Toompea tänas sõpru PPA-s

Seoses läheneva Võidupühaga, otsustas Toompea malevkond tänada oma häid partnereid PPA-st. Teatavasti on meie “Kollane” kompanii sisekaitselise suunitlusega ja seetõttu on just viimasel poolel aastal toimunud ühteaegu nii kontseptuaalset tööd, kui ka reaalset politseiväljaõpet. 

Miks see on oluline? Leitnant Ilmar Raag, Toompea malevkonna pealik ütles tänukirju üle andes: “Me teame, et reaalselt on Kaitseliidu reageerimine PPA toetuseks tunduvalt tõenäolisem, kui tegutsemine sõja ajal Kaitseväe all. Täna veel on kõik muud kriisid tõenäolisemad, kui kohene konventsionaalne sõda. Seetõttu peab Kaitseliit ja PPA üksteist järjest paremini mõistma.”

Pildil on vasakult Armin Saarits, Urmas Krull ja Toompea kollase kompanii ülem, leitnant Marko Reichardt.

Sellise koostöö näiteks ongi hea klapp, mis on tekkinud Armin Saaritsa ja Urmas Krulliga. Politseileitnant Armin Saarits on PPA arendusosakonna valmisoleku ja reageerimise büroo politseivanemanalüütik ja politseileitnant Urmas Krull on PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo kriisireguleerija. Nende nägemuses võiks koostöös Kaitseliidu kooliga tulevikus kõik Kaitseliidu rühmaülemad ja jaoülemad olla üheaegselt ka abipolitseiniku väljaõppe ja staatusega, mis lubaks neid tunduvalt asjakohasemalt vajadusel reageerida. Tänukiri läheb ka politseileitnant Priit Saarele, kes praegu on siirdunud Riigikantseleisse ja kes on ühtlasi ka Toompea malevkonna liige. 

Eraldi teema on Toompea malevkonna sisekompanii võimalik võimekus kriisi korral täita PPA toetuseks ka kiirreageerijate ülesandeid, nii nagu me tegime SIIL 2018 ajal. (Igaks juhuks kordame üle, et kiirreageerijad ei ole eriüksus.) Kõikide nende teemadega aga minnakse edasi juba sügisel. 

 

Toompea malevkonna laskelaager 2018

Kui möödunud aastal Kaitsevägi kinnitas uue laskeväljaõppe eeskirja, siis oli see kui revolutsioon ka meile. Juba ammu räägiti, et senised harjutused, kus kaitseliitlased lasevad jumalikus rahus aeglase pulsiga saja meetri pealt “täppi”, ei peegelda sugugi reaalset olukorda lahinguväljal. Seal on Sul pulss üleval, adrenaliin segab mõtlemist, Sa pead pidevalt positsioone vahetama, laskma erinevatest asenditest, salve vahetama, laskma erinevatelt distantsidelt jne. Mitmes mõttes tegeleb sellega ka praktical shooting,  aga jõustruktuuride proffid ütlevad, et praktikali laskjad on ikka veel liiga kaugel taktikalisest realismist. Seega tuleb meil laskeväljaõppele läheneda läbi taktikaliste olukordade lahendamise. 

Test 3 on kindlasti vajalik esimene samm taktikalise laskmise teel, sest ta sisaldab uut baastaset. Toompea laskelaager 2018 Kloogal näitas, et me ei ole selleks veel päriselt valmis. Täisvarustuses laskmisel on ikka veel tunda, et varustus segab laskjat. Aga sellest ei saa enne lahti, kui Sa oled lihtsalt piisavalt kaua seda varustust kandnud, seni kuni see muutub omaks. Üllatavalt palju oli ka relvakäsitluse probleeme.

Näiteks vaid vähesed suutsid relva niimoodi ümber laadida, et nad ei pidanud “maha vaatama”. Ideaal on ju see, et võitleja ei kaota kunagi teadlikkust sellest, mis lahinguväljal toimub ja suudab salve vahetada automaatse lihasmäluga.  See viib jutu paratamatult varustuse kohendamise vajadusele, sest mitte kõik salvetaskud ei võimalda täna kiiret salvevahetust. Teine teema on varje tagant laskmine. Kuldreegel ütleb, et kui vähegi on võimalik kasutada tuge pikema distantsi jaoks, siis tuleb seda tuge võtta. Ka seintelt. 

