Autor: Ilmar Raag

„Põhjakonn“  on nüüd juba aastaid olnud suvelõpu väljakutse Toompea malevkonnale. Huvitav on see, et seda õppust ei ole algselt välja mõeldud kusagil Peastaabi kabinetivaikuses, vaid tegemist Tallinna, Järva ja Viru vabatahtlike algatusega üheskoos õppuste korraldamiseks.  Nüüd on see traditsioon aga vaikselt kasvanud ja sel aastal oli Tallinna Malev väljas sisuliselt terve pataljoniga. Isegi, kui mõnele mehele põllu peal see palju ei tähenda, on suurte üksuste harjutused väga tähtsad, selleks et ka ohvitserid saaksid reaalselt aru, mida tegelikult tähendab sadade meeste liigutamine.

Niisiis, kui kätte jõudis 4. september, sai taas kinnitust, et Toompea on saanud tegusaks kompaniiks. Me olime tõstetud sisekaitsekompanii tasemest kergjalaväe kompanii staatusse ja võitlejaid oli kohale tulnud nii palju, et koos abiks antud pioneeridega ja Akadeemilise malevkonna lisandusega, oli meid isegi rohkem, kui tavalisele kompaniile vaja. Me olime vägi. Kogu Tallinna malev aga ei näinud sugugi lahjem välja kui SIIL-il. Kogu vägevat muljet rikkus võib olla ainult see, et meie kolonn liikus Kaitseväe keskpolügoonile väga aeglaselt. Oma osa sellel oli ka peatuses, kus meiega ühines punt saarlasi ja Tartu VGR.  Igal juhul, kui kohale jõuti, oli juba kombekalt pime ja uneaega palju ei jäänud. Ohvitserid läksid veel pataljoni staapi viimasele briifingule ja tagasi tulles jäi allakirjutanule uneajaks 3 tundi. A la guerre, comme à la guerre (Sõjas, nii nagu sõjas.)

Briifingul korrati seda, mida me juba teadsime. Meie vastasteks oli Viru ja Järva maleva tugevdatud kompaniid, kes on tuntud kahe nähtuse poolest. Esiteks suudavad nad kaitsel olles ennast silmini maasse kaevata, eriti kui neid sel puhul aitavad traktoritega pioneerid ja teiseks on Virus paar võitlejat, kes on legendaarselt pikalt vaielnud kohtunikega „surmasaamise” teemadel. See aga ei vähenda seda, et Toompea on alati tunnustanud virulaste ja järvakate väga tõsist visadust. Seekord oli nende ülesandeks kaitsta „peamist varustusteed” ja meie ülesandeks oli nende tugevalt kindlustatud positsioonid ära võtta. Kuna numbriliselt oli meid umbes sama suurusjärk, siis võis eeldada, et me saame selle ürituse käigus mitu korda surma. Teadupärast eeldavad kohtunike käes olevad tabelid, et ründajatel peab olema umbes kolmekordne ülekaal tulejõus, et üldse mingi edulootus tekiks.

Sõjas ei otsusta lõpuks paraku ju mitte vaprus, vaid reaalne arvuline tulejõud mingil kindlal hetkel. Vaprusega ja õnnega võib võita üksikuid lahinguid, kuid üldiselt mitte sõda. Kogu kunst seisneb selles, et osavalt manööverdades tuleb kontsentreeritud kohas saavutada vajalik ülekaal tulejõus ja siis on lootust, et saavutatakse ka edu.

Väikest lohutust pakub ehk teadmine taoliste õppuste näol ei ole tegemist spordivõistlusega, kus ühe poole võit oleks üldse ürituse ülim eesmärk. Lõpuks harjutatakse ju ikka üksuste koostööd ja see on väärtus omaette. Ometi eeldab ka õppus veidigi realismi, mille kohaselt me päriselt nii tugevalt kindlustatud vastast ei ründaks, kui meil on toetuseks ainult üks 81 mm miinipilduja rühm. Näiteks SIILi ajal tulistas üks taoline rühm vastase kaevunud positsioonide pihta kolmandiku oma päeva moonast, aga tulemuseks luges kohtunik vaid ühe haavatu. Õnneks jõudsid õppuste planeerijad seekord siiski äratundmisele, et võimalusi tuleb veidi võrdsustada ja nii sai Tallinna malev virtuaalselt kasutada 155mm suurtüki tuletoetust. See aga omakorda tähendas, et igas rühmas peaks tõepoolest olema tulejuht, sest ilma selleta jääb pidu ära. Toompeal on läbi õppuste üksikud tulejuhid olemas, kuid kahjuks on need esialgu veel ebaühtlaselt jaotunud. Samas on lahingtegevus Ukrainas alles hiljuti tõestanud, et kõige suuremal hulgal kaotusi kannavad mõlemad pooled just kaugtule läbi. Aga see selleks, briifi lõpuks anti meie maleva staabist teada, et seekord tehakse eraldi jõupingutus Medevaci ehk haavatute äravedamise harjutamiseks.  Idee oli selles, et „haavatu” ärkab kiires korras ellu vaid siis, kui ta on jõutud pataljoni medpunkti. Kui seda ei tehta, peaks võitleja olema lihtsalt mängust väljas. Etteruttavalt võib öelda, et väidetavalt ei ole pataljoni medpunkti ühegi varasema õppuse vältel jõudnud niipalju „haavatuid” kui seekord.

