Kohtunikuna õppusel Kevadtorm 21

Pildil on reservväelastest kohtunikud Kevadtormil21. Kõik ei kuulu Toompea malevkonda.

Toompea malevkonnast osales sel aastal 5 meest Kaitseväe suurõppusel Kevadtorm21. Me kõik olime kohtunikeks liitlaste eFP juures. See oli ennekõike väga hea õpikogemus, sest me nägime väga ligidalt ühteaegu nii briti kui prantsuse soomuskompaniide tööd ja samas ka seda, kuidas peamiselt ajateenijatest kergejalaväe üksused nendega võitlesid.

Mis on eFP?

eFP (enhanced Forward Presence) on üles ehitatud taktikalise grupi põhimõttel, mis tähendab, et see pataljoni mõõtu üksus sisaldab erineva funktsiooniga elemente jalaväest, pioneeride ja suurtüki tuletoetuseni. Lisaks liikusid liitlastega kaasa ka õhutoetuse tulejuhid. Sarnaselt on üles ehitatud ka Vene Föderatsiooni taktikalised grupid. Vene doktriin näeb ette võimalust, et moodustatakse ka kompanii tasemel eraldi taktikaline grupp, ning selle tee olid valinud ka prantslased, kes kutsusid oma „kompaniid“ – „relvaliikide vaheliseks taktikaliseks alagrupiks“ (SGTIA).

Meie liitlaste vastu sõdisid ajateenijad peamiselt Kuperjanovi ja Kalevi pataljonidest. Me nägime häid ja halbu sooritusi. Mõttekohti tekitas eelkõige need olukorrad, kui ajateenijad said ilmselgete juhtimisvigade tõttu „surma“.

Kuidas käib lahingute hindamine?

Kuidas neil õppustel üldse käib lahingute hindamine? See koosneb kahest osast. Ühest küljest on kohtunikel matemaatiliste mudelitega tabelid, mis ütlevad lahingute tõenäolise tulemuse. Näiteks kui mingi üksus ründab kolm korda väiksemat ja sarnase tulejõuga üksust, mis on aga ettevalmistatud kaitsepositsioonidel, siis võib lahingkaotuste mõttes olukord viiki jääda. Kaitsjal on alati tõenäoline eelis. Teisest küljest aga hinnatakse manöövrit ja terve mõistusega käitumist. Näiteks, kui terve jagu ründab ühteainsat kuulipildurit üle lageda välja otserünnakuga, siis ei aita seda jagu isegi kümnekordne ülekaal.

Kevadtorm21 tõestas taas kahte juba palju korratud tõsiasja. Esiteks, Eesti maastik võib meid aidata, kui me suudame seda ära kasutada ja teiseks, soomusväe manööver ja tulejõud on uskumatult kiire ja võimas. Kõige halvem, mida eesti kergejalaväe rühmaülem võib teha, on paigutada ennast kuhugi metsaservale ühes liinis positsioonidele ilma tõhusa tankitõrje relvata. Me nägime, kuidas tankid (Leclerc’id ja Challenger-2-d) ja jalaväe lahingmasinad (Warriorid, VBCI) võisid igal lagendikul võtta lahingukorda, nii et korraga sai tulistada mitu masinat, ning oma soojuskaameratega nägid nad meie jalaväelasi ka 2-3 km kaugusel võpsis liikumas. Väga kurvalt läks ühel jalaväe jaol, kes lootis tanki varitseda nii, et nad ronisid teeäärsesse metsavõssa paari meetri kaugusele võsa piirist. VIGA. Tanki soojuskaamera suudab näha 5-6 meetrit ka võsa sisse. Selle jao pihta avati kõigist pardarelvadest tuli ja kuna jaol endal oli vaid üks Carl Gustav, siis otse eest või isegi küljelt ei tee see tanki vastu tõenäoliselt mitte midagi. See jagu tuli maha kanda.

Ehk esimene tarkusetera üle kordamiseks. Varjuda, varjuda, varjuda!

Prantslaste jalaväe lahingmasin VBCI

Miks ei tohi teha staatilist kaitset?