Ja lõpuks jääb ikka alles elementaarne laskeoskus või selle puudumine. Väga tihti oli probleemiks stabiilse laskeasendi puudumine lihasmälus, mille tõttu ei suudetud relva mugavalt viia sihtmärgile ja seejärel ei suudetud toime tulla relva tagasilöögi kontrollimisega. 

Kui kogu kriitika kõrvale jätta oli aga laskmine ikkagi fun. Ja päike paistis. Seni on malevkonna rekord punktisummaga 152 punkti Kaljuste käes. Kes aga soovib järeleaitamise tunde, siis neid saab alati organiseerida. Selleks meil ju malevkond ongi. 

P.S. Seekord ei suudetud kolme lasuga pihta saada kompaniiülema Mihkel Tiki kellale…

SIILi lõpulahingud

Pühapäeval toimus viimane lahing. Mitmes mõttes oli see puhas taktikaline harjutus, sest vastamisi läksid vaid kompaniid ja kõrgemalt poolt juhtimist enam ei toimunud. Samas ei saanud raisku lasta võimalust, harjutada koostööd terve kompanii koosseisus isegi kui lahingülesanne on suhteliselt piiratud ja algeline. Mulle isiklikult oli see väga õpetlik. Läksin meie luuregrupiga välja. Meie ülesandeks oli leida vastase miinipilduja rühm. See oli oluline, sest meil endil seekord mingit kaudtule võimekust ei olnud.

Väikesed õppetunnid

Esimene tähelepanek tuli varustuse sättimisest. Mind oli juba mõnda aega õpetatud, et üldiselt tasub endale külge panna nii vähe taskuid ja varustust kui võimalik. Nüüd aga avastasin esimest korda pärast Kaitseväe missiooni Kesk-Aafrikasse, et meil tuleb kaasa võtta siniseid õppegranaate ja suitsugranaate. See aga tähendab, et mul peavad olema ka mugavad taskud, kust neid granaate kohe kätte saab. Meie ainukeses lahingus tabaski mind väike hämmeldus, kui esimese valmispandud granaadi viskasin ära, aga veidi hiljem teise granaadi taskutest väljakoukimise ja ettevalmistamisega läks nii palju aega, et reaalses elus oleks mind kindlasti ära lastud. Kirjutasin oma mentaalsesse märkmikku, et mul ei ole lihasmälus valmidust granaate kasutada. Selle peale tuleb mõelda. Teine taoline mõttekoht tekkis samuti lahingu ajal, mil relv andis tõrke ja ma eemaldasin selle jällegi vanast automatismist nii, et  laskusin põlvele  (õige) kummardusin alla relva kohale ja tegelesin keskendunult  oma tõrkega (halb), sest samal ajal kaotasin olukorrateadlikkuse. Probleem on selles, et teoreetiliselt ma tean ja seda nõuab ka Test 3, et salvevahetus ja tõrke eemaldamine tuleb teha  võimalikult silmade kõrgusel, nii et sa ei laseks olukorda enda ümber silmist. Praktikas osutus pilt siis selliseks, et niipea, kui adrenaliin möllama hakkas, unustasin ma väheharjutatud drillid. Ehk teiste sõnadega, relva käsitlemise kuiv trenn on asi, mida tuleb korrata ja korrata veel sadu kordi.

Kevad. Vaikivad mehed metsas. See ongi soome-ugri idüll.

Lugu karust.

Samas oli minu luureretkel ka kõike seda, mida varakevadest võib loota. Ilus päike tõusis ja ühel hetkel kui pausi tegime, jutustas sõber toreda loo.

Kord aastaid tagasi Kevadtormil istus ta sõbraga vaatluspostil, kui üks karu tuli üle lageda välja nende poole. Lõpuks ei olnud nende vahe enam suurem kui võib-olla 10 -15 meetrit. Alles siis sai karu nende kohalolekust aru ja peatus. Mu sõbra automaadis olid loomulikult vaid paukpadrunid. Nendega võis ta karu ainult veel vihasemaks ajada. Viimase idee ajendil rebis mu sõber taskust Snickersi ja viskas selle karule nina ette. Karu nuusutas, raputas siis pead (keeldumise märgiks?) ja jalutas minema. Hiljem, kui mu sõber jutustas seda lugu edasi, küsiti temalt: „Nii et Snickers aitas karu vastu?“ – „Nojah, igal juhul olen ma elus.“

