SOK-i selgroog on murtud.

10.-12. juunil toimus Männiku harjutusväljal sõdurioskuste kursuse (SOKkl) V etapp ja lahingkompanii ühine laskelaager, kus kinnistati varem õpitud relvadrille ja välioskuseid. Laupäeva laskmiste järel oli õhtul lõõgastav lävimisõhtu SOK-i ja lahingkompanii isikkoosseisu vahel.

Õppepäev 22. mai 2022

Üks nädalavahetus taas arukalt kasutatud, et olla valmis. Toompea malevkonna maakaitsekompanii viis Plangus läbi õppepäeva ja samal ajal toimus ka Toompea malevkonna värske SOK-il lahingolukorra esmaabi kursus lahingpaari ja jao tasemel. Maakaitsekompanii autojuhid kontrollisid üle masinate valmiduse ja korrasoleku hetkeks, kui tuleks käsk masinatele.

Kõik võitlejad said värskendada oma teadmisi sidepidamisvahenditega ning sidepidamises oluliste protokolliliste ja turvalisuse küsimustes. Samuti, kuidas ja kuhu paigaldada sidekaablit, kuidas kasutada välitelefoni ja enim levinud käsiraadiosaatjaid, et neist maksimaalselt kasu oleks. Seda kõike erinevatel tasemetel, olgu siis rühma, jagude või lahingpaaridena.

Õppepäeva jooksul vaadati ka üle võitlejate lahing- ja turvavarustuse olemasolu ja korrasolek. Kuid kõige olulisem oli kohtumine R20 Rahega. Enamus on juba saanud tuttavaks Galil AR, M14, AK4 või AG 3 relvadega, nüüd siis oluline olla valmis kasutama Rahet, millel lisatud ka punatäppsihik. Kõik võitlejad said uue relvaga tutvuda, kuni lahti-kokku oskuseni.

Õppepäeva lõpetas kompanii ülema ülevaade, kes, kus, miks ja kuidas peab Toompea maakaitsekompanii olema valmis tegutsema päeval X.

Kuidas päriselt olla valmis võitluseks.

Autor: kapten Ilmar Raag

Ma olen keskmiselt sportlik tsivilist, aga neli korda on minust peaaegu saanud sõdur. Üks kord ajateenistuses ja kolm korda Eesti Kaitseväe missioonil, millele eelnes alati umbes 4 kuu pikkune ettevalmistus. Miks see on oluline võrreldes 17 aastaga, mil ma olen olnud Kaitseliidu liige? Aga sellepärast, et kaitseliidu liikmetest 80% ei ole tegelikult oma vaimus ja füüsises päris sõjaks valmis. Meie, kaitseliitlaste, tohutuks plussiks on kõrge kaitsetahe ja paindlikus lahendada probleeme terve mõistusega, aga päris lahingvalmidusest lahutavad meid mõned punktid. 

Lisaks on kõik minu missioonid olnud piirkondades, kus vastane on sunnitud tegutsema meie vastu konspiratiivselt. Ka sellest on põhjust õppida, sest nagu näitas Afganistan ja  Ukraina, siis suudab ka nõrgem vastane kaitsetahte ja sotsiaalsete võrgustike toimimise korral väga südilt suuremat vastast kulutada. 

Vestlesin ühe sõbraga Kaitseliidust, kellega mind seob ühine missioonikogemus ja selle põhjal valmis 5 punkti, mida me julgeksime soovitada kõigile, kes ka tegelikult oleks valmis kodumaad kaitsma relvaga. Mina ise ei ole tänaseni supersõdur, aga tänu nende punktidega arvestamisele, ei ole ma vastase jaoks enam täiesti tühi koht. 

1) Tee endale kingitus, paranda oma füüsilist vormi. 

Üks suurimaid probleeme Kaitseliidu õppustega on, et me tegelikult ei saa teada, mida tähendab pikaajaline füüsiline koormus. Kahepäevasel õppusel jõuad Sa napilt ära väsida, kui juba ongi võimalik koju tagasi minna. Aga ma mäletan oma esimese missioonieelse väljaõppe üht rünnakuharjutust, kus ma liikusin skautidega samas ahelikus üle soise maastiku. Kahesaja meetri möödudes oli mul silme eest must ja ma tegelikult ei suutnud enam relvagi tõsta. Peamine jõupingutus läks puhtalt söösta-kata rütmis püsimiseks, aga vastast ma enam mõjutada ei suutnud. Veidi hiljem, puhkehetkel mõtlesin, mis oleks juhtunud, kui ma keset päris lahingut oleksin niimoodi ära kustunud;  Paar kuud hiljem Kesk-Aafrikas tegin ma samade skautidega kaasa mitmeid tunde kestvaid patrulle umbes 25 kg varustust seljas ja kuidagi harjusin ära. Tähendab, treeningul on oma praktiline tähendus. 

