Tähelepanekud Ukrainast kapten Ilmar Raagilt

Eelmine postitus lõppes klassikalise küsimusega: „Mida teha?“ Paraku pean enne vastamist täiendama konventsionaalse sõja stsenaariumite kirjeldust osaga, mis puudutab konkreetselt Eestit. Illustratsioonid on aga seotud suurema vaatega.

II OSA KONVENTSIONAALSE SÕJA VARI

Niisiis, eelmises postituses sai selgeks, et Venemaa militaarne peaeesmärk sõja I faasis on hõivata positsioonid, mis takistavad NATO vägede juurde toomist ja varustamist.

Selle ülesande täitmiseks toimub rida tegevusi juba enne kineetilise sõja algust, mille ülesandeks laias laastus on lagundada ja aeglustada NATO otsuste vastuvõtmist nii Eestis kui kaugemal Brüsselis ja Washingtonis. Kutsume seda tulevase lahinguvälja kujundamiseks (shaping) ja räägime sellest pikemalt järgnevas hübriidsõja peatükis.

Samal ajal toimub Venemaal vajaliku grupeeringu lahingvalmiduse tõstmine ja tõenäoliselt ka rünnaku lähtejoone ligidale liikumine. Meenutame, kuidas Ukraina ümber seati väed valmis ligi aasta enne reaalset lahingutegevust. Ka Gruusia 2008. aasta puhul oli juba maikuuks Lääne luurele selge, et õppuse Kavkaz2008 varjus toimus tegelik ettevalmistus sõjaks. Läbi kogu 2010ndate aastate märkisid Lääne analüütikud, et venelased on palju harjutanud oma üksuste kiiret siirdamist pikkade distantside taha. Seetõttu ei pea vene grupeering asuma ainult Leningradi ja Pihkva oblastis, vaid järgnevate ešelonide mõttes võivad peajõud tulla ka kaugemalt.

Kui algab lahingutegevus, siis väga suure tõenäosusega kordub see, mida me nägime Ukrainas ja mida me oleme näinud ka näiteks USA sissetungis Iraaki – raketirünnakud. Ka sellel on moodne lühend – SODCIT (Strategic operations for the Destruction of Critically Important Targets). Eesti puhul tähendab see eelkõige kõikvõimalike radarite purustamist ja õhutõrje komplekside hävitamist. Sinna otsa võib vastavalt meeleoludele hävitada ka sidesüsteeme ja teadaolevaid kütusevarusid. Kirsina tordi peale, loomulikult lastakse ka peastaabi ja mõne laskemoona lao pihta, kui vene luure arvab, et sinna on veel midagi jäänud.

Soovitud esmane eesmärk on halvata NATO võimekus juhtida õhuvahendite tööd Eesti kohal ja alustada kohe Eestis ladustatud varude hävitamist.

Omaette teema on lennuväljad ja sügavamad sadamad, kuhu võrdse eduga võiksid sisse tulla nii vene kui NATO varustuslaevad. Võimalik, et venelased valivad kõikide nende taristuobjektide hävitamise, mis võiksid füüsiliselt vastu võtta Läänest tulevaid laevu ja lennukeid.

Probleem selle õpikust maha kirjutatud plaaniga seisneb täpsete rakettide vähesuses Venemaal. Hetkel näitab Ukraina, et venelastel on tarkasid rakette järel väga vähe ja nad valivad väga hoolikalt, kus neid kasutada. Niisamuti on näiteks uuemate Iskander rakettide tootmine hetkel aeglustatud mitmete komponentide defitsiidi tõttu. Sel puhul ei pea isegi rääkima muudest imerelvadest, mida peamiselt on näha olnud multifilmides. Igal juhul peab arvestama, et Venemaal on Zapadi raames harjutanud ka strateegiliste löökide andmist juba NATO sügavusse (Saksamaa, Inglismaa), mis veelgi vähendab tarkade rakettide hulka Eestis asuvate sihtmärkide vastu.

Eesti napi strateegilise sügavuse tõttu, võib eeldada, et üheaegselt esmaste raketirünnakutega, toimuvad vene erivägede sabotaažirünnakud koheselt kogu Eesti territooriumi ulatuses. Ka seda me nägime Ukrainas. Näiteks keskmaa õhutõrje ja HIMARS-ite leidmine ja hävitamine võiks olla ka vene erivägedele antav ülesanne.

Järgnevalt võiksime näha üheaegselt kahte tegevust. Maavägede edasiliikumist, ülesandega fikseerida ja purustada Eestis paiknevad NATO (eesti üksused) ja samal ajal maksimaalse kiirusega luua õhu ja laevatõrje positsioonid kusagil Lääne-Eestis. Eesti linnade kontrollimine pigem ei ole prioriteetsete ülesannete hulgas.

Nüüd võib siis tõesti esitada küsimuse: MIDA TEHA?

HEIDUTUSFAAS

Meie kaitsetegevus algab loomulikult heidutusfaasist, kus me peame VF-ile sisendama, et meie ründamise hind on liiga kõrge. Paraku ei piisaks sel puhul isegi kõikide eesti sõdurite muutmine Cyborgideks.