Pärast seda lugu jätkasime me oma luureülesande täitmist. Sel väikesel maaalal oli suhteliselt loogiline eeldada, et vastase miinipilduja rühm on ühel vähestest lagendikest, mille juurde viis tee. Seda kahel põhjusel. Esiteks miinipildujaid ei tassi üldjuhul käeotsas läbi võpsiku. Neid peab transportima masinatel. Ja teiseks peab miinipildujate ümber olema veidi vaba ruumi, kui nad hakkavad nurga alt taevasse oma „mammusid“ pilduma. Meie probleem oli pigem selles, et me teadsime õppuse lõpu kellaaega ja sedagi, et paremad miinipildurid vahetavad pidevalt positsioone. Juhtus aga nii, et ühel hetkel avastasime järjekordsel lagendikul vastase miinipildujate asemel hoopis nende Juhtimise/Tagala Rühma. See oli hetk, mil võisime kahetseda, et meil ei olnud mingit kaudtule võimekust, kuna tihedalt kokkupargitud 5-6 veoautot, 3-4 GD-d jne avatud maastikul oleks sihtmärgina kvalifitseerunud ka kõrgema tasandi suurtüki tuletellimuseks. Veel magusamaks tegi seda sihtmärki lähedal asuv vastase TT rühm. Aga õppuse lõpuni oli napp pool tundi ainult…  Meie kompaniiülem andis loa neid niisama kimbutada. Seda me ka tegime. Ehkki üsna läbimõtlematult ja saime kõik surma. Napp pool tundi enne õppuse lõppu. Kohtunikud hindasid meie lahingut täiesti ausalt, kuna mingil hetkel omavahelise arusaamatuse tulemusena jooksime spontaanselt tekkinud „tapaalale“.  Jah. Kirjutasin oma mentaalsesse märkmikku, et tegelikult tuleks rohkem taolistel õppustel osaleda, kuna ka see viga oli nii elementaarne, et rahulikus olukorras ilma adrenaliinita ei oleks me seda iial teinud. See, et ka vastase võitlejaid ja tehnikat sai hävitatud ei pakkunud oma surmasaamise järel erilist lohutust.


Lugu imestusest ja õppustest.

Õppuse lõppu jäi meie Rohelisel kompaniil ka üks pidulik sündmus. Senine kompaniiülem kapten Jaanus Peet andis juhtimise üle nooremleitnant Mihkel Tikile.

Jaanus kehastas taolist selge sõnaga ühteaegu karmi ja samas rahulikult maalähedast ülemat, kelle juhtimise ajal see kompanii sisuliselt tuhast tõusiski. Ka mina ise olen tema juhtimise all sõdinud (õppustel ainult) ja seepärast tean, kui haruldast kindlust temast õhkub. Jaanus on täpselt selline „komandör“, kelle järel oleks ma alati nõus lahingusse minema. Enne Siili toimus väikeses ringis arutelu, mida talle lahkumiskingiks pakkuda. Läbi käis õllekannu mõte, aga lõpuks jäi peale arusaamine, et õllekannusid võib ta aina uuesti saada, aga ohvitserina ei pruugi ta Eesti maaväe ohvitserimõõka enam kunagi saada. Seepärast pandi kokku eraldi sõprade fond, et see üsnagi kallis paraadmõõk talle muretseda. Mulle meeldis väga ka värskelt leiutatud traditsioon, et kompaniiülemate vahetusel, vahetati sümboolselt ka kiivreid.

Veidi hiljem asju pakkides arutasid Mihkel ja Jaanus nende omavahelist koostööd ja ütlesid selle käigus mõtte, et „kõik sujus, sest nad olid aastatega õppinud üksteise peas istuma.“  Ehk veelkord koostöö oskus ei sünni sõrmenipsust. Vaja on aega ja harjutusi.

Kõige toredam kild tuli aga Jaanuselt endalt. Praegu on töö teda viinud Kõrgõstani, kus tema äripartnerid ei saanud hästi aru, miks Jaanus läheb uuesti õppustele, sest alles möödunud aastal ta ju seal käis. „Kas sa siis käid igal aastal „kordusõppustel“? – „Jah.“ Selle peale olid mehed omavahel pilke vahetanud ja siis tähendanud: „Sellepärast neil seal Eestis asjad korras ongi.“

Loodan, et neil kirgiisidel on õigus.  Igal juhul Toompea sellel SIIL-il teiseks ei jäänud.