Füüsiline nõrkus ei tähenda ainult seda, et Sa jääd teistest maha või ei suuda kõike teha, vaid kõige hullem on see, mis Sinu teadvuses toimub. Sellel hetkel, kui pulss on laes, aga tegelikult tuleks veel kiiresti liigutada, et oma elu päästa, annad Sa järsku alla. Umbes nagu uppuja, kes enam ei suuda lainetega võidelda. 

Tee endale see kingitus, hakka trenni tegema ja võta kaalust alla. Kui Sa teed üldfüüsilise testi alla 240 punkti, siis oled Sa tegelikult enesetapja, mitte võitleja.  Teiseks testiks tuleks teha vähemalt nädala pikkune õppus, kus iga päev toimuks rännak ja mingi lahingdrilli läbiharjutamine. Umbes laupäevaks on šokk möödas ja väsimus lihastes ei sega enam mõtlemist. 

2) Sul peab olema OMA relv. 

Võiks ju arvata, et kõik tabelrelvastuse relvad on ühesugused. Vale! Oma relva puhul õpid sa märkama detaile. Umbes nii nagu lapsepõlves oli mul jalgratas, mis ühel hetkel väsis päris ära. Pidurid enam ei töötanud õigesti ja mingitel hetkedel võis juhtraud loksuma hakata. Ometi ma teadsin neid vigu ette ja oskasin sõidu ajal kõike kompenseerida. Kui keegi teine mu ratta võttis, oli tulemuseks kiiresti kukkumine või midagi muud hirmsat. Oma relva peamine eelis ei ole isegi mitte lasketäpsus, kus hea laskur oskab juba automaatselt teha vajalikke korrektuure, vaid olulisem on oma relva tõrgete tundmine. Igal missioonieelsel väljaõppel, olen ma paar korda kõige kriitilisemal hetkel saanud tõrke. Ja jälle tuleb külm higi laubale, sest mis oleks saanud, kui see tõrge oleks toimunud päris lahingu ajal. Vajutad päästikule, aga lasu asemel kostub ainult tuhm klikk. Ja vastane sihib nüüd sind; Mida rohkem Sa lased just oma relva, seda enam õpid Sa ette nägema võimalikke tõrkeid ja tegelikult on need 90% ennetatavad. Igal relval väheke isemoodi. 

Kui Sul ei ole tõrkeid tulnud üldse, siis ma pakun, et ilmselt oled liiga vähe lasknud või ei ole oma relva realistlikult proovile pannud. Lase oma relva taktikalises olukorras lumes ja poris senikaua, kuni sa aru saad, millest tulevad Sinu relva tõrked. Kui Sa suudad neid ette näha, on jälle tõusnud tõenäosus, et võib-olla elad lahingus veidi kauem. Isiklikult minul on selleks puhuks muretsetud päris oma relv, mille ma võtan kaasa ükskõik millise riigi antava tundmatu relva asemel. Sama NATO kaliiber ja põhimõtteliselt sama tööpõhimõte. (Ja ma ei hoia oma relva seal, kus Sa arvad;) 

3) Nõua kohe miini- ja tankitõrje relvade õpet. 

Eelmise punkti võiks tegelikult ka ära unustada niipea, kui kriis jõuab hübriidsõja faasist konventsionaalsesse sõtta. Isiklik käsitulirelv on aasaegses sõjas üsna marginaalse tähtsusega. Kõige rohkem saadakse surma kaudtulest ja kõige suuremaid kaotusi vastasele tehakse samuti suuremate paukudega. Meie õnnetuseks on õppustel tihti mängitud miinivälju niimoodi, et kuhugi tehakse lintidega tähistatud tõkke-tõrje sõlmed, kuhu on moe pärast miine maha pandud. Jah, need aeglustavad vastase liikumist, aga tegelikult me tahame miinidega vastast ka hävitada. Tõstke käed, kes on viimase aasta jooksul õppusel harjutanud, kuidas ta ka päriselt mõned miinid lõhkevalmis panna? Kes oskab külglaenguga miine valmis panna ja neid käivitada õigel hetkel. Ma ei näe kätemetsa!!! Aga kuidas te reaalselt mõtlete mõne soomuki seisma panna? Arvate, et teie jaos on keegi teine, kes laseb Carl Gustavit. See on vale suhtumine. Absoluutselt iga kaitseliitlane peab oskama une pealt lasta ja laadida Carl Gustavit ja Instalazat (ja tegelikult ka RPG erinevaid tüüpe) Lisaks vähemalt teoorias peate suutma üles korjate Javelini ja Spike’i, pärast seda, kui selle meeskond on surma saanud ja ise edasi lasta. 