Ühes teises kohas oli terve rühm metsa sees kaevanud endale maa sisse ilusad individuaalsed laskepesad.  Kõik risti metsateega, kust vastane pidi tulema. Vastane tuligi. Kuna prantslaste lahingmasinal asuvad relvad ja sensorid maast umbes 2-3 meetri kõrgusel, siis nähti sealt väga kiiresti eestlaste positsioonid. Prantsuse jalavägi jalastus ja hakkas väga kiiresti ahelikku võttes eesti positsioone ründama. Klassikalise matemaatika kohaselt läks prantsuse jaol halvasti, sest teda suutis korraga mõjutada vähemalt kaks eesti jagu headelt positsioonidelt, aga mängu tuli soomusväe manööver. Esimese lahingmasina järel jalastusid veel teine ja kolmas prantsuse jagu, mille järel kolm lahingumasinat võtsid otsekui tihedasse rongi ja sõitsid hooga eesti positsioonide küljele, ise samal ajal kõigist torudest tulistades. See oli HORROR. Kolm eesti Carl Gustavit olid nii paigutatud, et nad ei suutnud korraga ja koordineeritult mõjutada kõiki lahingmasinaid. Lisaks tuleb arvestada, et kui neis masinates jälgitakse korraga mitut ohusuunda ja kui masina ülem näeb 90 kraadi peasuunast eemalt järsku eesti TT paari välja hüppamas, on tal olemas nupp, et sihtmärk lukustada ja suunata pearelv automaatselt uuele ohule. Tank suudab niimoodi suvalisse suunda tulistada 6 sekundiga, lahingmasinad veelgi kiiremini. Antud lahing tähendas lõpuks seda, et kolm 25 mm automaatkahurit ja 7,62 mm kuulipildujat tulistasid kolm meetri kõrguselt eesti madalatesse laskepositsioonidesse külje pealt sisse. Sellel rühmal ei olnud mingit lootust.

Siit tuleb teine õppetund – jalaväe rühmale ei tohi anda ülesannet soomustatud vastast blokeerida ühel kindlal positsioonil, kui sel rühmal ei ole tõelist TT võimekust. (Javelin’id, Spike’id jne). Kogu kaitsetegevus peab olema ehitatud sügavusse, nii et alati on arvestatud erinevate varu- ja vahetuspositsioonidega, mida on võimalik vahetada varjatult. Iga mõte staatilisest kaitsest tähendab enesetappu kaasaegses lahingus.

Kui need oli negatiivsed näited, siis positiivsed näited algasid maastiku ärakasutamisest. Soomusüksused saavad üldiselt metsavahel liikuda ainult kolonnis. Ka selle õppuse ajal jäid paar uljast tanki mudasse kinni, kui nad otsustasid tee pealt kõrvale keerata. Eestis on ju palju suhteliselt soist ala. See tähendab automaatselt, et korraga saavad Sind näha ja mõjutada maksimaalselt 2 -3 masinat. Ehk umbes 1 vastase rühm.

Liikuv kaitse läbi varitsuste

Ideaalne kaitse algas sellega, et kaitsev rühm oli teele pannud umbes kilomeetri peale mitu varitsust, nii et varitsejad ise jäid alati teest umbes 50-100 meetri kaugusele võsa sisse. Laskesektoriteks olid kitsad koridorid, mis võimaldas hoida varjatust nurga alt. Kõik varitsused kontsentreerusid ühele masinale, mille pihta anti koondtuld. Kui kaks Carl Gustavit lasevad külje pealt jalaväe lahingmasinat kaks korda, siis võib ka matemaatiliselt seal mingi mõju olla. Seejärel kohe suits välja ja minema. 15 sekundit kokku. Kitsamal metsateel võib juba üks katkilastud masin osutuda oluliseks punniks kolonni edenemisel. Seejärel aeglustasid soomuskolonni edenemist miiniväljad. Jällegi oleks vale arvata, et eesti kergejalavägi suudaks neid pikalt ja efektiivselt katta. Aga kui iga miinivälja kohta, suudetakse seisma panna üks masin ja seejärel paari minuti jooksul häirida vastase jalaväge, seisab kogu kolonn jälle vähemalt tunni. Eesti poole kõige parem tulemus saadi siis, kui kõigepealt lasti soomuskompanii pioneerisoomuk koos demineerijatega „surnuks“. Veidi hiljem aga jõudis sama kompanii esimene ots looduslikus pudelikaelas miiniväljani. Prantsuse jalavägi puhastas miinivälja ümbruse, aga siis jäi rünnak ikkagi seisma. Jalaväelased ise ei olnud valmis miinivälja puhastama, aga demineerimise võimekust enam ei olnud. Loomulikult küsis see soomuskompanii ülevalt pataljoni tasandilt pioneeritoetust, aga tuli välja, et ka teisel rünnakusuunal olid kõik pioneerid juba hõivatud. Selle tulemusena jäi prantsuse tankikompanii kogu päevaks ühte kohta seisma. Isegi, kui neil oleks olnud veel lisapioneere, siis nende kohaletoomine oleks jälle võtnud väga oluliselt aega. Vene Föderatsiooni doktriin ütleb, et sellises olukorras on mõistlikum kohe proovida liikuda mingis teises suunas, et mitte kaotada rünnaku kiirust. Samas ei pruugi pataljoni ja isegi brigaadi rünnakukoridoris olla Eesti maastikul väga palju alternatiivseid teid…

Kolmas õppetund kordamiseks – soomusüksused on väga sõltuvad oma tagala ja toetuselementidest. Ei pea ilmtingimata esimese asjana tanki ära laskma. Tank jääb ise seisma, kui teda toetavad ja julgestavad üksused on otsa saanud.

