„Põhjakonna“ lahingud on peetud

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Rohkem pilte galeriis

Nagu viimasel kuuel aastal, siis toimus ka sel aastal septembri algul Põhja-Eesti malevate ühisõppus „Põhjakonn“. Sedakorda oli võitlustandriks Sirgala endine kaevandusasula Ida-Virumaal ja eesmärgiks peamiselt linnalahingu elementide harjutamine.

Ründajate poolelt oli väljas Põhja Maakaitseringkonna pataljon kolme kompanii ja staabiga (kaks kompaniid Tallinna Malevast ning koondkompanii Järva ja Rapla Malevate baasil), vastastena oli end Sirgala asumis kindlustanud Viru malev, keda toetasid Tallinna maleva Nõmme malevkonna võitlusgrupp ning üksusi Alutaguse malevast (s.h Narva malevkond!) ja Tartu malevast. Kokku oli õppusel tegevuses ligi 600 kaitseliitlast.

Toompea malevkond moodustas ründajate esimese kompanii tuumiku. Kogu „omade“ seltskonnale tagas aga toitlustuse meie esmakordelt komplekteeritud tagala- ja toetusrühm, kelle koosseisus andsid oma panuse väliköögis tublid Naiskodukaitse Toompea jaoskonna naised.

Linnalahingu komponent oli esindatud kolme kahekorruselise hoone näol Sirgala asumi keskmes. Lisaks tuli sinna lähenedes läbida Tallinna külje all oleva „Pilpaküla“ kohalik vaste ehk meeleolukas liikumine ja julgestamine keset kasvuhooneid ja arooniapõõsaid. Nii mõnegi metsikult kasvava õunapuu küljest sai haaratud maitsev ja kosutav puuvili. Esimesel lahingupäeval meie üksused sealt piirkonnast suurt kaugemale ei jõdnudki. Osad üritasid küll rünnata ka majade juures asuvat kindlustatud varet ja majja siseneda, kuid need ei andnud suurte kaotuste tõttu tulemusi. Kaotusi määras väga usin ja rohkearvuline vahekohtunike grupp.

Hoonete alani jõuti alles viimasel päeval, mil korraldati massiivne rünnak kindlustatud alale. Kui hästi vastane end seal sisse seadnud oli, nägime alles pärast „ENDEX“-it – jooksukraavid majade vahel, barrikaadid, kinni laotud aknad ja uksed, kindlustatud kuulipildujapesad hoonete sügavuses, granaadiviskeaugud vahelagedes ja lõksmiinid, traatõkked (näiteks „hispaani ratsu“ trepil), täpsuslaskurid jms muutsid meie üksuste lähenemise ja sisenemise hoonetesse ülimalt keeruliseks ja kaotusterohkeks. Kuigi taaskord tekitas ründajates arutelu küsimus, kas antud tellismajad oleks ka reaalses olukorras peale nii 20-30 TT-lasku püsti püsinud või pigem ikkagi ei.

Igatahes oli viimase päeva hommik kõige intensiivsem ja huvitavam, kus juhtus mitmeid olukordi, mis ilmselt leiaks aset ka „päris“ situatsioonis. Näiteks avastasin end mingi moment peale TT-moona lõppemist ja tulepositsioonilt taandumist kamandamas ad hoc gruppi. Koosnes see siis kahest oma üksusest maha jäänud jalaväelasest, 2 võitlejat olid Paide ÜK embleemidega, paar Toompea meest ja 1 sõdur, kelle üksust polnud mahti tuvastadagi. Suurema jalaväe üksuse rünnakule asudes liitusime tollega, kuigi paidekad kadusid kuhugi ära, ilmselt leidsid oma üksuse jälle üles.

Üks huvitav probleem tuli veel ilmsiks, nimelt ei saanud omavahel moonavarusid jagada, kuna Galili padrunit ju ikka AK-4 salve ei topi ja vice versa. KP meestel oli selle eest aga pidu laialt, kuna moon klappis ja üks meie kullameestest sai saagiks ka veel 2 kasti vaenlase laetud linte. Lindid me pärast ka korrektselt tagastasime, küll tühjakslastuna. Ka oli sel õppusel suur abi rühmades olnud täpsuslaskuritest. See on kindlasti äärmiselt oluline komponent, milega arvestada ja mida õppida veel efektiivsemalt kasutama. Toompea rekordimees sai kirja üle 10 kinnitatud tabamuse ehk kirja läksid need, mida ka kohtunik fikseeris.

Kokkuvõtvalt, oli kurnav, vähese uneajaga, aga põnev ja väga õpetlik õppus! Seekord sai aga eriti teravalt tunnetatud kogu selle vajalikkust ja tõsidust, kuna piirkond, kus me viibisime, on väga sarnane Donbassile ja stsenaarium praegu seal toimuvale…

J.I