Laskelaager. Toompea malevkonna Maakaitsekompanii üleminek Rahele.

Fotod: Triin Musting

Esmalt ajalooline õiend. Eelmise sajandi lõpus juhtus siinkirjutaja suhtlema Saksa Bundeswehri ajateenistuse läbinud Obergefreiteriga klassikalisel meeste teemal „kuidas sõjaväeteenistus siis oli kah”, mille käigus nimetatud Obergefreiter hüüatas vastuvaidlemist välistava häälega, et Lääne-Saksa jalaväelase relv on maailma parim. Väite lõpus oli vähemalt kolm hüüumärki. Siinkirjutaja ei osanud sakslase pandud hüüumärke vähemaks rookida, sest minu kogemus piirdus vaid AK47M-ga ehk kõnekeeles Kalašnikovi automaadiga. Mis väideti „raudsest eesriidest” siiapoole jäävas maailmaosas omakorda kõigi aegade parimaks relvaks.

Nüüd oleks mul aastatetagusele meestejutule mõndagi lisada.

Relv tähistusega AK4, sakslaste variandis G3, konstrueeriti firma Heckler&Koch inseneridele poolt selleks, et suruda vastane maha pikal distantsil. Vastane oli teadagi kes. Seega oli G3 ehk meie tähistuses AK4 mõeldud Kalašnikoviks nimetatud automaadiga relvastatud sõdurite elimineerimiseks enne seda, kui vastase relvade mõju hakkab täiega avalduma. Kahtlemata olid Saksa insenerid ülesande lahendamisel edukad. AK4 on avatud maastikul igati tõhus ja hea relv. Kuid nagu Eesti kaitseliitlane teab, muutuvad AK4 eelised linnatingimustes pigem puudujääkideks. Väga lähedase kontakti puhul jääb lõpuks vaid see eelis, et vastasele saab püssikabaga hästi virutada. Muidu justkui head relva siunati, sellele anti pilkav nimi „aer.”

Uut relva oodati kaua. Ootus muutus aastatega igatuseks. Ja nüüd on see hetk siis lõpuks saabunud, Rahe on käes. Toompea malevkonna Maakaitsekompanii laskelaager, mis leidis aset 9-11.septembril Männiku laskeväljadel, on igati ajalooline hetk. RAHEd on sisse tulistatud ja esmased muljed käes. Kerge, mugav, tulistamisel püssirohutahmaga vähe määrduv, ja mis kõige tähtsam – täpne!

Üllatav oli punatäppsihiku puhul see, et laskur saab sihtimise ajal hoida avatuna mõlemad silmad. Selle harjutamine oli instruktorite poolt isegi nõutud. Mõlema silmaga sihtimise eeliseks on lahinguvälja parem haaramine ning järgmise sihtmärgi kiirem leidmine. Seega: punatäppsihik ei tee laskmist täpsemaks, küll aga muudab laskmise oluliselt kiiremaks. RAHE-de sisse laskmise kõrval tegi drilli ka TT-rühm, aga kuna ma polnud seal ninapidi juures, siis kahjuks ei oska nende saavutuste kohta midagi öelda. Küll aga osalesin kompanii kuulipildurite harjutusel.

Laskepositsioonidele pandud KSP58 ja MG3 võrdlemisel jõudsid praktikud järeldusele, et KSP58 on märksa parem kui MG3, seda just laskuri õlaliigese säästmist silmas pidades. MG3 raputab relva kasutaja kere nii tugevasti, et see võib isegi valuaistingut põhjustada. KSP58-t proovida saanuna kinnitan omalt poolt (lisamärkus: arvutiga töötava inimesena ei ole õlalihased teab mis heas konditsioonis), et nimetatud relv on kasutaja suhtes – vabandust mittemilitaarse sõnakasutuse pärast – hell ja hea. Ning taas – täpsus! Jagu, mis on relvastatud RAHEdega ning KSP58-ga, evib 300 meetri distantsil üpriski hirmuäratava täpsusega tulejõudu. Distantsil, kus Kalašnikoviga relvastatud mehed saavad pihta ainult elevandile või heal juhul ninasarvikule, saab Rahedega relvastatud üksus neid juba rahulikult ära noppida.

Mõned olmelised küsimused ka.