Muidugi arvestavad soomusüksused sellega, et nad parema meelega metsateedele oma masinatega ei roni. Eesti maastik on aga siiski selliselt liigendatud, et meil on palju pudelikaelu, soiseid alasid, metsatukkasid, jõgesid, asustatud punkte jne, mis sunnivad soomusmasinaid koonduma teedele. Ja see ongi kaitseliitlaste kui kergejalaväe lahingutander. Jätkugu meie ülemustel ainult mõistust, et mitte tõmmata kaardile jäikasid piire, kus vastane peatatakse. Meie taktika aluseks peab olema vastase kulutamine. Lasta ta endast läbi ja mööda ja ikka teda kulutada nii, et ta meid võimalikult vähe näeks.

Neljas õppetund – Kaitseliidu ohvitserid peaksid regulaarselt käima õppustel koos eFP üksustega, et meeles pidada, milles ikkagi seisneb soomusüksustega sõdimise eripära. Toompeal me seda teeme.

TALVEL LASKMISE RAHVUSLIKUD ERIPÄRAD

ehk TALVEPÜSS 21

Laupäeval, 20. veebruaril toimus Toompea taktikalise laskmise võistlus Talvepüss 21. Võistleja pidi läbima 5 rada, millest kõik olid üpris erinevad. Mõned ka väga rasked.

TALVEPÜSS 21 absoluutvõitja on Janar Randväli. Vabaklassi oli võitlejaid vähe ja seetõttu ei peagi mainima järgnevaid, kellele relv andis teatud eelise. Standardis tuli esikohale Johannes Kundla, (üldarvestuse 3. koht.) kellele järgnes Enriko Sander ja Alan Uustal-Hok.

Janar Randväli mõtlik pilk ei reeda koheselt väga kiiret laskurit.

Isiklikud relvad ruulivad

Tulemused kõnelevad mõnest faktist. Kõigepealt, absoluutarvestuses võitsid need, kellel olid isiklikud relvad, mis olid laskjale maksimaalselt mugavaks tehtud. See on kui väike vihje kõikidele ülejäänutele. Tähtsamateks tuunimise elementideks olid kabad, kompensaatorid ja loomulikult optika. Vaba klassi võitja relval oli optiline sihik. Teisele kohale tuli punatäpp sihik. 300 m distantsil lasid need relvad peaaegu identse tulemuse…
Nagu kunagi kinnitas soome laskeguru Uronen, annab õige relv juurde umbes 20% Sinu tulemusest.

Standard divisioni eesotsas olid harjutajad.

Teiseks olid eesotsas need, kes regulaarselt harjutavad. (Mis on väga loogiline.)

Meil ei ole tihti võimalust lume sees taktikaliselt tegutseda ja samas ka täpselt lasta.

Kui lume sees roomata, siis optika kattub kergelt lumega ja ajakriitilises olukorras ei ole aega seda puhastada ettevaatlikult spetsiaalse lapiga. Klapid optikale on täiesti kindlalt kohustuslik element. Samas lumega kattub ka tavalise AK4 diopter sihik. Ehk, lumega taktikalist tegevust peab harjutama, et sellisteks ootamatusteks valmis olla.

Taktikaline laskmise eesmärk ei ole joosta ja hüpata, vaid eelkõige mõtlemine, kuidas lahendada olukordi.

Need, kes läksid adrenaliiniga kaasa, hakkasid mööda laskma. Laskja peab olema erakordselt rahulik inimene.Lõpuks on tahtis teha harjutusi, kus võitleja peaks mõtlema eelkõige olukorrale ja taktikalistele lahendustele, mitte laskmisele, sest see peaks olema niigi automaatne.

Võistluse üldjärjestuse 15 paremat.

