea malevkonna pealik

Tel:+372 5248 626

Ilmar.raag@kaitseliit.ee

Toompea kombitsad hargnevad

Me ei pea mõtlema, et Toompea ainuke tugevus peitub roheliselt lahinguväljal. Viimastel päevadel on minuni jõudnud kaks uudist, mis mõlemad väärivad äramärkimist. 

Toompea mehed ei unusta!

Kõigepealt käivitus augustis uuesti Kaitseliidu Tallinna maleva mälumäng,. 22. augustil tulid võrdse tulemusega esikohale  Toompea 1. võistkond ja Toompea veteranid. See ei olnud juhus, sest ka üldarvestsuses on esikohad Toompea käes 2018. aasta arvestuses.  Kes tahab rohkem teada, küsige Ivar Kühni käest. 

Tüüpilised Toompea mäluhiiiglased treeningul

 

Võidud golfirindel

Teine ootamatu uudis tuli Saksamaalt Münsterist, kus toimus sõjaväelaste rahvusvahelise spordiorganisatsiooni ( Conseil International du Sport Militaire – CISM) golfi maailmameistrivõistlused. Ühel hetkel võistlesid meeskondade juhid omavahel ja selle võistluse võitis Toompea mees Viljar Jaamu. Palju õnne!

Viljar Jaamu on kõige pikem mees, kuldse medaliga.

Võidupüha ja marssimise iidne kunst

Ilmar Raag

 

Inimese vajadus sümbolite järele on tähelepanuväärne. Lahing Võnnu all võideti juba 99 aastat tagasi, aga me marsime veel tänagi.  Mõte on muidugi pigem tänases päevas, sest Võidupüha paraad on kui aastast aastasse korduv usutunnistus, mis peab näitama, et meie vaim ei ole muutunud.  Ja samas ütlevad mõned semiootikud, et kui Sul on tarvis midagi väga rõhutada, siis on samas rituaalis ka vastupidine hirm. Ja seetõttu on see paraad lõpuks tähtsam, kui esialgu paistabki.

Margus Anvelt üritab sel viisil sooja saada enne paraadile minekut.

Toompea malevkond ei oleks seekord pidanud üldsegi Võidupüha paraadist osa võtma. Ühel hetkel tuli aga palve rohkem kui käsk aidata Tallinna malevat. See on samuti sümboli küsimus. Tallinna malev on oluliselt suurem, kui ükski teine malev Eestis. „Meid on terve rügement,“ tavatseb maleva   pealik Toomas Väli teinekord ütelda. Ja seepärast peab meid ka paraadil olema  rohkem, et muuhulgas igal sammul tõestada vajadust rohkemate palgaliste ametikohtade ja varustuse järgi.

Mina olen 6 paraadil käinud. Tean, et see on tegelikult päris keeruline ja raske. Aga tean sedagi, et kui pidulik möödamarss  on lõppenud, on tunne ülev. Umbes nii nagu oleksin jälle ära teinud raske eksami. Tänane eesti kaitseliitlane pigem läheb metsa ja kannatab seal niiskust ja külma, kui läheb paraadile. Väga paljud tegelikult ei teagi, et nad marssida ei oska. Toompea malevkond  reageeris üleskutsele hästi. Kokku tuli 34 inimest, kelle seas oli väljaspool meie karpi marssinud Kaitseliidu liputoimkonna ohvitser major Andre Lilleleht ja Tallinna maleva tuletooja seersant Allan Kruus. Mulle avaldas valmisolekut rivvi tulla nii 1933. aastal sündinud kolonel Tõnis Nõmmik kui 16 aastane Voldemar Jagomägi, kes sel puhul soovis Toompea malevkonnaga liituda. Austatud kolonel Nõmmikule ütlesin ma ära. Võib-olla hirmust, et proovid võivad olla kurnavad ja üle kaheksakümneseid mehi peab targemalt kasutama. Kuid 77 aastane kolonel Enn Tupp tuli ikkagi rivvi. Ta küll kurtis pärast teist proovi, et vasaku jala rõhutamisest, on kand valus, aga ta pidas vastu. Niisamuti olid rivis meie ameeriklane Xavier Tigro ja soomlane Torsten Kihlman. Kokku moodustasime me Tallinna malevast ühe kolmandiku sellel paraadil. Sümboli mõttes jäi puudu ainult lipust rühma ees.

See on hetk enne Plangust äraliikumist.

