Tähelepanekuid Vene hübriidsõjast kapten Ilmar Raagilt.

Infosõda

Mul oli mõttes kirjutada juba enne valimisi, aga kummalisel kombel on praegu mõned märgid otsekui seened mulla seest nina välja pistnud.

Kõigepealt eristame kommunikatsiooni, mis põhineb sõnal, pildil või helil ja strateegilist kommunikatsiooni, mis põhineb tegudel. Näiteks NATO strateegiliseks kommunikatsiooniks oli eFP lahinggrupi toomine Eestisse vastuseks VF suurenenud sõjalisele aktiivsusele Ukainas 2014. aastal. EKRE tänane tegu, mis kvalifitseerub stratkomina, on vaidlustada valimiste tulemused Eestist. Stratkomi puhul ei ole tähtis, mida sa konkreetselt ütled, tähtis on tehtud tegu.

TRADITSIOONILINE MEEDIA VS SOTSIAALMEEDIA

Väga pikka aega keskenduti infosõja diskussioonis Venemaalt pärinevale televisioonile ehk traditsioonilise meedia sisule. Lõpuks leiti, et see sisaldab vihakõnet ja lõpetati nende edastamine. Sama toimus ka juhtivate kremlimeelsete veebilehtedega. Tulemus sarnaneb Ukrainas paar aastat varem toimunule. VF föderaalsete kanalite vaadatavus on oluliselt kukkunud, aga mitte 100%. Ukraina näitel usuti, et vene kanalite vaatajaid oli aasta pärast kanalite keelamist umbes 40% võrreldes varasema ajaga. Kahtlustan, et ka Eestis me võiksime sarnaseid numbreid leida, kuna Ida-Virumaa vaataja vaatab vene televisiooni Kingissepa masti vahendusel ja seejärel tuleb appi ka satelliittelevisioon.

Oluline on aga vaadata tarbijate profiili. Juba varasemate meediauuringute põhjal oli teada, et eesti venelaste meediaharjumused on väga mitmekesised. Jämedalt võttes ainult 30% neist tuginesid oma meediamenüüs peamiselt Moskva telekanalitele.

Selle asemel on viimase 10 aastaga tõusnud Eesti venelaste peamiseks infokanaliks sotsiaalmeedia ja igasugune alternatiivne meedia. Kui meid huvitab, mis kanaleid pidi toimub infoga mõjutamine, siis sotsiaalmeedia ja otsesuhtlus on alati mõjukam, kui ükskõik milline traditsiooniline telekanal.

SIHTGRUPID – SIHTMÄRGID

Eesti infosõja ohtude puhul tuleb väga selgelt eristada ka kahte erinevat sihtrühma, millest oli juttu ka meie eelmises postituses. Neid mõlemaid ühendab tuginemine sotsiaal- ja alternatiivmeediale. Üks neist on vene imperiaalsele rahvuslusele tuginev sihtgrupp ja teine on iga eestikeelne inimene, kes kasvõi teoreetiliselt tahaks vastanduda praegu Eesti valitsuse kursile. Seejuures on oluline, et pelgalt reformierakonnale vastandumine ei ole piisav tunnus. Seda sihtgruppi defineerib eelkõige vastandumine Eestile, mis on liitlassuhetes Euroopa Liidu ja NATOga. Veidi laiemalt ka liberaalse Lääne vastu. Erakondlik kuuluvus ei ole oluline.

Mõlemad sihtrühmad kätkevad endas potentsiaalset võimet destabiliseerida Eestit ja halvata Eesti toimimist Lääne riikide ühises rindes imperiaalse Kremli vastu.

Käitumisteaduste teooria kohaselt peame ka kognitiivse mõjutamise puhul (infosõda) eelkõige vaatama sihtgruppide käitumist ja mitte keskenduma ainult meedia sisule. Eelkõige on oluline, et meediaoperatsioonidea suudetakse üldjuhul ainult võimendada olemasolevaid pingeid ja mitte neid ise tühjast kohast tekitada.

OLUKORD

Pärast 2023 aasta valimisi on tekkinud tõsine olukord, kus mõlemas võimalikus Kremli infosõja tegevusliinis on avanenud võimaluste aken olemasolevaid pingeid võimendada.

VENE RAHVUSLASTE RADIKALISEERUMISE RISK

EÜVP ja Stalnuhhini soolo Ida-Virumaal on nende valijate jaoks edulugu, kuna see paljastas latentsetele Eesti vastaste meeleolude kandjatele, et Kremli meelse kogukonna kapist väljatulek on võimalik. Tegemist on ühe indikaatoriga, mis osutab rahvuskonflikti eskalatsiooni võimalikkusele.