  1. Janar Randväli (Vaba)
  2. Ilmar Raag (Vaba)
  3. Johannes Kundla (Standard)
  4. Raivo Tamm
  5. Enriko Sander
  6. Alan Uustal-Hok
  7. Andres Lehtmets
  8. Ivo Kivi
  9. Jevgeni Supin
  10. Kardo Merivald
  11. Argo Selin
  12. Lauri Luke
  13. Heigo Helmar
  14. Henri Hanson
  15. Kristjan Kalja

TALVEPÜSS 21

TARELA – Toompe sektsiooni treeningvõistlus

JUHEND

Kaitseliidu Toompea malevkonna taktikalise laskmise meeskond korraldab Tallinna Reservväelaste Laskespordiklubi (TARELA) treeningute raames veebruaris treeningvõistluse.

Üritus toimub kahel päeval:

  1. Esimesel päeval on laskjatel võimalik tutvuda radadega ja erinevate relvadega ning proovida nende läbimisel erinevaid taktikaid.
  2. Teisel päeval toimub mitteametlik SRA võistlus 5 rajaga.

EESMÄRK

Tutvustada ja treenida taktikalist laskmist Toompea malevkonna kaitseliitlaste seas.

Tegemist on treeningvõistlusega, mis tähendab, et võistlejatele antakse tagasisidet soorituse kohta. Eesmärk läbi viia treening selliselt, et ka need kaitseliitlased, kes ei ole varem taktikalise laskmise võistlustega kokku puutunud, võiksid üritusest osa võtta.

Treenida koos partneritega väljastpoolt Toompea malevkonda, kellega meil võib reaalsete kriiside ajal tekkida vajadus teha koostööd.

II AEG JA KOHT

  1. Treeningvõistlus toimub 19.-20. veebruaril 2021 Kaitseliidu Männiku lasketiirus, Trapi tee 1
  2. Reedel, 19. veebruaril toimub radade ehitus ja samal päeval on võimalik tutvuda võistlusradadel ja treenida nendel ajavahemikus 1800-2000.
  3. Laupäeval 20. veebruaril registreerimine ja ohutustehnika instruktaaž kell 09.00
  4. Võistluste algus kell 10.00
  5. Võistluste orienteeruv lõpetamine kell 15.00

III OSAVÕTJAD

  1. Võistlus on mõeldud prioriteetselt Toompea malevkonna liikmetele ning Toompea malevkonna kutsutud külalistele, kellel on läbitud relvaeksam Kaitseliidus või PPA-s.
  2. Registreerumine toimub kuni 15.02.2021.a.
  3. Registreerumise küsimuste korral kirjutage: karolin.varblane@gmail.com

IV TUNNUSTATUD DIVISJONID JA KATEGOORIAD

  1. Open ehk vabaklass – võistleja tuleb ise oma relvaga, mis vastab SRA/IPSC vabaklassi tunnustele.  Seejuures tuleb arvestada, et rajad on ehitatud taotlusega imiteerida reaalseid taktikalisi olukordi, mis ei soosi puhtalt sportrelvi. Näiteks tuleb roomata liivad/lumes, kanda relva seljas jne.
  2. Standard – võistleja võib tulla oma relvaga, kui tal seda ei ole, siis annab kohtunik talle vastavalt raja spetsiifikale kas AK-4, AG-3, M-14 või HK USP.  Iga raja juures on 3 „ühist“ relva.
  3. Kõik võistlejad on Militaar kategoorias. See tähendab, et kohustuslik on kanda kiivrit, rakmeid või lahingvesti, esmaabivahendeid (vähemalt rõhksidet) ja varustust, mis kokku kaaluks 12 kg. (vesi, killuvest, ballistilised plaadid jne)
  4. Seenior kategooria – üle 50 aasta vanad laskjad.
  5. Naised kategooria

V LASKEHARJUTUS

  1. Võistlus toimub SRA reeglite järgi mis on kohandatud antud võistlusele oludele.
  2. Kokku on võistlusel kõikide radade peale võistleja kohta minimaalselt 50 automaadist ja 10 lasku püstolist distantsidel 3 m – 300 m.
    1. 1. rada on 300 meetri rada, kus tuleb aja peale laste nelja erineva märgi musta ala. Laskmise teeb raskemaks see, et enne harjutuse sooritamist tuleb teha 5 „kosmonaudi“ harjutust. (inglise keeles – burpee) Miinimumlaske 4, aga rajale lubatakse maksimaalselt 10 padruniga.
    1. 2. rada eeldab oskust paigaldada miini. Õpetus antakse kohapeal. Pärast miini „lõhkamist“, tuleb roomata laskepositsioonile ja lasta liikuvaid ja seisvaid märke. Miinimum laskude arv 12. Distants kuni 40 m.
    1. 3. rada on algab žguti panemisega topisest „lahingpaarilisele“. Sellel rajal on „ruum pantvangidega“, kus lisaks sihtmärkidele on ka 3 elementi, mis tuleb meelde jätta, et pärast laskmise lõpetamist õigesti vastata kohtuniku küsimusele. Miinimum laskude arv 14. Distants 1 -30 m.
    1. 4. rada on rada TEST3 peamiste elementidega 100 meetri distantsilt. Erinevad laskeasendid ja salvevahetus. Lastakse elektroonilistesse märklaudadesse.
    1. 5. rada on püstoli ja mõtlemise harjutus. Helisignaali peale antakse mõtlemis/arvutusülesanne, mis määrab tema sihtmärgid.