Rahuajal algaks siinkohal igavene hala, miks seda kõike teha ei saa. Ma olen nõus, et kõik ei pea harjutamiseks Javelinist päriselt lasta, aga vähemalt kuivalt peaksid miini ja TT drillid olema kaitseliitlase DNA sisse söövitatud. Kui teile lähima kahe kuu jooksul ei ole õpetatud, kuidas miine maha panna või TT relvi lasta, astuge välja lahingüksusest. 

Kui te ise ei ole taolisele õppele kohale ilmunud, siis oleks õiglane, et teid lahingüksusest välja arvatakse. Lõpuks ei ole tegemist raketiteadusega. See kõik on päris lihtne, kui sama drilli kasvõi kümmekond korda läbi teha. Ja seejärel ehitada õppused üles nii, et igal õppusel saaks iga mees seda meelde tuletada. 

4) Mõtle oma lähedaste peale juba ette 

Võta aeg ja räägi oma lähedastega, mida teha päris kriisi või sõja puhkemise korral. Nägin ühte väga keerulise eriala ohvitseri, kes Ukraina sõja teisel päeval ütles kolleegidele, et palub endale vaba päeva, kuna peab organiseerima oma naise evakuatsiooni Kiievist. Tema kolleegidel oli see võimalus talle see vaba päev lubada. Aga kui ei oleks olnud&? Kui pasunad puhuvad ja teie tormate formeerimispunkti, aga kodus on paanikas lähedased, kes ei tea mida teha? Kuidas te ennast tunne? Ka see halvab teid kui sõjameest. Sõdade kogemus näitab, et mobilisatsioonikäsku ei täida kunagi 100% kutsututest. Ja alati ei ole küsimus arguses või meelsuses. Mõnikord jääb kõik ka selle taha, et oma abituid lähedasi eisuudeta maha jätta. 

Ehkki see hirmutab, võtke juba täna aega ja arutage rahulikult läbi, kuhu/kas teie lähedased lähevad ja mida teevad. Kui võimalik, tuleks suurte teede äärest eemale kolida. Parem on ka maa vanaema juurde minna. Tuleb kokku leppida, millised sündmused on indikaatoriteks, et ühte või teist sammu astuda. Mida varuda, kus pärast sõda kokku saada jne. Ka see ei ole raketiteadus. Vajab ainult rahulikku mõtlemist. Naiskodukaitse äpp Ole valmis või mõni Päästeameti rakendus peaksid olema teie lähedastele tuttavad juba enne, et mitte hakata kriisi hetkel paanikat suurendama kõikide ootamatute otsustega. 

5) Planeerige suhteid usaldatavate inimestega 

Ka Eestist eemal asuvad kriisid on näidanud, et inimesed tahavad just siis liituda Kaitseliiduga. Olge valmis olema oma sõpradele teejuht, kes näitab, kuidas oma kaitsetahet võimalikult efektiivselt rakendada. Kes on need 10 inimest, keda te kaasa võtate ja vajadusel ka välja õpetate? Seejärel arvestage, et kriis (sõda) ei kulge kunagi nii, nagu plaanitud. Kui kõik muu peaks ebaõnnestuma, siis teie ju ikkagi alla ei anna. Aga isegi sellisel juhul on teil vaja sõpruskonda, kellega vastu pidada. Kas te juba täna teate, kelle juures te leiate varjupaiga? Kus te ravite oma haavu, kui lähimad haiglad on vastase kontrolli all. Kui teie üksus on puruks löödud, aga te jätkate vastupanu, kes on need kuni 10 inimest, kellega te lähete järgmist varitsust tegema? Arvestame ju sellega, et kaitseliitlased on potentsiaalselt juba täna vastase nimekirjades, nii et lihtsalt oma kodus tiksumine ei tule kõne alla. Teile tullakse järgi. Te peate juba täna teadma neid mõningaid kohti, kus te saate peidus olla. 

Nagu näete on viimased kaks punkti seotud inimsuhetega. See on olulisem, kui varustuse küsimus. Kui Sa tunned õigeid inimesi, kes annavad lubaduse üksteist aidata rasketel aegadel, siis lahendatakse loovalt ja paindlikult ka kõik varustuse küsimused. 