Veel enne Lauluväljakul toimunud peaproovi, koguneti Plangu baasi territooriumile harjutama. Esimene pilt ei olnud sugugi kõige parem. Ka mina ei plaaninud esialgu sugugi rühmaülema rolli mängida, kuid kui vastav korraldus tuli, siis avastasin, et  eesti rivimäärustiku punktid ei ole minu tugevam külg. Ma küll nägin meie rivis mehi, kes marsisammu asemel algul tegid kummalist robotliikumist, kus käed hakkasid ebaloomulikult kangelt valesse jalga liikuma, aga samavõrd andsin ka ise kohmakaid käsklusi. Ka mina pidin õppima. Marssimine on tegelikult keeruline kunst. Venelased lähevad kuu aega enne Punase väljaku paraade ühele lennuväljale, kus nad hommikust õhtuni marsivad. Meie tegime vaid 3 kahetunnist proovi, aga vähemalt ühtemoodi hingamise õppisime me ära. Ehkki rivikarbis oli 5 ohvitseri, määrasin ad hoc jaoülemateks kaitseväe kogemusega kapralid. Kui nende juurde arvata veel nooremveebel Janar Randväli, siis kõik, mida mina marssimisest ei teadnud, sai paika nende abiga. Rühma esimene parem poolne mees oli minu jaoks kui orkestri esimene viiul. Ja kui ma hakkasin rühmaülemana oma rütmis kahtlema, siis vaatasin tema vasakut jalga ja sain teada, milline on meie rühma samm. Omad koomilised aspektid sel marssimisel siiski jäid. Kuna kaitseliitlastel on tegelikult väga erinev varustus, siis otsustati, et ühtlustame kõik võitlejad kõige  lihtsama variandi järgi, mis tähendas rakmeid. Väga ägedad lahingvestid ja kuulivestid jäid maha. Rakmete puhul oli oluline, et kõik tilbendavad nöörid oleksid teibiga kokku tõmmatud ja rakmete taskud tähendusrikkalt punnis. Mina panin oma rakmetesse tualettpaberi rullid, aga Ranväli rakmetes oli näiteks vanad kokkukärtsutatud ajalehed, mille tulemusena need rakmed peaaegu ei kaalunud midagi. Kummatigi tähendasid need kummis rakmetaskud, et käed ei saanud enam käia loomulikult keha ligi, vaid kõik liikumine toimus kerge kaarega. Niisamuti avaldas ka orkester oma mõju. Kui üldine reegel ütleb, et orkestri suure trummi löögi alla tuleb panna oma vasak jala samm, siis oli tulemuseks see, et enamik võitlejaid justkui raiusid seda vasakut jalga, samal ajal kui parem jalg astus normaalselt. Tulemuseks oli mõnel juhul lonkav hüplev kõnd, mida on omamoodi kummastav vaadata.

Reede pealelõunal liikusime peaprooviks Lauluväljakule. Kuna eelmisel ööl oli vihm teinud Tallinnas mehetegusid,  siis oli bussis omamoodi tõsine meeleolu. Igal juhul otsustasime, et peaproovi ajal võivad mehed kanda vihmakeepe ja kampsuneid, kuna enne järgmist päeva ei tohtinud keegi enam haigeks jääda. Ilm säästis meid vaid vihma poolest, mida tibutas õige mõõdukalt, kui me oma tubli kaks tundi laulukaare ees seisime. Temperatuur oli 12 kraadi juures. Need, kes tahtsid said ööseks koju minna riideid kuivatama, aga pea pool rühmast jäi Näituste halli ööbima koos mujalt tulnud kaitseliitlaste ja muude liitlastega.  Mulle oli see kokkuvõttes väga huvitav, sest õhtusel seltsiüritusel lubati kõigile ka üks toop õlut, mille taga istudes kuulasin meie meeste juttusid. Peamine mulje jäi keskmisest kõrgemast IQ-st. See vist ikkagi on meie malevkonna eripära. Kokkuvõttes kellegi õlletoop liiga suureks ei paisunud ja öö saabus rahulikult.

Öö ja õiglane kaitseliitlase uni.

Järgmine hommik üllatas meid paikesepaistega.  Keegi otsis välja ilmateate, mis lubas, et vähemalt kell 11, siis kui algab teleülekanne, siis hakkab ometi sadama, aga ega sellest väga enam ei hoolitud.  Dulce et decorum est pro patria mori. Omamoodi meeleolukas vahepala tuli meie kõrvalt, kus üks Tallinna maleva võitleja oli kaasa võtnud lõõtspilli ja minekukäsku oodates mängis „Ukuaru valssi“ ja seejärel ka muid lugusid. Hommikusöögiks oli puder, banaan, lihapirukas, tee ja kohv. Kõik kodudes ööbijad saabusid õigel ajal. Ainult  rühmavanem Randväli tuli kuningliku täpsusega umbes minut enne minemahakkamist.  Seevastu manitses ta kogu rühma nüüd pidevalt vett jooma, et keegi ei minestaks. Ja siis kui me juba Lauluväljakul seisime tuletas ka tema meelde, et meie rühm rivis ei säbele. Kõikjal ümberringi on kaamerad, mis otsivad just seda hetke, kui Sa hakkad nina sügama.

Ja siis algas paraad. Seda te olete nüüd juba teleekraanilt näinud. Tundus, et me saime hakkama. Ekraanil oli meie rühma näha umbes 8 sekundi jooksul.  Seevastu telekommentaatoritele olid antud mingid vanad paberid, mille tõttu nad ei teadnud meist midagi. Nii me marssisimegi Tallinna maleva auks tundmatute sõduritena. Selleski ju on oma ülevus.

Niipea, kui adrenaliin lahtuma hakkas, tuli ka kahetsus, et marsiteekond nii lühike oli. Meie rühm läks mere äärde ja seal tegime ka pildi, mida kellelgi teisel ei ole. Mul oli au just seal ka üle anda Toompea malevkonna tänukirjad SIILil näidatud hea teenistuse eest malevlastele Ergo Pärnale, Margus Anveltile ja Jane Reichardtile.  Teised saavad oma tänukirjad siis, kui kohtume J.

Lõpuks jäi alles ainult tänu naistele ja meestele, kellega koos oli au marssida Eesti Vabariigi 100-ndal aastapäeval. Aitäh kõigile.