Kompaniiülem ltn Kaido Mägi mureks on (siinkirjutaja vabas sõnastuses) asjaolu, et mõnikord näevad kompanii võitlejad õppustel välja nagu Robin Hoodi lõbus röövlijõuk Sherwoodi laanes. Äraseletatult: meie eesmärgiks on läheneda Kaitseväes kehtivale vormistandardile. Peakatted ei tohiks õppustel varieeruda panamast sonimütsini, kõigil peab olema varustuses balaklava (soojahoidmise kõrval aitab kokku hoida ka näo määramiseks mõeldud kamuflaaži kreeme, ja olgem ausad, näonahk ainult rõõmustab, kui seda jõledat möksi talle peale ei määrita.) Eraldi lugu on taktikakinnastega. Õigemini nende puudumisega. Ehituspoest hangitud kindad ei ole lahendus, sest nende kangasse võib olla integreeritud helendavaid elemente. Võetagu seda kindlasti arvesse! Õppustel sai kompanii veeblilt soetada nii taktikakindaid kui balaklavasid, aga kuidas äri edenes, seda ei oska siinkirjutaja öelda. Õnneks on meil militaarpoode piisavalt ja need, kel rõivastuses ikka veel midagi puudu, sättigu sammud lähimasse poodi.

Laagri meeleolust. Hoolimata sellest, et ma olen parasjagu SOK-i lõpetav algaja, kes kohtas laagris mitmeid kaasvõitlejaid oma kursuselt, ehk siis samasuguseid algajaid nagu ma ise, ei täheldanud ma mingeid raskusi kokkutulnud seltskonda sobitumisel. Kompanii oli taolise kooslusena koos esimest korda, aga sellest hoolimata võis täheldada head koostöövaimu ning hingelist klappi.

Laskelaagri ülevaade ei saa täielik, kui jätta mainimata veel ühte olulist aspekti. Mõned kaasvõitlejad ütlesid naljatamisi, et kui õppustel ei saaks nii hästi süüa, siis nad üldse ei käikski seal. Ükski nali ei teki tühja koha pealt ja sel korral kohe veel kindlasti mitte, sest kompanii chef de cuisine kpr Ploom saatis Männiku välitingimustes korda kulinaarseid imesid. Üldse võiks meie kompanii väliköögi nimetada Maakaitsekompanii välirestoraniks. Kpr Ploomile abiks olnud Naiskodukaitse (pool)jagu oli samuti igati ülesande kõrgusel. Köögipersonal toimis tõrgeteta ning heatujuliselt. Naeratustega ei hoitud kokku, teed ja kohvi jagati ka söögikordade vahel, mistõttu Männiku laskeväljal võis teatud hetkedel tunduda, et oled sattunud kusagile õdusasse välikohvikusse. Seda enam, et ilmataat oli meiega; ta ei saatnud meile kaela „jalaväelase ilma”, ei olnud vihma, ei olnud rahet.

Või parandan; rahe siiski oli, aga see õige – R20 RAHE.

Malevlane A. Hvostov

SOK-i selgroog on murtud.

10.-12. juunil toimus Männiku harjutusväljal sõdurioskuste kursuse (SOKkl) V etapp ja lahingkompanii ühine laskelaager, kus kinnistati varem õpitud relvadrille ja välioskuseid. Laupäeva laskmiste järel oli õhtul lõõgastav lävimisõhtu SOK-i ja lahingkompanii isikkoosseisu vahel.

Õppepäev 22. mai 2022

Üks nädalavahetus taas arukalt kasutatud, et olla valmis. Toompea malevkonna maakaitsekompanii viis Plangus läbi õppepäeva ja samal ajal toimus ka Toompea malevkonna värske SOK-il lahingolukorra esmaabi kursus lahingpaari ja jao tasemel. Maakaitsekompanii autojuhid kontrollisid üle masinate valmiduse ja korrasoleku hetkeks, kui tuleks käsk masinatele.

Kõik võitlejad said värskendada oma teadmisi sidepidamisvahenditega ning sidepidamises oluliste protokolliliste ja turvalisuse küsimustes. Samuti, kuidas ja kuhu paigaldada sidekaablit, kuidas kasutada välitelefoni ja enim levinud käsiraadiosaatjaid, et neist maksimaalselt kasu oleks. Seda kõike erinevatel tasemetel, olgu siis rühma, jagude või lahingpaaridena.

