Viime soome sõbrad Tapale

15. novembril toimus meie malevkonna heade sõprade soomlaste visiit Tapa
sõjaväelinnakusse. Kokku osales 24 külalist ja tegu oli vastastikuste
külastuste meiepoolse korrana.

Tapal aitas mul soomlasi võõrustada brigaadi staabist kpt Rebane, kes
esmalt andis neile lühikese ülevaate 1. Jalaväebrigaadist ning selle
toimimisest. Peale laeva- ja bussireisi oli külalistele planeeritud
lõunasöök Tapa linnaku uues sööklas. Teadaolevalt on see suurim
sõjaväeotstarbel ehitatud söökla Baltikumis.

Suundusime programmiga edasi külastades 1. jalaväebrigaadi infrastruktuure.
Võrdlusena sai ette võetud visiidid vanasse ja uut tüüpi kasarmutesse, kus
üsna kiiresti sai meie külalistele selgeks, kui head on väljaõppe
võimalused praegustel Eesti ajateenijatel. Soomlastele avaldas muljet kui
lihtsalt, samas targalt on konstrueeritud uut tüüpi kasarmud, mida võime
näha praktiliselt kõikides Eestis paiknevates sõjaväelinnnakutes.
Peale kasarmuvisiite suundusime vanale lennuväljale, kus paiknevad
rasketehnika- ja laoangaarid. Muu hulgas nähti ära nii värskelt saabunud
uue briti kontingendi Challenger tankid kui ka meile truud MAN ja DAF
veokid.
Sõdurikodus andsime kpt Rebasega brigaadi poolt tänutäheks üle 1.
Jalaväebrigaadi meeneplaadi ning soomlased omakorda tänasid meid.
Võib öelda, et külaliste jaoks oli tegu sisutiheda pärastlõunaga, mis andis
neile hea pildi Tapa linnakust.
Tänud Tallinna malevale bussitranspordi eest ning brigaadipoolsetele
võõrustajatele kpt Rebasele ja kpt Kaldale.

Marko Tooming

Torontos asutati Kaitseliidu Toompea Malevkonna Abistamisfond.

Kaitseliidu Toompea malevkond tähistab tänavu oma 95. aastapäeva. Seda ei ole sugugi vähe, et olla uhked oma kaitsetahte üle.

1. detsembril 1924 aastal toimus sündmus, mis raputas Eestit.  Täna 95 aastat tagasi üritasid kommunistid Nõukogude Liidu toel korraldada riigipööret Eestis. See sündmus on andnud alust paljudest spekulatsioonideks. Väidetavalt teadsid Kaitsepolitsei allikad juba ligi aasta varem kommunistide plaanist ja neil oli allikaid isegi riigipöördekatse eelõhtul Tallinna Kalamaja taga toimunud koosolekul. Võib-olla oli põhjus selles, et kuna 1924. aastal oli toimunud suuremad arreteerimised kommunistide seas, arvati et neil ei ole enam suuremat kandepinda Eesti elanike hulgas. See oletus oli pigem õige, kuna mässajatest võitlejate arvuks hinnatakse täna umbes 200 inimest.  Selle numbri sisse tuleb arvestada ka Venemaalt saabunud diversandid. Ometi ei olnud Eesti riik äkilisteks sündmusteks lõpuni valmis. 1 detsembri öösel sai Tallinnas mässajate käe läbi surma 21 inimest ning  haavata veel 25 eraisikut ja 16 sõjaväelast.

Toompea malevkonna sünd

Mitmete episoodide seas muutus aga märgiliseks võitlus riigiasutuste eest. Kui näiteks tolleaegset sõjaministeeriumi ei suudetutki vallutada, siis Toompeal tungiti riigivanem Friedrich Akeli majja, nii et tolleaegne Eesti riigipea pääses napilt põgenema tagaukse kaudu. Niisamuti ei olnud korralikku kaitset sel hetkel ka Toompea lossil.