3.    Raja läbimine võib eeldada füüsilisi ülesandeid. (Jooks seljakotiga, roomamine jne.)

4.   Vähemalt üks radadest sisaldab sihtmärgi tuvastamise ülesannet, mis tähendab, et märgid mida lasta selguvad vahetult enne starti.

 
VI RELVAD JA VARUSTUS:

  1. Võistleja võib valida, kas ta laseb oma isikliku relvaga või kasutab võistluse korraldajate antud EKV standardvarustuse „ühisrelvi“.
  2. Võistleja saab oma „ühisrelva“ rajakohtuniku käest. Igal rajakohtunikul on kolm identset relva.
  3. Vajalik on rakmed või taktikavest ja kiiver, kuuli- või killuvesti saab kohapeal (kui endal ei ole). Iga võistleja võiks soovitavalt võtta kaasa oma isikliku taktikalise varustuse.
  4. Vähemalt kaks rada eeldavad relvarihma kasutamist.
  5. Registreeritud võistlejad saavad korraldajatelt 7,62mm moona.
  6. 5,56 mm moon tähendab oma relvast laskmist ja tõenäoliselt tuleb võistlejal kasutada oma isiklikku moona.
  7. 9 mm moon tuleb võistlejatel ise kaasa võtta. (Soovitatav on ühineda gruppidesse, kus isiklikud instruktorid muretsevad teile antud harjutuse jaoks moona.)

VII OHUTUSREEGLID

  1. Laskeharjutuse sooritusalast väljaspool peab relv olema kogu aeg ilma salveta või tühja fikseeritud salvega, laadimata ja vinnastamata ning lisaks kaitseriivistatuna, kui võimalik.
  • Relv loetakse laetuks, kui:
    • relva padrunipesas on padrun;
    • relva lukk on tagumises asendis ja relvale on kinnitatud padrunitega salv.
  • Võistlusalal kantakse püstolit kabuuris või kandepakendis. Vintpüssi või täpsuspüssi kandes peab raud olema üles- või allapoole, kui relv ei ole kandepakendis. Sõrm ei tohi olla päästikukaitse sees.
  • Väljaspool laskeharjutuse sooritusala tohib relva käsitseda ainult eraldi selle jaoks ette nähtud, märgistatud ja piiratud turvaalal, kus peab olema märgistatud ohutussektor, millesse peab relva raud olema relva käsitsemisel suunatud.
  • Relvakäsitsusalad on paigutatud sobivasse kohta laskeharjutuse lähedusse ja

märgistada hästi nähtavate viitadega. Relvakäsitsusala piirid peavad olema selgesti märgistatud. Laskjad võivad kasutada relvakäsitsusalasid järgmistel eesmärkidel:

  • Pakkida kotti, võtta kotist välja ja panna kabuuri laadimata relva.
    • Harjutada vinnastamist ja teha tühilaske laadimata relvaga.
    • Harjutada salve vahetust tühja salvega.
    • Kontrollida, puhastada, parandada ja hooldada relva, selle osa või muud tarvikut.
  • Käsitsetava relva raud peab olema igal hetkel suunatud relvakäsitsusalale märgitud ohutussektorisse.
  • Relvakäsitsusalas ei tohi ühelgi hetkel tegeleda laskemoonaga.

