Tähelepanekud Ukrainast kapten Ilmar Raagilt

Jõudes Ukrainast tagasi Varssavi lennujaama on aeg Eesti uudiseid lugeda ja….jeerum. Avalikkuse ees on avaldusi, mida ma iial enam ei uskunud kuulvat. Seepärast kirjutan pikemalt.

Ees on kolm peatükki julgeoleku teemadel

1. Konventsionaalse sõja vari

2. Hübriidsõja oht

3. Mitteeksistentsiaalsed, kuid väga tõsised julgeolekuriskid (terrorism, rahutused jne)

I OSA – KONVENTSIONAALSE SÕJA VARI

SISSEJUHATUSEKS

Lihtsad küsimused ja lihtsad vastused. Repetitio est mater studiorum.

KAS EESTI SAAKS PROVOTSEERIDA SÕDA VENEMAAGA?

Ei saa, sest sõjalises mõttes ei ole Venemaa jaoks Eestit olemas. Jah, poliitilises vaates oleme, aga sõjaline vaade kasutab kaugelt teistsuguseid kategooriaid. Kui vene poliitikas me räägime kaasmaalaste kaitsest, impeeriumi ülevusest või kurikavalast läänest, siis sõjalises mõttes on teemad hoopis aeg, ruum ja ressursid.

Ühest küljest see rahustab, sest Kaja Kallas võiks homme Putinit pressikonverentsil saata samasse kohta, kuhu saadeti kuulus vene laev või me võiksime isegi kõik oma 18 või 36 suurtükki viia piirile, kus teisel pool oli enne Ukraina sõja algust vähemalt 72 võrreldavat suurtükki vastas, aga rohkemat kui Lavrovi näpuga vibutamine, me sellega ära ei teeni. Teisest küljest tähendab sama võrrand, et niipea, kui algab NATO-Venemaa konventsionaalne sõda isegi Eestist väga-väga kaugel (näiteks Arktikas), siseneb vene armee Eesti territooriumile sõltumata sellest, mis viisil me Kremli suunas koogutame.

Ehk veelkord, kui me just ei kavatse ise rünnata, siis ei sõltu konventsionaalne sõda Eestist. Elades piiririigis, on meie ainus võimalus sõja ärahoidmiseks, selleks valmistumine.

KAS UKRAINALE RELVI ANDES JÄI EESTI KAITSETA?

Kahtlemata seisneb järgmise 4-8 aasta peamine Eesti eksistentsiaalne küsimus konventsionaalse sõja võimalikkuses. Oht selleks on suurem, kui kunagi varem pärast 1945. aastat.

Kuid siingi on omad nüansid. Kõigepealt on vähetõenäoline, et sõda Eestis algaks lähima 2 aasta jooksul, kuna Eesti vahetus naabruses Luugal ja Pihkvas paiknenud VF 6. armee ja 76 dessantdiviisi üksused on kandnud Ukrainas väga suuri kaotusi. Sisuliselt on tekkinud esimest korda viimase 30. aasta jooksul olukord, kus VF-il ei ole vahetult Eesti piirist 300 km raadiuses ühtegi üksust, kes suudaks edukalt rünnata Eestit ja Lätit. Väga raske on hinnata, kui palju läheks Venemaal aega, et taastada mingigi tõsiseltvõetav sõjaline jõud Eesti piiride läheduses. Spekuleeritud on 3-5 aastaga. Sõja jätkudes Ukrainas võib see aeg olla isegi pikem.

Igal juhul saame siit vastuse küsimusele, kas Eesti on praegu kaitsetu pärast hulga haubitsate äraandmist Ukrainale…? Ei ole, sest haubitsate hulk Ukraina teenistuses on sundinud ka VF-i rohkem oma haubitsaid sinna viima. Ja esmase informatsiooni kohaselt samad vene haubitsad enam Eesti piirile tagasi ei jõua.

Laiemas plaanis ei tohi aga esmastele optimistlikele järeldustele jääda puhkama. Nagu osutavad pea kõik tunnustatud luureasutuste hiljutised avalikud raportid, ei ole näha märke VF poliitiliste ambitsioonide muutusest. Järelikult paari aasta möödudes võime me olla tagasi lähtejoonel revanši ihkava Venemaaga, kes käsitleb oma vastasena kogu kollektiivset Läänt.

Lõpuks tuleb arvestada ka eksimise võimalikkuse argumenti.

Ratsionaalselt mõeldes on väga vähe tõenäoline, et Venemaa jõuab lähitulevikus taastada oma sõjalist võimekust tasemele, et ta võiks planeerida veelgi raskemat sõda kui praegune. Kõik oleks hästi, kui Ukraina sõda ei osutaks, et praegune Venemaa võib eksida oma arvestustes ja alustada sõda ka ebaratsionaalsetelt eeldustelt. Sellise eksimuse võimalusega arvestamine peab olema meie kaitsepoliitika kujundamise lähtealus.

