Tähelepanekuid Vene hübriidsõjast kapten Ilmar Raagilt.

HÜBRIIDOHUD

DEFINITSIOONIST

Sõda on olemuselt oma tahte pealesurumine kellelegi, kes seda ei taha. See tähendab, et vastasseis algab varem kui relvade tärin. Clausewitzi mõttetera, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega, osutab just sellele. Näiteks ütles Kreml Kiievile 2013. aasta sügisel, et Euroopa Liidule ei tohi ligineda. Kui selle tulemusena puhkesid Maidani rahutused, mis viisid president Janukovitši langemiseni, siis tundus Kremlile, et ta on ammendanud oma poliitilise sunni vahendid. Ukraina oli väljumas VF mõjusfäärist. Järgnes kineetiliste vahendite kasutuselevõtt ehk sõda väljus hübriidfaasist ja läks ”kuuma faasi”.

Seega hübriidohtude puhul me räägime erinevatest valdkondadest, mille kaudu on võimalik teisele riigile survet avaldada. Riikliku jõu instrumendid on klassikaliselt:

a) Poliitilis/diplomaatiline

b) Informatsiooniline

c) Majanduslik

d) Sõjaline

Ajaloost tasuks meenutada Numiidia kuningat Jugurthat, kes võitles Rooma vallutuste vastu mõnda aega edukalt puhtalt korruptsiooni abil (112.-106. eKr). Kui Rooma saatis oma väejuhi temaga sõdima, siis Jugurtha lahendas olukorra nii, et lihtsalt ostis roomlase ära. Nagu kirjutas ajaloolane Sallustius oli „Roomas võimalik raha eest kõike osta.“

Hübriidsõja eripäraks selle vastuolulisus. Näiteks meie ühiskonda on sisse kirjutatud vaba konkurentsi austamine. Kuid ka sõda on üks konkurentsi vormidest. Järelikult eksisteerib ühteaegu nii õige kui ka vale konkurents. Selle piirjooned on arbitraarsed. Näiteks normaalse sõnavabaduse juurde kuulub vene meedias esindatud arvamus, et Eesti on „läbikukkunud USA marionettriik“. Neil on õigus oma arvamusele. Samas sealses meedias kõlanud arvamus: „Kõik ukraina lapsed tuleks jõkke uputada,“ kvalifitseerub kui ebaaus konkurents, sest kutsub füüsilisele vägivallale, mis on üks „vale konkurentsi“ peamistest tunnustest. Mida aga teha välisminister Lavrovi paari kuu vanuse avaldusega, et Poola on asunud okupeerima Lääne-Ukraina territooriumi. See on faktiliselt vale, aga ka Lääne ajakirjanduses ilmub iga päev ekslikke fakte. Järelikult oleme siin „hallis alas“, kus määravaks saab kontekst. Kontekst aga ütleb, et VF teostab sõjalist agressiooni ja järelikult tuleb antud vale väidet hinnata küsimusega: „Kas Lavrovi sõnavõtt teenib de-eskalatsiooni huve või üritab ta ehitada sõja jätkamise fooni.“

Väga lihtsa vaevaga võib ka VF-Lääne energiamajanduse puhul leida episoode, kus majanduslike huvide kokkupõrked ei ole iseenesest kuritegelikud, kuid omandavad teise varjundi laiemas kontekstis, kus selgub, et nafta ja gaasi abil soovitakse samuti saavutada tulemusi kineetilisel lahinguväljal.

OLUKORD

Venemaa on oma riiklikes dokumentides väljendanud tahet muuta rahvusvaheliste suhete raamistikku. Oma peamiste vastastena on VF nimetanud NATO-t, Euroopa Liitu ja otseselt eelkõige USA-d. Lihtsustatult öeldes tahab Venemaa NATO ja Euroopa Liidu lagunemist ja USA nõrgenemist. Sel viisil oleks tal kahepoolsete suhete raames lihtsam dikteerida tingimusi suvalistele euroopa riikidele.