Selle öö tulemusena nähti Kaitseliidul jälle suuremat rolli. Vahepeal oli tekkinud juba arusaamine, et pärast Vabadussõja lõppu ei ole kaitsevalmis rahval enam suuremat tähendust. Eraldi väärib märkimist, et kohe putšile järgnevatel päevadel moodustasid eesti riigiametnikud eraldi Kaitseliidu Toompea malevkonna, nii et juba 4. detsembri öösel läks esimene 7 liikmeline vahtkond Toompea lossi valvama. Esimeseks malevkonna pealikuks sai erukapten Otto Tief, kellest septembris 1944. aastal, pärast saksa vägede lahkumist ja enne Nõukogude vägede kontrolli kehtestamist, sai lühikeseks ajaks Eesti peaminister.

Tänane Toompea malevkond kannab mineviku märke ja samas on ta ka palju muutunud. Ühest küljest astus iseseisvuse taastamise järel malevkonda palju prominente ja riigikogulasi. Ilmselt ei ole üheski teises kaitseliidu malevkonnas võrdsel hulgal kõrgemaid ohvitsere, mis mingil hetkel tekitas ühiskonnas ka iroonilise suhtumise Toompeasse, kui „parketiohvitseride malevkonda“. Ometi näitas Toompea malevkond oma sisu 2007. aastal, kui alllinnas toimus „Pronksiöö sündmused“, aga samal ajal kogunesid Toompea kaitseliitlased Riigikogu hoonet kaitsma. Õhus liikusid mitmed stsenaariumid, kuidas Pronkssõduri poliitiline meeleavaldus võib eskaleeruda vägivaldseks kriisiks. Kuna Eestit tabas samal ajal Venemaalt juhitud küberrünnak ning Venemaa meedias ja sotsiaalmeedias sisuliselt õhutati vägivalda, siis oli kõik võimalik. Mitu ööpäeva järjest peeti pidevat Toompea lossis valvet ja mängiti läbi ka kaitseoperatsioonide erinevaid stsenaariume. Ühel hetkel jõuti koguni niikaugele, et Toompea lossiesine väljak tõkestati okastraadiga, mis päev hiljem siiski maha võeti.

Rünnakut ei tulnud, kuid Toompea kaitsetahet demonstreeriti väga selgelt. Ajaliselt tulid järgemööda Vene-Gruusia sõda 2008, Vene-Ukraina sõda, mis algas 2014 ja kestab praeguseni. See kõik sisendas, et kaitseliitlased, kui Eesti esimesed ja viimased kaitsjad on endiselt vajalikud.

Tänane Toompea malevkond

Tänases Toompea malevkonnas on 550 liiget, kelle seas on ka 70 toetajaliiget. Me oleme jõudnud sellisesse vanusesse, kus ligi 30% meie liikmetest on täna seeniorid, kes ise enam püssiga võitlema ei lähe, kuid kes ise on valmis endiselt panustama. Meie seas on politseinikke, „KAPO“-kaid, ja professionaalseid kaitseväelasi, kellel on kriiside puhkedes omad konkreetsed ülesanded. Aga lisaks on Toompeal ka üks jalaväekompanii ja mõned muud üksused, mis on kriiside puhkedes valmis andma oma panuse justnimelt Kaitseliidu ridades.

Kaitseliidu tugevus seisneb elanikkonna toetuses. Ja seda kõige otsesemas mõttes. On tõsi, et Kaitseliit saab oma relvastuse ja käsud Kaitseväelt, kuid reaalselt ei jagu Kaitseliidule alati kõige uuemat varustust. Seepärast ei ole haruldane, et kaitseliitlased ostavad ise endale varustust. Sel aastal toimus meil õppus HUNT 2019, kus Toompea kaitseliitlased mängisid NATO prantsuse võõrleegioni üksuste vastu. Prantslaste poolel olid tankid ja soomusmasinad, eestlaste poolel oma maastiku tundmine ja julgus kasutada mittekonventsionaalseid võtteid. Ühelt poolt vaadates me võisime tulemusega rahul olla. Tänased Toompea kaitseliitlased ei ole enam parketiohvitserid, vaid on ka konventsionaalsele vastasele tõsiseks nuhtluseks. Samas osutas ka see õppus, et moodsa sõjapidamise jaoks on meie varustuses puudusi.