JÄRGNEVALT PIKEM SELETUS SAMADELE PUNKTIDELE

MAASTIKU ANALÜÜS EHK KUIDAS VENEMAA NÄEB SÕJATEATRIT OMA LOODESERVAS?

Kujutame ette, et Vene kindralstaabis tulevad mehed kokku, vaatavad kaarti ja püüavad mõelda, kuidas saab kurikaval Lääs rünnata Venemaad. Kummalisel kombel on vähemalt Napoleoni aegadest saadik toiminud sama muster. Lääne ja Venemaa sõdades on Lääne armeed alati liikunud muuhulgas üle Leedu, Läti ja veidi vähemal määral Eesti, et rünnata Venemaa loodeosa ja eriti Peterburgi. Nii oli I maailmasõjas, kus Keiserlik Saksamaa pidas vajalikuks okupeerida tulevaste Balti riikide ala ja sisuliselt samu teid kasutati ka II maailmasõja ajal. Miks? Sest geograafia tingib armeede käitumist ja nii jõuavad mehed vene kindralstaabis järeldusele, et ükskõik milline vastane kasutab Venemaa ründamiseks ka Balti riikide territooriumi. Balti riigid moodustavad maastiku mõttes esimese võtmeala, mille kontrollimine võib võimaldada või keelata Loode-Venemaa ründamist.

Sellises analüüsis ei usu Kreml juba eos, et Balti riigid suudaksid säilitada Läänest tuleva agressori ees isegi teoreetilist neutraalsust. Niisamuti on vene militaarse mõtlemise osaks arusaamine, et sõda tuleb võimalusel kohe viia vastase territooriumile. Seega eeldab Loode-Venemaa kaitse, et Venemaa suudab sõja korral ise koheselt kontrollida Balti riikide territooriumi ja ei laseks sinna tekkida ründevõimekusega NATO sillapead.

MIDA SEE EESTI JAOKS TÄHENDAB?

Me mäletame, millega lõppes Eesti katse mängida neutraalsusega II maailmasõja eel. Me peame igal juhul valima poole, et olla tugevamad vähemalt heidutusfaasis.

KONVENTSIONAALSE SÕJA KULGEMINE

Vaatame siinkohal edasi, millistest teoreetilistest eeldustest lähtuvad kõige tõenäolisemad vene rünnakuplaanid.

Milline on VF teoreetilise rünnaku peamine ülesanne?

Nn „Balti sillapea“ kontrollimisel on vene peamine jõupingutus suunatud Balti ala isoleerimisele muust maailmast. Eelkõige tähendab see Lääne abijõududele varustusteede sulgemist. Moodsas keeles on sel ka tore nimi – A2/AD Anti-Access/Area Denial. Loogika on väga lihtne. Balti ala kaitsmise kõige keerulisem küsimus on lahingutegevuse jätkusuutlikkus. Ukraina on suutnud nii pikalt sõdida ainult seetõttu, et tema peamised varustusteed Läänega on vabad.

Balti riikide puhul on kolm teoreetilist varustusteed – maismaad mööda üle Suwalki koridori, merd mööda üle Läänemere ja lennukitega mööda õhku. Maismaa puhul üritab VF üpris etteaimatavalt sulgeda Suwalki koridori ja luua Kaliningradiga otsekoridori. Mere ja õhuteede sulgemiseks on aga vaja üpris laialt liikuda Läänemere kallastele. Mitte ilmaaegu ei leia me sõjaajaloost Saaremaal Sõrve sääres võimsad 305 mm suurtüki patareid, mis oluliselt piirasid sissesõitu Riia lahte ja Hiiumaal Tahkunas 180 mm suurtükke. Sama eesmärki täitsid ka vene dessandid Bornholmi saarele või baas Soomes Hanko poolsaarel. Täna ei ole meil mingit alust eeldada, et kaasaegne sõjaline loogika oleks tühistanud Balti sillapea isoleerimise ülesande.

Kogu eelnev arutlus tugineb Venemaa jaoks eeldusel, et Lääne riigid otsustavad astuda sõjalisse konflikti Venemaaga. Kas see ka päriselt nii on, seda ei tea keegi ette, aga kui Sa teed sõjalist plaani, siis pead alati arvestama ka kõige ohtlikuma stsenaariumiga. Kui me püüaksime ette kujutada, et Venemaa otsustaks millegipärast sõdida ainult Eestiga, siis selline plaan ei anna talle mingit garantiid, et Eesti naaberriigid ei tõsta koheselt oma lahingvalmidust ja ei hakka varusid Läänest juurde tooma. Ja just seda on läbi ajaloo Vene lahingplaanid tahtnud vältida. Kuid eelkõige peab Venemaa arvestama võimalusega, et Eesti naabrid võivad sellesse sõtta ka sekkuda. Seega kogu sõjateatri seisukohast oleks ainult Eestiga sõdimine täielik absurd.

