Arengud toimuvad ikka spiraalikujuliselt. Mõne aja möödudes tekib tunne, et ringiga on vanade teemade juurde tagasi jõutud, et ehkki konkreetsed olukorrad on alati uued. Kuna Eestis on üheaegselt uus Kaitseväe juhataja ja ka uus Kaitseliidu ülem, siis on põhjust Kaitseliidu kontseptsioon üle vaadata.
25. septembril toimus Tallinna malevas Kaitseväe ja Kaitseliidu juhatajate infopäev. Palju oli juba ette räägitud brigaadikindral Riho Ühtegi tulekuga kaasnevatest muutustest. Seekordse infopäeva olulisemaks märgiks oli, et Tallinna malevkondade juhtide ees esines Ühtegi koos Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Heremiga, kes toonitas, et nad räägivad Ühegiga sama juttu.
Kõige olulisemad punktid olid järgnevad:
Kaitsevägi on huvitatud maakaitsest.
Alles jääb varem sel aastal püsti pandud Põhja Maakaitseringkond. Isegi kui Kaitseliidus on erineva mobiilsuse astmega üksusi, siis tema peamiseks vastutusalaks on malevkondade lähim geograafiline ümbrus. Me räägime taas territoriaalkaitsest.
Selle üldpõhimõtte sees on maakaitseringkonnas endiselt väheke võimekam ja liikuvam Lahinggrupp, millele lisanduvad malevate baasil toimivad territoriaalsed ja pigem staatilised üksused. Herem jutu selle osa võib kokku võtta umbes nii, et: „Kui mees ei jõua 4 korda aastas käia õppusel metsas, siis peab ta ometigi teadma, et häire puhuks on tema ülesandeks „Assamalla teeristmikus“ varitsuse korraldamine. Kui ta siis oma jaoga kasvõi ühe korra aastas käib ja vaatab selle ristmiku selle pilguga üle, kuidas nad sinna liginevad, kuidas vaatluse välja panevad, kuidas varitsuse korraldavad, siis ka see on väga hea tulemus.“
Kaitseväe kohuslus.
Eelnev tähendab, et ideaalis peab iga Kaitseliidu tegevliige teadma, milline on tema ülesanne sõja ajal. Selle osana peaks iga kaitseliitlane olema kaitseväekohuslane. See tähendab seda, et igal tegevliikmel peaks olema oma sõjaaja ametikoht.
See on keeruline teema, kuid alustatakse sellest, et põhimõtteliselt tahetakse kaotada roheliste ja muud värvi kaitseliitlaste vahe. Kõik tegevliikmed peaksid olema Kaitseväe vaatenurgast ühtemoodi tegijad. Näiteks kui Kaitseliit saab samuti uue vintpüssi Rahe, siis saavad nii tänased rohelised, kui kollased selle relva ühtemoodi. Ainsaks tingimuseks on kaitseväekohustuse võtmine.
Esimene õrn koht puudutab politseinikke, kapokaid, tegevteenistuses kaitseväelasi ja muid bronni all olevaid inimesi. Heremi nägemuse kohaselt võiksid nad küll osaleda väljaõppes ja seltsielus, aga siiski võiksid nad pigem olla toetajaliikmed. Nii nagu tema ise on Rapla maleva toetajaliige seniakaua, kuni ta on tegevteenistuses. Idee on muidugi selles, et Kaitseväel oleksid teada realistlikud numbrid inimestest, kellega nad võiksid arvestada kriisi ajal.
Teine õrnem koht puudutab seeniore ja muul viisil mitte parimas füüsilises vormis olevaid kaitseliitlasi. Neid ei pea arvama toetajaliikmeteks, kui neil on oma ülesanne olemas. Kaitseliit on tihti väga pealiskaudselt suhtunud oma lahingu jätkusuutlikkuse funktsiooni. Ehk kui me mõtleme nn. Võimendajate ja Võimaldajatele, siis neid ei ole väga tihti pandud kriisiaegsesse plaani. Samas on territoriaalsete üksuse tõenäoliseks olukorraks see, et tsentraalne tagala toimib halvemini ja me peame rohkem elama oma kontaktist tsiviilmaailmaga. Toon konkreetse näite. Toompea territoriaalne ülesanne on igal juhul seotud südalinnaga. See aga tähendab, et lisaks võitlevatele üksustele peab meil toimuma infovahetus, et me teaksime liikumistest nii meie vastutusalas, kui naabruses. Me peame teadma, kust me saame süüa, kui kriis kestab neljandat päeva. Kuhu varjendisse on suunatud tsiviilelanikkond ohvrite vältimiseks, kust me saame kütust, kus ravime oma haavatuid. Jätkusuutlikkuse tagamisega tegeleb ideaalkujul kindlasti rohkem inimesi, kui on võitlejaid. Territoriaalkaitse eeldab me oleme konkreetsemalt oma vastutusala tsiviilstruktuuridega koostöös.
Assümmeetriline kaitse
Kaitseliidu baasomaduseks peab olema assümmeetrilise kaitse mõistmine. Eelkõige tähendab see niimoodi vastase kulutamist, et sa ei astu ise kontakti seal, kus Sa võid surma saada ja samal ajal vähendad tema võitlusvõimekust ja võitlustahet. Nagu me nägime Iraagis ja Afganistanis meie vastaste poole pealt võib taoline strateegia olla kokkuvõttes edukas. Konkreetsemalt tähendab see tegutsemist hajutatud väikeüksuste koosseisus, sest iga suurem üksus muutub konventsionaalsele vastasele kohe liiga hästi nähtavaks sihtmärgiks.
Nii et me oleme tagasi 90.-ndate aastate sissisõja ideoloogia juures. Siit tuleb ka väljaõppe kontseptsioon lähimaks paariks aastaks. Kõige alus on väikeüksuse taktika, mille raames võib täita väga erinevaid ülesandeid. See aga omakorda on seotud üksikvõitleja tasandil nii laskeoskuse, kui ka lõhkeainete/miinide käsitlemise oskusega.
Eelnevast tulenevalt toimub ka malevkonna tasandil oma tegevuse planeerimine 2020.