Laskeharjutuse sooritamise alal

  • Relva tohib käsitseda ja seda laadida ainult kohtuniku käsul.
  • Laskeharjutuse sooritamise ajal, kui relv on käes, peab relva raud alati olema suunatud ohutussektorisse. Kui laskeharjutusel kasutatakse püstolit, peab see olema kabuuri panekul, kabuurist võtul ning laetuna kabuuris olles (lähteasendist sõltumata) suunatud ohutussektorisse.
  1. Laetud relva raud ei tohi olla suunatud laskja poole.
  2. Relva laadides, tõrget kõrvaldades, salve vahetades või tühjaks laadides peab sõrm olema väljaspool päästikukaitset. Kui relva tühjakslaadimine nõuab sõrme asendit päästikukaitsest seespool, siis peab sellest kohtunikku eelnevalt informeerima.
  3. Kui laskja liigub rohkem kui ühe sammu võrra või vahetab laskeasendit, võib sõrm olla päästikukaitsme sees ainult sel juhul, kui toimub laskmine või sihtimine nähtaval olevate märkide suunas.
  4. Laskeharjutuse sooritamise ajal võib laskja kaotada kontakti relvaga ainult

laskeharjutuse kirjelduses sätestatud viisil või vajadusel asetab kaitseriivistatud või laadimata relva kontrollitult maha. Nendel juhtudel ei tohi laskja relvast eemalduda kaugemale, kui 1m.

  1. Kui laskja kaotab kontakti relvaga muul, kui eespool kirjeldatud viisil, siis kohtunik katkestab soorituse, tõstab üles ja laeb relva tühjaks.
  2. Ülesande kirjelduses võidakse ette kirjutada relva kaitseriivistamine liikumise ja laskeasendi vahetamise ajal, juhul kui see on ohutuse seisukohast vajalik.
  3. Juhul kui võistleja teeb juhulasu, katkestab kohtunik viivitamatult soorituse ja laskja diskvalifitseeritakse võistluselt.
  4. Juhulasuna käsitletakse:
    1. lasku, mis tehakse enne alustamise märguannet või pärast laskmist lõpetavat käsklust ”Lae tühjaks ja näita ette”;

B. lasku, mis tehakse laskesektorist välja;

C. lasku, mis tabab maad lähemal kui 3 meetrit laskjast, kui ülesanne seda ei eelda;

D. mis tahes lasku, mida ilmselgelt ei olnud kavas teha.

VIII TULEMUSTE ARVESTAMINE

Tulemusi loetakse SRA reeglite kohaselt.

IX ISIKUKAITSEVAHENDID/TOITLUSTUS

  1. Iga laskja tuleb oma nägemise- ja kuulmiskaitse vahenditega.
  2. Võistlejatele on tagatud soe tee.

Talvematka väikesed õppetunnid

Veel hommikul piiksatas telefon ja tõi sõnumeid, et sõbrad ei saa matkale tulla. Mis teha? Selline on elu. Ise olin endale lubaduse andnud ja nii ma teele läksin.

Rong viis mind Kehrasse, kus kohtasin Mats Õuna, kes oli tulnud perega. Vaatasime märga lund ja jäätuvat teed, ning otsustasime, et esimese lõigu kõnnime siiski ainult mina ja Vabadussõja aegses kostüümis Mats.

Tallinna ümbritseb kõigepealt suhteliselt avatud maastikuga ja tihedate asulatega vöönd, mille järel tuleb aga metsane vöönd. See algabki umbes KEHRA kohast. Tolle laupäeva hommikuks taandus talv Eestile iseloomulikuks heitlikuks sulaks, kus soojakraade oli napilt 2 või 3.

Kõige esimese asjana katsetasin matka alustamiseks teooriat, et “paigalseistes peab veidi külm olema”. Nii oli mul seljas 1 kihina spordisärk, seejärel vägagi ühukene fliis ja seejärel juba ilma voodrita metsajope, mis töötas peamiselt tuulepeatajana. Kohapeal seistes hakkas tõepoolest jahe, aga teisalt ei olnud väljas ka erilisi külmakraade. Liikuma hakates oli selg esimese poole tunni järel siiski higine, mis tähendas, et teoreetiliselt oleksin võinud ka fliisist loobuda.

Kuidas kõndida libedaga?

Väga tüüpiliselt oli esimese 50 minuti järel peatudes vaja eelkõige oma seljakoti rihmad üle käia, sest mingil viisil oli ta ikkagi ebaühtlaseks vajunud. Seejärel pidin tõdema, et kummiga jala alla kinnitatavad naelad ei seisa paigal ja seetõttu hakkas jalg kiiresti viltu astuma. Samal ajal oli metsateel autode jäljed juba klaasistumas, nii et naeltest oli ka kasu. Lõpuks valisin väga ebapraktilise lahenduse. Kuna ühe jala naelad olid rohkem paigas, siis selle jalaga ma astusin jäisele osale teest ja teisest jalast võtsin naelad ära ja selle jala asetasin tee äärde sügavama lumega alale. Väga jätkusuutlik selline lahendus ei olnud. Seetõttu pean veel vaatama teisi naelte varjante.