Nende inimeste olemasolu ei olnud küll kunagi saladuseks, sest näiteks ma ise nägin 2016. aasta uuringuid, mis osutasid umbes samas suurusjärgus Eestile vastandujate protsendile. Tookord leidis analüüs, et kõik sõltub võimalike kriiside kulgemisest. Näiteks kui Sul on esialgses latentsete vastaste valimis 30-40% ebasõbralikke kodanikke, siis reaalselt ei haara kriisid inimesi sellest valimist võrdselt. Osadega on võimalik läbi rääkida, aga osad jäävad igal juhul vastalisteks, sest meil on ühildamatud tingimused – meie jaoks on Eesti rahvusriik, liberaalne ja lääne orjentatsiooniga, neil jälle midagi teistsugust.

Sõda Ukrainas on polariseerunud hoiakuid Eestis, sest ligi 20-30% venelastest tajub Kremlile vastandumises otsest rünnakut nende identiteedile. Kui nad ei söanda otse toetada sõda, siis kantakse pinged üle muudesse võimalikesse teemadesse, millega on võimalik Toompeaga vägikaigast vedada. Näiteks eestikeelne haridus.

Seega infosõja kontekstis ei pea me hetkel vaatama, mis tuleb Solovjovi saates, vaid prioriteetsed arengud toimuvad lähimatel aastatel EÜVP+ kogukonna sisekommunikatsioonis. Kas seal toimub radikalisatsioon? Kui nad võidavad endale liikmeid juurde, siis kanalitena kasutavad nad eelkõige

a) näost näkku suhtlus,

b) sotsiaalmeedia

c) organiseeritud sündmused, mis ületavad uudisekünnist.

MIDA EESTI SAAB TEHA?

Hoida oma venelasi, kes ei soovi kaasa minna protsessiga, kus Kremli konservatiivne fašišm samastatakse vene identiteediga? Meil ei ole midagi kallimat, kui mõistlikud venelased. Neid tuleb tõepoolest kuulata. Igaühe tasandil. Kui Sul on venelasest sõber, sööge koos lõunat ja kuula, mida ta rääbib. Juba see aitab. Ainult riigile nii tähtsat protsessi ei saa usaldada, sest lõpuks loevad inimestevahelised suhted ja mitte see, mida televiisoris räägitakse.

Riik peab muidugi püsti hoidma reageerimisvalmidust, et juba eos maha joosta valeuudiseid, millel võib olla kiire afektiivne mõju. Seda ka praegu juba tehakse.

KAOS IGA HINNAGA

Valimiste ründamise puhul ei ole tähtis, kes on selle taga. Räägime esimese asjana mõjust. Ja sellest, kellele taoline mõju on kasulik. Valimised on iga demokraatliku riigi kõige tähtsam strateegilise kommunikatsiooni akt. Selle kahtluse alla panek halvab oluliselt nii riigi kuvandit, kui ka võimalikke ressursse, et selgust hoida.

Alates 2014. aastast on Putin näidanud, et ta kasutab meeleldi kaoses juhtimise teooriat. Praktikas tähendab see , et talle sobivad olukorrad, kus vaenulikud riigid on sunnitud võtma ära resursse Venemaa vastasest tegevusest ja suunama neid sisepingete maandamiseks. Üks sellistest ressurssidest on ametnike tööaeg.

Siin võib nüüd oodata spinne rahvusvahelises ajakirjanduses. Vene infosõdalased tõenäoliselt Eestisse väga ei sekku, sest EKRE teeb niigi seda, mis Kremlile praegu sobib. Lisaks teeb Eestisse sekkumise kulukaks ka eesti keele tõlkimisega seonduvad kulud. Lõpuks ei olegi konkreetselt tähtis, mis Eestis toimub. Kui siin on midagi, mida on võimalik rahvusvahelises mõjukas ajakirjanduses kajastada, kui demokraatia kriisi, siis liigub asi juba õiges suunas.

Minimaalselt on Kremli infooperatsioonide ülesandeks säilitada seda eesti demograafilist gruppi, kelles on sarnaselt muu Läänega umbusaldus liberaalse eliidi suhtes. Ka siin on peamisteks infokanaliteks

a) kogukonnasisene otsekommunikatsioon,

b) sotsiaalmeedia,

c) rahvusvaheline alternatiivmeedia