Õppepäeva jooksul vaadati ka üle võitlejate lahing- ja turvavarustuse olemasolu ja korrasolek. Kuid kõige olulisem oli kohtumine R20 Rahega. Enamus on juba saanud tuttavaks Galil AR, M14, AK4 või AG 3 relvadega, nüüd siis oluline olla valmis kasutama Rahet, millel lisatud ka punatäppsihik. Kõik võitlejad said uue relvaga tutvuda, kuni lahti-kokku oskuseni.

Õppepäeva lõpetas kompanii ülema ülevaade, kes, kus, miks ja kuidas peab Toompea maakaitsekompanii olema valmis tegutsema päeval X.

Kuidas päriselt olla valmis võitluseks.

Autor: kapten Ilmar Raag

Ma olen keskmiselt sportlik tsivilist, aga neli korda on minust peaaegu saanud sõdur. Üks kord ajateenistuses ja kolm korda Eesti Kaitseväe missioonil, millele eelnes alati umbes 4 kuu pikkune ettevalmistus. Miks see on oluline võrreldes 17 aastaga, mil ma olen olnud Kaitseliidu liige? Aga sellepärast, et kaitseliidu liikmetest 80% ei ole tegelikult oma vaimus ja füüsises päris sõjaks valmis. Meie, kaitseliitlaste, tohutuks plussiks on kõrge kaitsetahe ja paindlikus lahendada probleeme terve mõistusega, aga päris lahingvalmidusest lahutavad meid mõned punktid. 

Lisaks on kõik minu missioonid olnud piirkondades, kus vastane on sunnitud tegutsema meie vastu konspiratiivselt. Ka sellest on põhjust õppida, sest nagu näitas Afganistan ja  Ukraina, siis suudab ka nõrgem vastane kaitsetahte ja sotsiaalsete võrgustike toimimise korral väga südilt suuremat vastast kulutada. 

Vestlesin ühe sõbraga Kaitseliidust, kellega mind seob ühine missioonikogemus ja selle põhjal valmis 5 punkti, mida me julgeksime soovitada kõigile, kes ka tegelikult oleks valmis kodumaad kaitsma relvaga. Mina ise ei ole tänaseni supersõdur, aga tänu nende punktidega arvestamisele, ei ole ma vastase jaoks enam täiesti tühi koht. 

1) Tee endale kingitus, paranda oma füüsilist vormi. 

Üks suurimaid probleeme Kaitseliidu õppustega on, et me tegelikult ei saa teada, mida tähendab pikaajaline füüsiline koormus. Kahepäevasel õppusel jõuad Sa napilt ära väsida, kui juba ongi võimalik koju tagasi minna. Aga ma mäletan oma esimese missioonieelse väljaõppe üht rünnakuharjutust, kus ma liikusin skautidega samas ahelikus üle soise maastiku. Kahesaja meetri möödudes oli mul silme eest must ja ma tegelikult ei suutnud enam relvagi tõsta. Peamine jõupingutus läks puhtalt söösta-kata rütmis püsimiseks, aga vastast ma enam mõjutada ei suutnud. Veidi hiljem, puhkehetkel mõtlesin, mis oleks juhtunud, kui ma keset päris lahingut oleksin niimoodi ära kustunud;  Paar kuud hiljem Kesk-Aafrikas tegin ma samade skautidega kaasa mitmeid tunde kestvaid patrulle umbes 25 kg varustust seljas ja kuidagi harjusin ära. Tähendab, treeningul on oma praktiline tähendus. 

Füüsiline nõrkus ei tähenda ainult seda, et Sa jääd teistest maha või ei suuda kõike teha, vaid kõige hullem on see, mis Sinu teadvuses toimub. Sellel hetkel, kui pulss on laes, aga tegelikult tuleks veel kiiresti liigutada, et oma elu päästa, annad Sa järsku alla. Umbes nagu uppuja, kes enam ei suuda lainetega võidelda. 

Tee endale see kingitus, hakka trenni tegema ja võta kaalust alla. Kui Sa teed üldfüüsilise testi alla 240 punkti, siis oled Sa tegelikult enesetapja, mitte võitleja.  Teiseks testiks tuleks teha vähemalt nädala pikkune õppus, kus iga päev toimuks rännak ja mingi lahingdrilli läbiharjutamine. Umbes laupäevaks on šokk möödas ja väsimus lihastes ei sega enam mõtlemist. 