Teise tunni lõpus tundsin, et villases sokis asuv jalg on ikkagi hakanud higistama ja seepärast toimus ka profülaktiline sokivahetus. Selle kasulik efekt oli kohe tunda. Ma kõndisin eesti tootja Samelini matkasaabastega, mille välispinda ei ole oluliselt rasvaga töödeldud. Selle tulemusena hakkasin 2 tunni lõpus tundma, et aeg-ajalt sügavale märja lume sisse astudes, hakkas saabas seest niiskeks muutuma. See ei olnud hea märk. Üldiselt mitte ilmaasjata ei soovitata meie kliimas talvesaapaid kasvõi jalalaba ümbruses muuta veekindlaks.

Kolmanda tunni lõpuks jõudsime Lumila järve äärde, kus minu väikeseks imestuseks käis järve jää peal mootorratta sõit. Mets seal kõrval oli aga otse kui loodud matkapeatuseks. Minu saapad oli selgelt niisked. Ja midagi villi sarnast oli samuti tunda. Kahtlustan, et see tuli sellest ebaühtlasest astumisest.

Lõke niiske ilmaga

See on hetk, kui olen suuremad puud kahte lehte löönud, et veenduda kurvas tõsiasjas. Lõke on vahepeal kustunud.

Võtsin seljast nüüd juba higist vägagi niiske fliisi ja panin selle asemel sulejupe. Seda tehes tundsin veidi piinlikkust, sest ortodokset matkajad ütlevad, et villane kampsun on ajatu klassika. Sulejope töötas siiski imehästi.

Järgmine väike üllatus saabus lõkke tegemisega. Minu plaan oli teha lõket ja mitte toetuda moodsa aja priimustele, mis oleks toidutegemise teinud lihtsamaks ja samas ära võtnud lõkketegemise võlu. Märg mets andis aga kiire õppetunni. Esiteks olid mu kindad läbimärjad veel enne lõkke süttimist ja teiseks kustusid märjad oksad kaks korda ära pärast seda, kui oli juba tunne, et lõke on ellu tõusnud. Veidi kangekaelselt ei proovinud ma kasutada paberit. Aga ma ei olnud juba ammu näinud, et täiesti niisked oksad lihtsalt ei võta tuld ülesse. Lahendus oli muidugi väga elementaarne. Väikeste oksaraagudega tuld pidi lihtsalt kolm korda kauem elus hoidma, enne kui poole käsivarre jämedused oksad söandasid samuti püsivalt põlema hakata.

Seejärel avasin kaasavõetud kuuma veega termose ja sain aru, et see oli väga hea mõte.

Mida aga arvata katelokkidest ja muudest toiduvalmistamise nõudest. Meie armee katelokkide puuduseks peetakse nende kaalu, aga samas on tegemist tuumasõjakindla varustuselemendiga. Olin juba korra valel viisil rikkunud ühte udupeent titaaniumist priimuse potti, mille peamine puudus oli see, et seda ei olnud võimalik panna ei tule sisse ega ka mitte riputada tule kohale. (Ehkki oma priimuse gaasipõletiga töötas kõik väga hästi.) Seekord katsetasin roostevabast terasest väikese potiga, millel on peal suletav kaas ja küljes ka käepide. Selle võisin seekord rahulikult pista enam vähem lõkke sisse ja kõik toimis.

Lõunasöögiks katsetasin üht metsaguru Vaikrelt saadud soovitust, mis minu poolt ümbertöötatult ütleb: “Igast konservist saab asja, kui sinna lisada sibulat, küüslauku ja veel midagi.” Mina valasin oma matkapotti strogonovi kartulitega, mis on üks tuntumatest EKV toidupakkide elementidest ja vähemalt seni ta minu lemmikute hulka ei kuulunud. (400 gr) Nüüd aga, kui konservikarbile oli lisatud üks viilutatud sibul jaja kolm küünt küüslauku, saabus õndsus. Teiste sõnadega öeldes, ka EKV toidupakki on võimalik muuta maitsvamaks.

Kui kõht oli täis ja magus tee joodud, avastasin, et olin juhuslikult teinud elupäästva liigutuse. Nimelt olin metsa kaasa võtnud teise paari sooje talvekindaid. Need nahkkindad, millega ma olin puid korjanud, ei saanud loomulikult kuivaks tunnise lõuna jooksul ja näpud hakkasid külmetama nii nagu ainult talvel see on võimalik.