Järgmisel päeval enne sõda, saime kõik imetleda Toompea malevkonna salarelva – välikööki. Tagala arendustöö tulemusena oli meil selline väliköök, mille tehniline võimekus on võib-olla isegi Eesti parim antud hetkel. Ja eksib see, kes arvab, et see ei ole oluline. (Omavahel öeldes ei julge ma seda tehnilist sofistikatsiooni isegi mitte kirjeldada, sest kadestajaid võiks liiga palju tekkida.)
Lahingtegevus algas aga tavapäraselt laisalt, ehkki meie oma kompanii luurajad andsid suhteliselt varakult täpset infot meie peamisel teel olevatest vastase pioneeritõketest.  Meie kompaniid juhtis seekord Mihkel Tikk, kes võttis kõike rahulikult, aga ikkagi süsteemselt. Tema selge plaan üritas vältida meie kompanii selget hukku kaevikute ründamise läbi. Selle asemel üritasime läbi metsa ja mööda teed minna vastasest ümbert mööda. Manöövrid olid suurejoonelised, aga paratamatult tekkis ka hämmingu kohti, kus rühmad seisid ja ootasid. Probleem oli omamoodi selles, et rühmaülemad eeldasid liiga palju raadioteel tulevat koordineerimist ülevalt. Ideaal peaks ikka olema olukord, kus rühmaülem saab missiooni ja täidab selle oma parema äranägemise järgi ka nii, et tal ei pruugiks üldse sidevõimekust olla. Igal juhul kui kell oli 1600, ei olnud meil võetud palju rohkem kui üks mahajäetud pioneeritõke. Kui aga pimeda saabumiseni jäi napp paar tundi, tuli pataljoni staabist närviline käsk, et kõik üksused hakkaksid kohe ründama, sest tundus, et kogu pataljon oli kogunenud kuhugi lähtejoonele ja istus seal hämmingus.  Omamoodi üllatuslikult andsid antud käsust piisas, sest rünnakud olid üllatavalt tulemuslikud ja meie kompanii vallutas enne pimeduse saabumist isegi mõned väga olulised kaevikud, samal ajal kui kaugemad rühmad jõudsid tegelikult vastase tagala sellisesse sügavikku, et sealsetel üksustel ei olnud kohtunikke juures.  See aga tähendas, et meie taktikaline edu rõõmustas peamiselt meid endid.  Pimeduse saabudes pandi rünnakud seisma, aga luure võis edasi tegutseda. Mängureeglite kohaselt tuli nüüd ööbida neil positsioonidel, mis oli lahingutega väljavõidetud. Vastasel juhul võis vaenlane need öösel üle võtta. Vahetult enne päris öörahu, anti teada ligidal asuvatest vastase üksustest, mis aga olid hommikuks suuresti kadunud.

Tundus, et vastane oli peamiselt taganenud oma põhipositsioonidele, ehkki vähemalt üks rühm oli kusagil meie külje all metsas.  See jättis mulje, et vastane üritas üheaegselt ja veidi koordineerimatult kaitsta nii oma põhipositsioone, kui ka viljeleda liikuvat kaitset, mis kogu aeg teeb vasturünnakuid. Teise päeva kaugtule kaks tähtsamat sündmust olid kõigepealt 20 minutit kestnud rünnaku ettevalmistustuli Põhja Lahingukompanii rünnaku toetuseks, millegi saavatati kaevikutes siiski ka vastase pehmenemine. Teine märkimisväärne tuletellimus oli aga õnnetu. Meie pioneerid tellisid tuld väga täpselt iseendale peale, mille tulemusena kohtunik kuulutas kogu rühma surnuks. Önneks see meie teiste rühmade pidurdamatut hoogu ei peatanud.

Kui nüüd teha mingit kokkuvõtet, siis kõige olulisem on vast see, et me peame parandama õppuste vahekohtunike tööd. See on alati veidi tänamatu töö, aga ilma nende autoriteedita muutub kogu õppus lihtsalt balletiharjutuseks.  Teisalt tasub aga taas mõelda tõsisemalt side peale. Ukraina näide räägib vastase vägagi heast raadioluure võimekusest, millege näiteks peilitakse välja mobiiltelefonide asukohti, et sinna suurtükituld peale saata. Iga rühmas on kindlasti veel omad kitsaskohad. Oluline on aga see, et Toompea malevkonna kergjalaväe kompanii suutis tervikuna oma ülesande täita ja sellisena võime vähemalt sel sügisel korraks rinna kummi ajada enese üle uhke olla.