Abistamisfondil on oluline ülesanne

Just seepärast oli väga suur rõõm, et Torontos tekkis meie liikmete Ülo Isbergi ja Toomas Eichenbaumi juhtimisel „Toompea Malevkonna Abistamisefond“, mille eesmärgiks on teha korjandusi meie varustuse parandamiseks. Me ei räägi sel puhul tapvatest relvadest, vaid esimese hooga näiteks öövaatlusseadmetest ja muust tehnikast, mis parandab ülevaadet lahinguväljast. Olles väikese rahva esindajad on meie edu pandiks ainult targalt sõdimine – näha kaugelt, võtta otsuseid vastu kiirelt, täita ülesanne ja ellu jääda.

Oma 95. aastapäeva lävel näeb Kaitseliidu Toompea malevkond, et meil on nüüd toetajaid mõlemal pool ookeani. Arusaadavalt lisab see usku, et me kõik ajame õiget asja – et Eesti Vabariik kestaks.

Toompea Malevkond on väga tänulik abi eest meie fondi. Igaüks võib annetada ja ka väike annetus loeb palju. Toompea Malevkonna Abistamisfond – Estonian (Toronto) Credit Union Ltd, Account No.148010214.

II osa Toompea seriaalist :)

Nüüd, kus õppus RÜNOL on liginemas, avaldame teise osa meie mitte-väga-tõsisest seriaalist “Uus Pesupulber”, kus Toompea kaitseliitlased lähevad appi ühele perele, kes ei oska valida uue ja traditsioonilise pesupulbri vahel.

Taas uued tuuled Kaitseliidus ehk infopäev

Arengud toimuvad ikka spiraalikujuliselt. Mõne aja möödudes tekib tunne, et ringiga on vanade teemade juurde tagasi jõutud, et ehkki konkreetsed olukorrad on alati uued. Kuna Eestis on üheaegselt uus Kaitseväe juhataja ja ka uus Kaitseliidu ülem, siis on põhjust Kaitseliidu kontseptsioon üle vaadata.

25. septembril toimus Tallinna malevas Kaitseväe ja Kaitseliidu juhatajate infopäev. Palju oli juba ette räägitud brigaadikindral Riho Ühtegi tulekuga kaasnevatest muutustest. Seekordse infopäeva olulisemaks märgiks oli, et Tallinna malevkondade juhtide ees esines Ühtegi koos Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Heremiga, kes toonitas, et nad räägivad Ühegiga sama juttu.

Kõige olulisemad punktid olid järgnevad:

Kaitsevägi on huvitatud maakaitsest.

Alles jääb varem sel aastal püsti pandud Põhja Maakaitseringkond. Isegi kui Kaitseliidus on erineva mobiilsuse astmega üksusi, siis tema peamiseks vastutusalaks on malevkondade lähim geograafiline ümbrus. Me räägime taas territoriaalkaitsest.

Selle üldpõhimõtte sees on maakaitseringkonnas endiselt väheke võimekam ja liikuvam Lahinggrupp, millele lisanduvad malevate baasil toimivad territoriaalsed ja pigem staatilised üksused.  Herem jutu selle osa võib kokku võtta umbes nii, et: „Kui mees ei jõua 4 korda aastas käia õppusel metsas, siis peab ta ometigi teadma, et häire puhuks on tema ülesandeks „Assamalla teeristmikus“ varitsuse korraldamine. Kui ta siis oma jaoga kasvõi ühe korra aastas käib ja vaatab selle ristmiku selle pilguga üle, kuidas nad sinna liginevad, kuidas vaatluse välja panevad, kuidas varitsuse korraldavad, siis ka see on väga hea tulemus.“

Kaitseväe kohuslus.

