7.-9. septembrini toimus Soodla veehoidla ümbruses Kaitseliidu Toompea malevkonna õppus RÜNOL 2018, kuhu on haaratud Eesti Õhuvägi ja Soome Maanpuolustuskoulutusyhdistys MPK 36 võitlejat.
„Te ei tohi kobaras koos olla, et mitte jääda vastase kaudtule alla või olla nähtavad vastase helikopteritele ja siis peate kilomeetreid eemal ühel ajal ründama vastase toetuspunkte!“ Umbes nii võis kokku võtta ülesande, mille said Toompea „rohelise“ kompanii rühmad laupäeval.
Õppuse sisu seisnes kompanii hajutatud sõjapidamises, kus tuli läbi viia varjatud rännak, vastast luurata, teha rünnakuplaane ja neid ellu viia, täita meditsiini- ja tuletellimise ülesandeid ja lõpuks harjutada enda varustamist läbi kopterite teel tehtava õhusilla.
Eesmärk oli üllas, harjutada aga tuleb pidevalt. Kohaletulnud 150 meest pluss kohtunikud ja muud toetajad arvestasid õppuse sisse ka pool päeva ühtlustuskoolitust, mida iga rühm tegi vastavalt oma südametunnistusele. Nii oli näiteks näha, kuidas mõnel rühmal olid juba kogemustega tulejuhid ja mõni rühm pidi nutikama lahingpaari saatma esimest korda tulejuhi kiirkursusele. Nii harjuti ka mõttega, et kohtunikud ei loe surnuid, vaid haavatuid, kes tuleb lahinguväljalt ära toimetada.
Käsu andmisel ütles kompaniiülem, nooremleitnant Mihkel Tikk: „Just praegu kukkus minu kõrval maha üks mürsk ja ma sain surma. Edaspidi peate te oma tegevust koordineerima omavahel ja ikkagi ülesande täitma.“ Eks kaitseliidu üksused peavadki olema valmis palju tegutsema hajutatult, sest Ukraina kogemused on taas tõestanud, et tihedad kompanii- ja isegi pataljoni formatsioonid said karmilt karistada vastase suurtükitule käest. Samal ajal on oluline, et otsustaval hetkel on koordineeritud siiski tegevus, mis tagab kindlas punktis vajaliku ülekaalu.
Osa õppuse vastutegevusest on jäetud soomlaste MPK rühma kanda. „Kui me oma tavalistel õppustel oleme juba harjunud võitlema teiste kaitseliitlaste ja kaitseväelaste vastu, siis loodetavasti on soomlastel meile nii mõnigi üllatus varuks,“ arvas Tikk.
Maanpuolustuskoulutusyhdistys MPK on soome reservväelasi ühendav organisatsioon, mis tegeleb ka kaitsealase väljaõppega alates 1993. aastast. MPK on oma eesmärkidelt üks kõige lähedasemaid organisatsioone Eesti Kaitseliidule. Vastastikku on külaskäike tehtud juba mitu korda. Soome reservväelaste tase oli sama ebaühtlane kui eestlastel, kuid nende tunnustuseks tuleb ütelda, et soomlaste lahingdistsipliin püsis kogu aeg kõrge. Niisamuti mängisid nad kogu aeg väga ausalt ja ei hakanud kunagi mängima punalaevastiku madrust, kes lahtise rinnaga jookseb kuulipilduja peale ja kuna kuulipilduja terve äralastud lint on osutunud talle tühiseks tõkkeks, siis on ta valmis täägiga ära tapma lahingu peatanud kohtuniku. Me ju teame, et kahjuks teinekord mõnda kaitseliitlast haarab selline hullus.
Õppust toetas ka Eesti Õhuvägi, kus praegu teenib ka vähemalt üks tegevväelane, kes on oma karjääri alustanud Toompea malevkonnast. Õhuväe ülesandeks on tuua kopteritega üksustele varustust ja öösel mängida vastutegevust, kes otsib infrapuna kaamera abil meie rühmasid. Kohe tuleb ütelda, et enda peitmisega saadi üldiselt hästi hakkama, ehkki mitte sajaprotsendiliselt. Tihedamate metsatukkade roheline lehtede kiht on kohati väga hea soojusekraan.
Kummalisel kombel ilmes ühe puudujäägina see, et Toompea väga tugev tagala oli mõned mehed liialt ära harjutanud mõttega, et juua, süüa ja laskemoona veetakse alati järgi. Kui mõnel rühmal tuli 12 tundi pidevalt liikuda raskel maastikul omaette, siis sai mõnel mehel vesi otsa ja tekkis veepuudus. See on kahtlemata mõttekoht, sest iga meie võitleja peaks alati valmis olema vähemalt 24 tundi ka täiesti üksi looduses hakkama saama. Kui ei midagi muud, siis esitab see nõudmisi ka füüsilisele vormile, sest kui koos tundidega mööduvad kilomeetrid läbitud metsateid, siis hakkab 20 kg varustust päris tõsiselt väsitama.
Lõpptulemusena oli igal rühmal lõpuks mõttekohti. Mitte midagi ei lähe kunagi täpselt nii nagu plaaniti, aga lõpptulemusena ülesanne täideti. Selleks tehtud jõupingutus oli eepiliste mõõdetega. Ma arvan, et kõrvalt vaadates on kõigil õppusel osalejatel põhjust enda üle uhkust tunda, et siis järgmine kord veel paremini teha. Muuseas, järgmine kord on juba lahinglaskmine. Oh pidu!