Eelnevad eesmärgid on VF laiem strateegiline visioon. Lühiajalises perspektiivis seisneb Venemaa tahe Lääne suunal eelkõige taotluses lõpetada sanktsioonid ja Ukraina toetamise Lääne poolt. Eestis on lähim VF huvi saavutada poliitikamuutus, mille läbi Eesti kaugeneks Euroopa Liidu vene vastasest poliitikast. Kaugem eesmärk on jõuda NATO eFP lahinggrupi väljaviimiseni.

POLIITIKA/DIPLOMAATIA

Poliitilisel suunal tegutseb Venemaa kahe eraldi taktikaga.

1) Venemaad toetavate liitlaste võimendamine

Hetkel on Venemaal väga keeruline leida avalikke liitlasi Läänes poliitilises establishmendis, kuid tal on võimalik leida „mõista soovijaid“. Viimaste motivatsioon võib olla väga mitmekesine. Euroopa kommunistlikud parteid olid Nõukogude ajal suuresti ülal peetud Nõukogude Liidu raha eest. Samas kuna tänane Vene Föderatsioon on pigem riigikapitalistlik konservatiivne riik, siis ei ole ideoloogiliselt keeruline leida liitlasi Euroopa ja USA konservatiivide seas, kellega liituvad kummalise nostalgia ajendil ka Euroopa vasakäärmuslased.

Üldine narratiiv võib olla midagi järgmist. „Kauge ja kummalise Ukraina toetamine on Lääne establishmendi projekt.“ Seega Ukraina toetamisele vastandumine võib pikemas perspektiivis samastuda traditsioonilise eliidivastasuse projektiga. Lääne populism toetub ju pea alati eliidile vastandumisest. Kui sõda jääb venima, siis kaob ka vapra ukraina rahva eduloo narratiiv ja asendub Lääne eliidi mädanemise narratiiviga.

Võrdluseks tasub ka meenutada, et VF teostas Kesk-Aafrika Vabariigis ja Malis viimase 6 aasta jooksul kaks õnnestunud valitsuskursi muutmist, mille tagajärjel kohalikud valitsused on loobunud koostööst prantslastega ja valinud koostöö venelastega. Mõlema operatsiooni taga oli Wagneri grupp, kes lihtviisil ostis Aafrika valitsused ära ja teostas samal ajal kinni makstud kodanikuühenduste kaudu prantslasi mustava infokampaania. Mõlemas riigis kasutati ära kohaliku populistlikku rahvuslust, mis juba enne venelaste saabumist pidasid kõigis oma hädades süüdi prantslasi.

Eesti poliitika mõjutamisel tuleb mängu Eesti eripära võrreldes Lääne-Euroopaga. Meil ei ole tugevaid vasakäärmuse liikumisi ja meie paremkonservatiivid defineerivad ennast läbi eesti rahvusluse, mis vastandub justnimelt venelastele. Selle tõttu on lähitulevikus pigem ebatõenäoline, et Venemaa leiaks Eesti poliitikast endale avalikke liitlasi. Pikemas perspektiivis ei ole see aga võimatu, kui väikeste sammudega seatakse kahtluse alla Ukraina toetamise mõttekus ajal, mil Eestis on ka muud lahendamata probleemid.

2) Venemaa huvid läbi kaose

Juhtimine läbi kaose tähendab tegelikult mõjuoperatsioone, kus Venemaa üritab oma lippu varjata. Venemaa on ääretult pragmaatiline – kõik, kes on Euroopa Liidu või NATO praeguse toimimise vastased, on järelikult Venemaa liitlased. USA-s on toetatud üheaegselt erinevaid paremäärmuslasi ja samas ka Black Lives Matter jõude. Ka Lääne-Euroopa euroskeptikuid on tihti toetatud varjatult ja valgeks pestud vahemeeste kaudu. Kõige rohkem vene toetust saab see, kes suudab kõige efektiivsemalt lagundada Lääne otsustusprotsesse. Kui 80-ndatel aastatel protesteerisid Lääne-Saksamaal inimesed USA tiibrakettide paigaldamise vastu, siis oli selle taga aus sõjavastasus. Väheseid huvitas tookord, et liikumise rahal oli peidetult Nõukogude päritolu.