Eelnev tähendab, et ideaalis peab iga Kaitseliidu tegevliige teadma, milline on tema ülesanne sõja ajal. Selle osana peaks iga kaitseliitlane olema kaitseväekohuslane. See tähendab seda, et igal tegevliikmel peaks olema oma sõjaaja ametikoht.

See on keeruline teema, kuid alustatakse sellest, et põhimõtteliselt tahetakse kaotada roheliste ja muud värvi kaitseliitlaste vahe. Kõik tegevliikmed peaksid olema Kaitseväe vaatenurgast ühtemoodi tegijad. Näiteks kui Kaitseliit saab samuti uue vintpüssi Rahe, siis saavad nii tänased rohelised, kui kollased selle relva ühtemoodi. Ainsaks tingimuseks on kaitseväekohustuse võtmine.

Esimene õrn koht puudutab politseinikke, kapokaid, tegevteenistuses kaitseväelasi ja muid bronni all olevaid inimesi. Heremi nägemuse kohaselt võiksid nad küll osaleda väljaõppes ja seltsielus, aga siiski võiksid nad pigem olla toetajaliikmed. Nii nagu tema ise on Rapla maleva toetajaliige seniakaua, kuni ta on tegevteenistuses. Idee on muidugi selles, et Kaitseväel oleksid teada realistlikud numbrid inimestest, kellega nad võiksid arvestada kriisi ajal.

Teine õrnem koht puudutab seeniore ja muul viisil mitte parimas füüsilises vormis olevaid kaitseliitlasi. Neid ei pea arvama toetajaliikmeteks, kui neil on oma ülesanne olemas. Kaitseliit on tihti väga pealiskaudselt suhtunud oma lahingu jätkusuutlikkuse funktsiooni. Ehk kui me mõtleme nn. Võimendajate ja Võimaldajatele, siis neid ei ole väga tihti pandud kriisiaegsesse plaani. Samas on territoriaalsete üksuse tõenäoliseks olukorraks see, et tsentraalne tagala toimib halvemini ja me peame rohkem elama oma kontaktist tsiviilmaailmaga. Toon konkreetse näite. Toompea territoriaalne ülesanne on igal juhul seotud südalinnaga. See aga tähendab, et lisaks võitlevatele üksustele peab meil toimuma infovahetus, et me teaksime liikumistest nii meie vastutusalas, kui naabruses. Me peame teadma, kust me saame süüa, kui kriis kestab neljandat päeva. Kuhu varjendisse on suunatud tsiviilelanikkond ohvrite vältimiseks, kust me saame kütust, kus ravime oma haavatuid. Jätkusuutlikkuse tagamisega tegeleb ideaalkujul kindlasti rohkem inimesi, kui on võitlejaid. Territoriaalkaitse eeldab me oleme konkreetsemalt oma vastutusala tsiviilstruktuuridega koostöös.

Assümmeetriline kaitse

Kaitseliidu baasomaduseks peab olema assümmeetrilise kaitse mõistmine. Eelkõige tähendab see niimoodi vastase kulutamist, et sa ei astu ise kontakti seal, kus Sa võid surma saada ja samal ajal vähendad tema võitlusvõimekust ja võitlustahet. Nagu me nägime Iraagis ja Afganistanis meie vastaste poole pealt võib taoline strateegia olla  kokkuvõttes edukas. Konkreetsemalt tähendab see tegutsemist hajutatud väikeüksuste koosseisus, sest iga suurem üksus muutub konventsionaalsele vastasele kohe liiga hästi nähtavaks sihtmärgiks.

Nii et me oleme tagasi 90.-ndate aastate sissisõja ideoloogia juures. Siit tuleb ka väljaõppe kontseptsioon lähimaks paariks aastaks. Kõige alus on väikeüksuse taktika, mille raames võib täita väga erinevaid ülesandeid. See aga omakorda on seotud üksikvõitleja tasandil nii laskeoskuse, kui ka lõhkeainete/miinide käsitlemise oskusega.