Lõpuks rahustavalt. Ma ise hindaksin, et 70% tõenäosusega ei jõua suur sõda Eestini seekord. Aga ka 30 % sõja võimalikkust on suurem protsent, kui kunagi varem viimase 30 aasta jooksul. Seepärast mängime mõttes kõik stsenaariumid läbi. Ka kõige mustema. Kaitseliitlased on ju alati teadnud, et isegi kui vaenlane peaks jõudma Tallinna, siis ei tähenda see sõja lõppu. Sõda lõppeb ainult meie võiduga. 

Abi Ukrainale

01.03 asus Eestist Ukraina poole teele üks Soomest oksjonilt ostetud kiirabiauto, mis oli erinevate isikute ja ettevõtete toel ka täidetud erineva meditsiinivarustusega. Nimelt on kõige muu kõrval on Ukrainas puudu meditsiinivahenditest ning kiirabiautodest. See lugu näitab, millise kiirusega on inimesed kriitilistel hetkedel võimelised kokku panema pead, õlad ja ressursi. Auto ostmiseks, komplekteerimiseks ja stardivalmis panekuks Eestist, koos vajamineva dokumentatsiooniga, kulus ca 48h. See juhtus Toompea malevkonna liikmete ja Tallinna Vanalinna Rotary klubi vendade ühiste jõupingutuste toel. Rotary klubi võttis initsiatiivi väga tõsiselt ja juba on plaanis veel nelja auto saatmine lähiajal.

Sõbrad, tahan tänada nii Rotary vendi ja ka meie malevkonna liikmeid kpt Raagi ja ltn Lehtmetsa, et see kiirelt teoks saaks. Siinkohal tahan ka rõhutada seda, õige koht on oma abi anda sinna, kust see kõige kiiremini abivajajateni jõuab. Kaitsevarustuse andmist Ukrainale koordineerib riik ja ma usun, et nad teevad head tööd. Kui teil on isiklikku (loe, mitte riigi poolt väljastatud) individuaalvarustust vmt, mida Ukrainale annetada, tehke seda alustades https://www.ukrainaheaks.ee/, seda, kas te teete seda eraisiku, kaitseliitlasena, ettevõtjana otsustage ise. Toompea malevkond on tänulik, et Rotary meie poolt initsieeritud projekti jätkab. Meie kohuseks on nüüd ennast vormi ajada ja panustada oma riigi kaitsesse läbi individuaalsete, erialaste ja meeskondlike oskuste arendamise Kaitseliidus!

ltn (r) Mihkel Tikk
Toompea malevkonna pealik

Eesti Vabariigi 104. aastapäev

Head sõbrad, võitluskaaslased, kaitseliitlased!

Head Eesti Vabariigi 104. aastapäeva!

Tänaseks tekkinud julgeolekuolukord on kahjuks kinnitus sellele, mida oleme oma südames teadnud aastaid. Meie naaber ei ole muutunud sõbralikuks ning jätkab jõuliselt ekspansiooni – kus see lõppeb, seda näitab aeg.

Meie ülesanne on riigikaitse tugevdamine. Meie eesmärgid on Eesti turvalisuse ning Kaitseliidu ja Kaitseväe lahingvõime tagamine, mis koosneb ka meie individuaalsetest, erialastest ja meeskondlikest oskustest. Saame panustada oma vaba aega sellesse, et õppida üksi ja üksusena paremini toimima erinevates lahingolukordades. Lisaks sellele, et see annab meile endile enesekindlust, saadab see ka signaali vastaspoolele, et agressiooni korral siin kerget päeva ei tule.

Pikemas plaanis peame seisma hea selle eest, et meie järelkasv ja noored mõistaksid omariikluse ja vabaduse olulisust, väärtust ning hinda. Meie, kaitseliitlased, oleme eeskujud ja kõneisikud, kelle ülesanne on kaitsta Eesti terviklikkust nii füüsilises kui ka vaimses ruumis. Selleks, et Eesti oleks ka tulevikus kaitstud on meie üheks väga oluliseks ülesandeks selgitada ennast ümbritsevatele inimestele, miks omariiklus ja vabadus on olulised ning millised välised ohud seda varitsevad. Seda sõltumata sellest, kas inimene astub kaitseliitu või mitte.

Elagu Eesti Vabariik!

Parimat

Ltn (r) Mihkel Tikk

Pealik

Toompea malevkond