Toompea malevkonna kaitseliitlased andsid ukrainlastele üle teise saunakompleksi. Kompleksi üleandmisel oli kohal kapten Ilmar Raag, kes dokumenteeris üllatavaid hetki.
Saunakompleks 2 sõit
Sõda ja Covid
Saunakompleks nr 2 jõudis Ukraina piiri ligidale 19. märtsil. Seekord oli kontseptsiooni uuendatud, sest krimmi-tatarlased soovisid tsiviilvärvides masinat. Põhjus on linnakeskkonnas. Enamik sõdureid on lahingute vahel majutatud mitte muldonnidesse metsas vaid mahajäetud majadesse tühjades linnades. Iga masin, mis selles linnas on roheline, on ühtlasi ka selgelt märgistatud militaarne sihtmärk. Kõik tsiviilvärvides autod võivad olla aga ka humanitaarmasinad või lihtsalt mahajäetud romud. Neid on seal omajagu. Seega, meie kompleks ei näe välja sugugi nagu Ukraina armeele antav sõjamasin.
Toompea kaitseliitlased andsid masina üle ja sõit Ukraina poole läks lahti. Rooli keeras Vitali, kes on COVID-i läbi põdenud endine professionaalne kaitseväelane ja rekkajuht. 2021. aasta septembris tuli ta Euroopast, tee peal hakkas pea valutama ja koju jõudes oli ta juba poolsurnud. Järgnesid 5 nädalat intensiivravis hingamisaparaatide all. Diagnoosiks COVID. See oli depressiivne aeg, sest iga päev viidi samast intensiivist inimesi välja lina näo peale tõmmatult. Nii ta arstile ütleski: ”Anna mulle midagi, et ma ei peaks neid laipu nägema.” Arst vist andiski. Kaks kuud hiljem võeti talt esimest korda hapnikumask näolt. Ta suutis ise püsti tõusta vaid napilt paariks sekundiks. Kõik lihased olid kärbunud. Umbes samal ajal hakkasid lääne luuretalitused ütlema et, kohe algab sõda. Vitali juures käis aga masseerija iga päev. Kaks kuud järjest. Kui algas sõda, suutis Vitali juba 100 meetrit iseseisvalt kõndida. Siis mobiliseeriti masseerija ja Vitali sai invaliidi tunnistuse. Teda sõtta ei võeta. Arstid soovitasid tal lihtsalt metsas jalutada.
Aga Vitali tahab väga midagi teha Ukraina heaks. Tema invaliidsus tähendab, et ta ei kuulu mobiliseeritavate meeste nimekirja. Mis omakorda tähendab, et tal on seaduse järgi antud võimalus Ukrainast välja minna. Seepärast saadeti just tema meie saunakompleksi autojuhiks. Ta leiabki, et vigased ja haavatud peaksid kõik tagalas midagi tegema. Elu aga ei ole siiski ideaalselt sätitud. Tal on üks sõber, kes on korra saanud haavata ja kümmekond korda kõvasti põrutada. Põhimõtteliselt võiks ta juba tagalasse jääda, aga lahingutes sündinud relvavendlus on selline, et mees on aina tagasi läinud rindele. Seevastu Vitali juurde astusid kord linnas terves elujõus sõjaväepolitseinikud ja kontrollisid ta dokumente. Et kas tegemist ei ole mobilisatsioonist kõrvalehoidjaga. Ju need politseinikud ei näinud siis, et Vitali iga samm on nõrk ja ka lihtne kõndimine ajab teda hingeldama. ”Kuulge, poisid, te olete ju täies elujõus mehed. Miks te ise rindel ei ole? Sõjaväe komissariaatides ei pea töötama noored ja tugevad mehed. Nad peaksid kõik rindel olema. Las tagalas töötavad need, kes on haavata saanud või muidu vanad ja põdurad,“ sõitles Vitali oma kontrollijaid. Teatud iva ta jutus muidugi oli. Ehkki vastuväide ütleb, et venelastest diversante ja kollaborante jätkub ka tagalasse ning nendega peavad samuti võitlema tugevad mehed.
Vitali teine teema oli seotud korruptsiooniga. Õigemini sellega, et sellega ei võidelda piisavalt. Kui Kiievis paljastati, et ukraina sõduritele mõeldud toidupakke oli ostetud kolm korda turuhinnast kõrgema hinnaga, siis otsesed süüdlased said karistatud, aga Vitali meelest ei olnud see piisav. Ka kaitseminister oleks pidanud vangi minema sellise sigaduse eest. Sest kus on õiglus, kui kusagil vaeses külas annavad lesknaised oma viimased krossid rinde heaks, aga siis on kusagil mehed, kes saavad sõja ajal rikkamaks. „Iga ukrainlane, kes sõja lõpuks on rikkam, kui sõja algul, on tegelikult reetur.“
Vitali kõneles hingestatult. Sain aru, et sõda tekitab pingeid kogu ühiskonnas. Väga raske on tagalas saada teateid rindelt ja samal ajal tunda, et sa ei kontrolli olukorda. Kummalisel kombel ilmnes siin meie sauna laiem roll. Vana-Sambiri linna vabatahtlikud toitsid ja majutasid meid tasuta. Seejärel toodi meie masinatesse veel annetusi, et me viiksime neid rindele. Aga vahetult enne väljasõitu saabus kohale ka kohalik kirikuisa, kes õnnistas meie masinaid ja juhte.
Järsku hakkas meie saun sümboliseerima ka Ukraina tagalas kogu maa jõupingutust võidu nimel. Head sõbrad, see ei ole ainult tunnustus, see on ka moraalne koorem meie missiooni jätkamiseks.
Kirjasaatja kapten Ilmar Raag