Eelnevast tulenevalt toimub ka malevkonna tasandil oma tegevuse planeerimine 2020.

Toompea sõdalase tee

Pühapäeval, 18. augustil toimusid Eesti meistrivõistlused SRA-s, ehk soome reservväelaste taktikalise laskmise distsipliinis. Meie malevkonnas on päris mitu võitlejat, kellel on SRA litsents. Seekord võtsid võistlusest osa siiski ainult Ilmar Raag ja Andres Lehtmets. Meil kummalgi ei olnud asja poodiumile, aga õppida oli küll taaskord palju.

Mina võtsin osa militaar kategoorias, mis tähendab, et rajal on kaasas vähemalt 12 kg varustust, mille hulgas on 3 salve kokku 60 padruniga ja vähemalt 2 püstolisalve 30 padruniga. Kohustuslik on samuti noa ja vee kaasaskandmine. Laskedistantside pikkus varjeerus 3 – 190 meetrini. Kokku oli võistlustel 10 rada. Mis tähendab, et minimaalselt lasti umbes 210 lasku automaadist ja 60 lasku püstolist.
Reegleid tuli teada, sest võistlusel diskvalifitseeriti kolm võistlejat ohutuseeskirjade rikkumise eest. Mind hoiatati samuti, et küljele joostes ja samal ajal relva laadides liikus relva raud väga ligidale punasele joonele.

Relvad
Relvad olid väga erinevad. Sportlased tulid välja udupeente „iselaskvate“ püssidega, mis põhinesid valdavalt AR-15 mudelitele. Päris mitmed lasid eesti Nord-Arm-i relvadega. Samas oli kümmekond kaitseliitlast väljas ka AK-4-ga. Minu relv oli meie AG-3 baasil modifitseeritud. Mul oli peal Vortex optika ja kompensaator, mis suutis tagasilööki vähendada umbes 30%. Kokkuvõttes aga tundub, et lihtsam on kergema relvaga. Minu pika relva eelis ei tulnud välja isegi mitte nn 200 meetri rajal, kus kõik lühemad relvad lasid võrdselt minu omaga.  Nägin ühte meest G36 lühikese (VG) versiooniga, laskmas punatäpiga sama rada kokkuvõttes minust 10 sekundit kiiremini.

Tegelikult on see muidugi teada tõde, et kuni 200 meetrini ei oma taktikalises laskmises suurendav optika olulist eelist. Standardklassis lasti sama distantsi ka raudsihikuga.

Õppetunnid
Millised on aga isiklikud õppetunnid? Näiteks ühel rajal tuli lasta kaubikauto alt läbi. See aga tähendas, et sisuliselt oli võimatu kasutada tavalist lamades laskeasendit, vaid relva tuli keerata külje peale ja samamoodi ka pead sinna järgi, et madalamalt lasta. Väga realistlik olukord, aga kokkuvõttes tuli sellist asendit kohapeal leiutada, sest varasemad taolised harjutused olid tegemata. Selle kohta öeldakse ju tihti, et taktikaline laskmine koosneb ebastandartsetest laskeasenditest.
Niisamuti avastasin, et kuna olen kogu aeg püstolit harjutanud laskma kahe käega, tabas mind üllatus, kui lasta tuli ühe käega. Harjutuse sisu oli järgnev : Kaaslane on haavata saanud ja teda tuleb ohtlikust tsoonist välja lohistada, samal ajal hävitades kolm sihtmärki. Arvestades füüsilist koormust ja adrenaliini oli kokkuvõttes isegi väga lähedal olevatele märkidele keeruline pihta saada.

Kokkuvõte.

Toompea malevkond on initsiatiivgrupis, kus sügisel asutatakse KL Tallinna maleva kaitseliitlastele oma SRA klubi, mida malev toetama hakkab. Kindlasti anname sellest teada, sest sügisest hakkavad seejärel toimuma ka eraldi treeningud.