2) Sul peab olema OMA relv. 

Võiks ju arvata, et kõik tabelrelvastuse relvad on ühesugused. Vale! Oma relva puhul õpid sa märkama detaile. Umbes nii nagu lapsepõlves oli mul jalgratas, mis ühel hetkel väsis päris ära. Pidurid enam ei töötanud õigesti ja mingitel hetkedel võis juhtraud loksuma hakata. Ometi ma teadsin neid vigu ette ja oskasin sõidu ajal kõike kompenseerida. Kui keegi teine mu ratta võttis, oli tulemuseks kiiresti kukkumine või midagi muud hirmsat. Oma relva peamine eelis ei ole isegi mitte lasketäpsus, kus hea laskur oskab juba automaatselt teha vajalikke korrektuure, vaid olulisem on oma relva tõrgete tundmine. Igal missioonieelsel väljaõppel, olen ma paar korda kõige kriitilisemal hetkel saanud tõrke. Ja jälle tuleb külm higi laubale, sest mis oleks saanud, kui see tõrge oleks toimunud päris lahingu ajal. Vajutad päästikule, aga lasu asemel kostub ainult tuhm klikk. Ja vastane sihib nüüd sind; Mida rohkem Sa lased just oma relva, seda enam õpid Sa ette nägema võimalikke tõrkeid ja tegelikult on need 90% ennetatavad. Igal relval väheke isemoodi. 

Kui Sul ei ole tõrkeid tulnud üldse, siis ma pakun, et ilmselt oled liiga vähe lasknud või ei ole oma relva realistlikult proovile pannud. Lase oma relva taktikalises olukorras lumes ja poris senikaua, kuni sa aru saad, millest tulevad Sinu relva tõrked. Kui Sa suudad neid ette näha, on jälle tõusnud tõenäosus, et võib-olla elad lahingus veidi kauem. Isiklikult minul on selleks puhuks muretsetud päris oma relv, mille ma võtan kaasa ükskõik millise riigi antava tundmatu relva asemel. Sama NATO kaliiber ja põhimõtteliselt sama tööpõhimõte. (Ja ma ei hoia oma relva seal, kus Sa arvad;) 

3) Nõua kohe miini- ja tankitõrje relvade õpet. 

Eelmise punkti võiks tegelikult ka ära unustada niipea, kui kriis jõuab hübriidsõja faasist konventsionaalsesse sõtta. Isiklik käsitulirelv on aasaegses sõjas üsna marginaalse tähtsusega. Kõige rohkem saadakse surma kaudtulest ja kõige suuremaid kaotusi vastasele tehakse samuti suuremate paukudega. Meie õnnetuseks on õppustel tihti mängitud miinivälju niimoodi, et kuhugi tehakse lintidega tähistatud tõkke-tõrje sõlmed, kuhu on moe pärast miine maha pandud. Jah, need aeglustavad vastase liikumist, aga tegelikult me tahame miinidega vastast ka hävitada. Tõstke käed, kes on viimase aasta jooksul õppusel harjutanud, kuidas ta ka päriselt mõned miinid lõhkevalmis panna? Kes oskab külglaenguga miine valmis panna ja neid käivitada õigel hetkel. Ma ei näe kätemetsa!!! Aga kuidas te reaalselt mõtlete mõne soomuki seisma panna? Arvate, et teie jaos on keegi teine, kes laseb Carl Gustavit. See on vale suhtumine. Absoluutselt iga kaitseliitlane peab oskama une pealt lasta ja laadida Carl Gustavit ja Instalazat (ja tegelikult ka RPG erinevaid tüüpe) Lisaks vähemalt teoorias peate suutma üles korjate Javelini ja Spike’i, pärast seda, kui selle meeskond on surma saanud ja ise edasi lasta. 

Rahuajal algaks siinkohal igavene hala, miks seda kõike teha ei saa. Ma olen nõus, et kõik ei pea harjutamiseks Javelinist päriselt lasta, aga vähemalt kuivalt peaksid miini ja TT drillid olema kaitseliitlase DNA sisse söövitatud. Kui teile lähima kahe kuu jooksul ei ole õpetatud, kuidas miine maha panna või TT relvi lasta, astuge välja lahingüksusest. 