Igal juhul toimus pärast lõunat teele asumine tunduvalt reipamalt kui enne. Loodus oli aga suuremad katsumused jätnud lõpupoole. Päeva jooksul oli tee aina rohkem sulanud ja viimane poolteist tundi astumist toimus juba väga libedates tingimustes. Seda suurem oli õndsus, kui istusin maha sooja rongi. Seljataga oli umbes 4,5 tundi kõndi. Kotis oli meelega kaasas kasutut kraami, et raskust saada. Mingil moel on see ju ettevalmistus Scoutsrännakuks, kus kotis peab olema 15 kg.

Meeleolu oli ülev. Neid rannakuid tuleb veel.

Tulekul Väike talvematk 2021 /vol1

23. jaanuaril toimub Toompea väike talvematk KEHRA-AEGVIIDU vahelisel alal. Ilm on muutunud vastikult ligaseks. Lume peale on tõmbunud ilmselt koorik ja on väga sula. See ei kutsu üldse matkama, aga me ei saa enam taganeda. Mis kord alustatud, tuleb lõpuni viia.

Ise lähen poodi, et osta homsele piknikule vajalikku materjali. Hooldan suusad ja leian neile mingit sulamääret. Eks näis. (Käisin metsa ääres vaatamas ja leidsin, et tegelikult on võimalik minna ka ilma suusata.)

Lisaks loen veelkord läbi meie malevkonna suurima SERE guru Peetri 10 punkti talvisel ajal looduses rändamiseks:

  1. Külmakahjustused. Ole teadlik kuidas külm sind mõjutab ning kuidas vältida külmakahjustusi või nende tekkides nendega tegeleda:
  2. Väldi ülekuumenemist > Ventileeri
    i. Ava jope kaela juurest
    ii. Võta kindad käest
    iii. Võta müts lühikeseks ajaks peast
    iv. Tee püksilukk lahti
  3. Kihiline riietumine. Vali riietus nii, et sul on alati midagi peale panna. Rändama hakates ongi veidi jahe ning kui oled 15 min rännanud, siis tuleb olukord üle vaadata: kui on soe, siis vähemaks võtta. Kuni -10 kraadiga piisab soojapesu särgist ja lohvakamast tuulekindlast kihist (ideaalis on see vetthülgav). EKV varustuse näitel on selleks siis Rootsi soojapesu särk või uuem versioon ja talvecamo. Jalas välivormi püksid või soojapesupüksid ja talvecamo. Pauside ajal hoia jope või jopevooder kättesaadavas kohas, et see AINULT! pausi ajaks selga panna. Kui jõuad laagrisse ja aktiivsemad tegevused on tehtud, siis kohe kuivad ja paksemad riided selga (a’la kampsun, lisa müts) ja kui liikuma minna, siis uuesti niisked riided selga.
    Ideaalis vali villased riided, müts ja kindad, mis mitte mingi hinna eest ei tohi niiskeks saada. Ps! Vill on ainuke materjal, mis ka märjaks saades soe on.
  4. Saapad. Talvisel ajal on pikematel rännakutel soovitatav kasutada nahksaabast, sest seda on märjaks saades lihtsam kuivatada. Varud rännakule kaasa mõned lehed ajalehest, mida ööseks saapasse pista – mida rohkem seda uhkem, aga ka leht kummaski saapas aitab niiskusest lahti saada.
  5. Rännakukord. Hea rännakukord on 50min kõndimist 10 min pausi, mille jooksul vahetatake sokid (juhul kui on märjaks saanud), kuid seda suhet liikumise osas saab igaüks oma äranägemise järgi muuta.
  6. Soe vesi. Varu endale 2x 750ml termost kuuma veega ning joo sooja vett rännaku pausidel, enne magamaminekut ja ärgates. Ühtlasi kiirendab see toiduvalmistamist, kuid keeda uus vesi alati asemele! Talvisel ajal on vesi su ümber ;)
  7. Külmana ei lähe magama! Selleks joo sooja vett, KINDLASTI söö SOE toidukord ja vajadusel võimle üksi või paarilisega.
  8. Magamine. Inimese keha on keskmiselt 100W küttekeha ning selleks, et magamiskott töötaks peab keha selle soojendama, et materjal selle soojuse kehale tagasi peegeldaks. Riietega magamine on NO GO, sest kehast tulev kondents jääb riiete kihtide vahele > tekib niiskus > hakkab külm. Parimal juhul võib lisada 1 kihi, mis niiskuse kangast väljapoole tõrjub.
  9. Elektroonika ja akupangad – külmal ajal kasutada elektroonikat võimalikult vähe ning hoida akupankasid ja telefone keha lähedal (nt rinnatasku)
  10. Navigatsioon – matkaradadel on üljuhul järgimiseks oma värvikood, kuid soovitatav on oma teekonda paberkandjal, äpis või GPS kaardiga dubleerida.