Tänases julgeoleku olukorras on esimesed kaks võlumõistet – piiriülene koostöö ja toimiv ennetus. Näiteks algab meie jaoks kõik küsimustest, kas Läti on valmis kanda VF pealöögi raskust või kas meie oleme valmis Soomega koos tegutsema Soome lahel. Kui Läti langeb, on meil juba mõõtmatult raskem, kuna siis paraneb tugevalt venelaste võimekus sulgeda Läänemere mere ja õhuteed.

Piiriülesed õppused

Teiste sõnadega on praeguses heidutusfaasis muutunud üha olulisemaks ühised plaanid ja ühised õppused naabritega. Konventsionaalses sõjas ei kaitse me ainult Eesti piire, vaid tegutseme koos naabritega vastavalt sellele, mida maastik meile võimaldab. (Õnneks ei kirjuta ma siin midagi üllatavat. Meie Kaitsevägi on sellest vajadusest juba mõnda aega tagasi aru saanud.)

Eelhoiatus

Sõjalise kaitse optimeerimise seisukohalt on loogiline, et kõik liitlaste võimalikud vahendid ei seisa jõude Eesti väikeste harjutusväljade kõrval. Me toome Eestisse liitlaste vahendeid vastavalt sellele, kuidas VF kogub oma sõjalisi ressursse meie naabrusesse. Sama loogika kehtib ka sõjaaja varude kohta. Ühest küljest on hea, kui meil on suured varud, aga teisest küljest ei tasu ladude näol ülesse ehitada liiga silmapaistvaid sihtmärke. Seega, meie kaitse orgaaniliseks osaks on plaan sellest, kuidas me varusid vajadusel juurde toome.

Taoline plaan töötab ainult hea eelhoiatuse olemasolul. Kõik saab alguse lihtsast logistika ülesandest. Ka venelastel kulub isegi äkkrünnakuks jaoks vajaliku pisikese väesalga valmispanekuks vähemalt nädala. Tõelise ründegrupeeringu ettevalmistamine aga minimaalselt paar kuud. Üldjuhul on see Läänele jälgitav lihtsalt tingimusel, et me ikka tõepoolest tahame teada, mida meie naaber parajasti teeb

Niisiis kaks punkti:

1) Pigem investeerime rohkem luuresse, et võimalikult vara alustada oma jõudude juurde vedu enne, kui päris sõjaks läheb.

2) Pigem reageerida üle, kui alla. Ukraina oli taas üks näide sellest, kuidas eelhoiatus oli olemas, kuid arusaamatutel põhjustel jäädi lahingvalmiduse tõstmisega hiljaks. Mina olen käinud nüüd kolmes sõjakoldes ja kõikjal on kordunud sama muster – psühholoogilises plaanis on sõda alanud alati ootamatult. Isegi kui kõik ohumärgid on olemas, on ikkagi eelistatud kuni viimase hetkeni de-eskaleerida marutõves koera.

Kui eelhoiatuse ja piiriülese koostööga on asjad joonel, siis võib tegeleda traditsioonilisemate küsimustega – näiteks, kuidas me maandame esmasest SODCIT rünnakust tulevat riski: kuidas kaitseme oma kõrgtehnoloogilisi relvasüsteeme, mis kujutavad meie konkurentsieeliseid jne. Vägisi tahaks otsustada, et raketitõrje on prioriteet, aga samas on siin ka variandid võimalikud.

Tähtsuse järjekorras jõuame nüüd nende teemadeni, mille üle peamiselt vaieldakse ehk kuidas meie maavägi peab esimesele löögile vastu. Mina sellesse teemasse pikemalt ei lasku, sest usun, et Eesti maastik pakub meie manööverüksustele piisavalt võimalusi, et piiratud aja jooksul täiesti edukalt pidada viivitus ja kaitselahinguid ka endast 3-4 korda suurema vastase vastu. Selles vallas oleme viimase kümne aastaga teinud VÄGA suure sammu edasi. Aga…

Oluline on siiski meeles pidada, et kogu Eesti kaitse ei sõltu ainult meie 1 ja 2 brigaadi vaprusest.

Laia riigikaitse vaates on kõige olulisem valmisolek jätkata vastupanu isegi siis, kui Eesti on okupeeritud. Kasvõi vägivallatult, kuid igal juhul võiduni.

HINNANG KONVENTSIONAALSE SÕJA STSENAARIUMILE

Võtame jutu kokku. Lähima 5-6 aasta jooksul on Venemaal teoreetiliselt ressursse, et uute meestega täita vanu masinaid, kuid praktikas kujuneb vene väe kiire taasloome keeruliseks. Seda raskendavad sanktsioonid ja mahendab võimalik areng Hiina ja Venemaa jätkuval lähenemisel. Ma ei taha mürki võtta, aga ma peaksin lähitulevikus (5-6 aastat) NATO ja Venemaa täismahulist konventsionaalset sõda balti alal pigem vähetõenäoliseks eelkõige vene ressursside nappuse tõttu.

Samas on tõenäoline, et jätkub Venemaa poliitiline tahe kahjustada kollektiivset Läänt. Seega, võrdselt konventsionaalse sõja ohu kahanemisega, tõusevad hübriidohtude teemad.

III osa – HÜBRIIDSÕJA OHT

Hübriidsõja puhul me räägime tinglikult Ungari/Donalt Trumpi ja Ukraina 2013-2022 stsenaariumist.

(jätkub)