Toome veel ainult ühe näite. Kui Soome astub NATO-sse, siis kujutab see Venemaale olulist ohtu, et tema liikumisvabadust hakatakse piirama Soome lahel. Selle vältimiseks peab Venemaa olema valmis sõjaliselt mõjutama Soome lahel nii põhja kui lõunakallast. Ehk korraga nii Eestit kui Soomet. Jällegi, ainult Eesti ründamine ei lahendaks kuidagi Soome lahe liikumisvabaduse probleemi.

KOKKUVÕTE MAASTIKUANALÜÜSIST

Kui Venemaa peaks mingi eksituse ja rumaluse tõttu tõesti astuma otsesesse konflikti NATO-ga, siis puudutaks alustatud operatsioon korraga kõiki kolme Balti riiki ja Soomet. Pealöök läheks üle Suwalki Kaliningradi suunale. Teine olulisem löögisuund oleks kõige tõenäolisemalt Riia, mis lõikaks balti ala pooleks.

Kogu vene operatsiooni I faasi ülesanne oleks hõivata positsioonid, mis võimaldaksid VF vägedel tõrjuda edukalt NATO vasturünnakut. Eesti ja Läti vaates tähendab see eelkõige Lääne õhu ja mereteede blokeerimist. Tallinna vallutamine on kogu selles operatsioonis täiesti teisejärguline. Seevastu Soome lahe liikumisvabadus on üks vene operatsioonide nõrk koht, mida nad peavad paratamatult kompenseerima maismaa operatsioonidega.

Ajaloos me juba leiame sarnase loogikaga episoodi. Kui 1944. aastal teostasid nõukogude väed eduka rünnaku Tartu vastu ja liikusid sealt edasi otse Läänemere peale, siis sakslased ei kavandanud kangelaslikku Tallinna kaitsmist. Neile oli selge, et kui nõukogude väed kindlustavad ennast Riia juures, siis satub kogu saksa grupeering Eestis kotti.

Sõja II faas on kaitsetegevus NATO vasturünnakute vastu. Kui Venemaal õnnestub mitte lubada Läänel varustada „Balti sillapeale“ jäänud üksusi näiteks kahe nädala jooksul, siis tekib neil ka realistlik lootus, et Balti riikides allesjäänud väed on verest, kütusest ja laskemoonast tühjaks jooksnud.

Sõja III faas on Venemaa jaoks kõige riskantsem, sest selle käigus peab ta veenma NATO-t loobuma „Balti sillapea“ tagasivõtmisest.

Stopp. Hea lugeja, nüüd oleme jõudnud olukorrani, kus tuleb rääkida teisest suurimast tegurist geograafia kõrval. Selleks on Lääne otsustavus minna lõpuni. Vaadates praegu NATO tegevust Ukraina toetamisel, on Venemaal väga vähe realistlikke aluseid uskuda, et ainuüksi tuumarelvaga ähvardamine sunniks NATO-t peatuma. Aga teisest küljest ei tea keegi, kuidas maailm hakkaks toimima, kui Venemaa siiski kasutab tuumarelva mõne NATO suurema grupeeringu vastu Poolas.

Meie jaoks on peamiseks indikaatoriks NATO ühtsus või selle lagunemine. Niipea, kui Venemaa võib uskuda, et NATO ei ole enam ühtne, peavad ka meil kõik punased tulukesed põlema süttima. Ja siis on lood halvad, sest meie iseseisev kaitsevõime võib ju olla mäekõrgune, aga kui me ei saa end püsivalt varustada kütuse ja laskemoonaga, siis ei aita meid ükski tankipataljon või õhutõrje.

MIDA TEHA?

Vastus sisaldab ühest küljest poliitikaid konventsionaalse sõja vältimise suunal ja teisest küljest Venemaa alternatiivseid tegevusi väljaspool konventsionaalset sõda.

(Ma olen siin Varssavi lennujaamas seda teksti juba päris pikalt kirjutanud. Kindlasti liiga pikalt sotsiaalmeedia jaoks. Aga kui te tahate edasi lugeda, siis pane LIKE. Kui me oleme kogunud 200 like’i siis ma tean, et see teema pakub teile huvi ja kirjutan edasi.)