Kui te ise ei ole taolisele õppele kohale ilmunud, siis oleks õiglane, et teid lahingüksusest välja arvatakse. Lõpuks ei ole tegemist raketiteadusega. See kõik on päris lihtne, kui sama drilli kasvõi kümmekond korda läbi teha. Ja seejärel ehitada õppused üles nii, et igal õppusel saaks iga mees seda meelde tuletada. 

4) Mõtle oma lähedaste peale juba ette 

Võta aeg ja räägi oma lähedastega, mida teha päris kriisi või sõja puhkemise korral. Nägin ühte väga keerulise eriala ohvitseri, kes Ukraina sõja teisel päeval ütles kolleegidele, et palub endale vaba päeva, kuna peab organiseerima oma naise evakuatsiooni Kiievist. Tema kolleegidel oli see võimalus talle see vaba päev lubada. Aga kui ei oleks olnud&? Kui pasunad puhuvad ja teie tormate formeerimispunkti, aga kodus on paanikas lähedased, kes ei tea mida teha? Kuidas te ennast tunne? Ka see halvab teid kui sõjameest. Sõdade kogemus näitab, et mobilisatsioonikäsku ei täida kunagi 100% kutsututest. Ja alati ei ole küsimus arguses või meelsuses. Mõnikord jääb kõik ka selle taha, et oma abituid lähedasi eisuudeta maha jätta. 

Ehkki see hirmutab, võtke juba täna aega ja arutage rahulikult läbi, kuhu/kas teie lähedased lähevad ja mida teevad. Kui võimalik, tuleks suurte teede äärest eemale kolida. Parem on ka maa vanaema juurde minna. Tuleb kokku leppida, millised sündmused on indikaatoriteks, et ühte või teist sammu astuda. Mida varuda, kus pärast sõda kokku saada jne. Ka see ei ole raketiteadus. Vajab ainult rahulikku mõtlemist. Naiskodukaitse äpp Ole valmis või mõni Päästeameti rakendus peaksid olema teie lähedastele tuttavad juba enne, et mitte hakata kriisi hetkel paanikat suurendama kõikide ootamatute otsustega. 

5) Planeerige suhteid usaldatavate inimestega 

Ka Eestist eemal asuvad kriisid on näidanud, et inimesed tahavad just siis liituda Kaitseliiduga. Olge valmis olema oma sõpradele teejuht, kes näitab, kuidas oma kaitsetahet võimalikult efektiivselt rakendada. Kes on need 10 inimest, keda te kaasa võtate ja vajadusel ka välja õpetate? Seejärel arvestage, et kriis (sõda) ei kulge kunagi nii, nagu plaanitud. Kui kõik muu peaks ebaõnnestuma, siis teie ju ikkagi alla ei anna. Aga isegi sellisel juhul on teil vaja sõpruskonda, kellega vastu pidada. Kas te juba täna teate, kelle juures te leiate varjupaiga? Kus te ravite oma haavu, kui lähimad haiglad on vastase kontrolli all. Kui teie üksus on puruks löödud, aga te jätkate vastupanu, kes on need kuni 10 inimest, kellega te lähete järgmist varitsust tegema? Arvestame ju sellega, et kaitseliitlased on potentsiaalselt juba täna vastase nimekirjades, nii et lihtsalt oma kodus tiksumine ei tule kõne alla. Teile tullakse järgi. Te peate juba täna teadma neid mõningaid kohti, kus te saate peidus olla. 

Nagu näete on viimased kaks punkti seotud inimsuhetega. See on olulisem, kui varustuse küsimus. Kui Sa tunned õigeid inimesi, kes annavad lubaduse üksteist aidata rasketel aegadel, siis lahendatakse loovalt ja paindlikult ka kõik varustuse küsimused. 

Lõpuks rahustavalt. Ma ise hindaksin, et 70% tõenäosusega ei jõua suur sõda Eestini seekord. Aga ka 30 % sõja võimalikkust on suurem protsent, kui kunagi varem viimase 30 aasta jooksul. Seepärast mängime mõttes kõik stsenaariumid läbi. Ka kõige mustema. Kaitseliitlased on ju alati teadnud, et isegi kui vaenlane peaks jõudma Tallinna, siis ei tähenda see sõja lõppu. Sõda lõppeb ainult meie võiduga.