SIIL 2018 : Vahekokkuvõte formeerimisest

Nii seisti 4. mail formeerumissabas.

 

Pühapäeval, 06. mail olid suured operatsioonid läbi saanud. Tallinna malev oli oma suure ülesande täitnud ja ka Toompea malevkond võis pigem rahul olla. Kui kokku loeti esimesi „tibusid“ selgus, et Toompea rohelise kompanii koosseis oli kokku tulnud umbes 88% protsendiliselt. See on väga hea tulemus, sest üldiselt arvestatakse Läänemaailmas tihtipeale, et mobilisatsiooni korral saadakse kokku 60%-70% kutsutuist. Iseenesest ei pruugi neis numbrites alati näha pahatahtlikkust, sest inimesed reisivad, haigestuvad jne, mistõttu 100% valmisolekus on ainult väga vähesed eristaatusega üksused. Kui nüüd aga küsida, mis on meie Rohelise kompanii hea tulemuse taga, siis ma kahtlustan, head meeskonnavaimu. Sest, kordame, tegemist on ikkagi vabatahtliku ühendusega. Keegi ei sunni meid Kaitseliitu.

Kollane kompanii sai SIIL-iks “uhiuued” M/45 aka “rootsi rauasaed. Need relvad tuli vabastada sajandivanusest konserveerimisõlist.

Omal moel aga täiesti ennastületava tulemuse saavutas Kollane kompanii. Selle koosseisus on palju neid, kes on ametlikult „bronni“ all ja kriisi korral tormavad nad oma esimese tööandja juurde, olgu selleks siis Kaitsevägi, Politsei, ministeerium või midagi muud. Sellest hoolimata suutis Kollane kompanii välja panna kaks rühma, millest ühte kasutas Tallinna malev laupäeva õhtul Tallinnas ka kiirreageerimisüksusena major Andre Lillelehe juhtimisel. (QRF). Seda oli kindlasti rohkem, kui me veel pool aastat tagasi arvata oleksime osanud.

Eraldi tuleb veel vaadelda Toompea malevkonna tõelist eripära, milleks on hulk kõrgeid (eru)sõjaväelasi. Siin tuleb tunnustada kol-ltn Leo Kunnast, kes veel päev pärast formeerimist ei jätnud jonni saamaks kõik kindralid ja ka meie endisest Kaitseväe juhatajast admirali SIIL’ile välja. Tõepoolest, kuidas Sa saad olla eestis ohvitser, kui sa kriisi korral kohale ei ilmu, isegi siis kui rahu ajal on olnud solvumisi ja intriige. Noblesse oblige, nagu ütlevad prantslased. – Seisus kohustab. Kõige õigem oleks, kui kõrgemad ohvitserid ei eeldaks, et neile peaks saadetama kutse, aga nad ilmuksid sarnasel õppusel ise välja. Sest tegelikult sai ju öeldud kõige kõrgemal tasemel, et SIIL-ile peavad kõik kohale tulema. Sõltumata kutsest. Ja selliseid ohvitsere meil ka oli.

Tõsi, lõpuks jäi nimekirjas siiski sõelale ka umbes 20 nime kellega ei saadudki kontakti. 453 inimesest 20 kadunud hinge – kas seda on palju või vähe? Pigem vähe paratamatuse perspektiivis. Lisaks peab mõtlema ka sellele, et meie vanimad liikmed on täna üle 80 aasta vanad. Vendluse mõttes jäävad ma meiega surmani ja kauemgi, aga operatiivplaneerimise mõttes tuleb kindlasti tõmmata piir aktiivsemata ja vähemaktiivsemate vahel. Seejuures tahan  ma koos teistega rõhutada, et ka meil on erialasid, mis ei nõua püssiga põõsaste vahel jooksmist, aga mis on absoluutselt hädavajalikud kogu üksuse toimimisele. Sellest sain ma ka ise käesoleva SIILi raames jälle aru, et me tihti alahindame jätkusuutlikust tagavate ametite tähtsus. Täna on Kaitseliidu malevkondade pealt näha, et üksusena on selgelt tugevamad need malevkonnad, kellel toetusteenused on paremini organiseeritud. Ja samas on malevkondi, kus on üksikuid ülikõvasid Rambosid, aga üksustena ei saa nad hakkama. (Sellest järgmine kord pikemalt)

Puhas rõõm õppusest.