Seetõttu on iseenesest väga loogiline, et kasvõi ainult teoreetiliselt võis Wagneri mõjuoperatsioonide seltskond küsida, miks ei peaks EKRE sobituma samasse ritta teiste Lääne paremkonservatiivsete populistidega, keda vene eriteenistused on diskreetselt toetanud. Pigem on tõenäoline, et taolisi katseid tehakse, ehkki nende tulemuslikkust on raske hinnata, sest EKRE olukord on ka ilma venelastetagi üsna hea.

Kahtlemata seab Venemaa taoline tegutsemine eesti konservatiivsemaid poliitikuid raske valiku ette. Kui neil õnnestub praegu nõrgestada Euroopa Liitu, siis saavutatav efekt sisaldab üheaegselt kahte tulemust. Konservatiivsed rahvusriigid võivad selle läbi tugevneda, aga samal ajal toimub see, mida taotleb ka Kreml.

Kõige tõenäolisemaks taolise pöörde instrumendiks on venelaste poolt pakutud raha või fossiilkütused „sõbra hindadega“. Kõik see, mida me näeme Ungari puhul. Eesti suunamuutus võib omada aga laiemat mõju olukorras, kus Euroopa ühtsus ei ole tagatud. Seetõttu ma ei välistaks, et venelastega heades suhetes euroopa konservatiivsed populistid, kes on juba praegu EKRE-ga poliitilised liitlased Euroopa tasandil, tuleksid eestlaste juurde ettepanekutega, millest on raske keelduda. Võib-olla tehakse taolisi ettepanekuid hoopis USA sõprade poolt. Kogu jutuajamises ei pruugita Venemaad ja Ukrainat kordagi mainida, kuna eesmärk on ju hävitada Brüssel ja liberaalne korruptsioon Washingtonis.

Mida Eesti saab teha? Nulltolerants korruptsioonile ja mõjuvõimuga kauplemisele. See on julgeoleku küsimus ja klassikaline hübriidoht.

Rahvusvahelises plaanis ei suuda me tõenäoliselt teha rohkem kui me praegu teeme. Meie väiksemal aktiivsusel on aga kindlasti oma negatiivne mõju.

RAHVUSKÜSIMUS

Kui me võtame võimaliku ohu hindamise aluseks Ukrainas toimunu 2022 aasta esimesel poolel, siis on tänaseks dokumenteeritud VÄGA palju juhtumeid, kus juhtivatel ametikohtadel isikud ei täitnud sõja alguses oma ülesandeid. Näiteks HERSONI suunal olid mitmed sõjakomissariaadid tühjad, sest nende juhid olid juba lahkunud. KIIEVI suunal ei liikunud Ukraina luure info vene sissetungist edasi kõikidele üksustele. Jne, jne. Väga mitmetel juhtudel kahtlustatakse, et tegemist oli reetmisega, kus vene eriteenistused olid mõnede sõlmpunktide ülemad ära ostnud. See, et okupeeritud territooriumil leiti tihti väga kiiresti uued juhid, osutab, et töö nendega oli juba varem ära tehtud. Üldiselt hinnatakse, et see oli FSB töö.

Ukrainas olid enamus reeturid ühtlasi juba varem venemeelsete poliitiliste ühendustega seotud. Ka Eestis on venekeelse elanikkonna hulgas umbes 15-20% inimesi, kes uuringute kohaselt suhtuvad Eesti praegusesse põhiseaduslikku korda negatiivselt. Samas ei ole nad organiseerunud ja neil ei ole ühtseid poliitilisi nõudmisi. Stabiilsuse tingimustes ei kujuta nad Eestile ohtu. Kriisi tingimustes, kus tekib üldisem ettekujutus, et põhiseaduslik kord võib muutuda, võivad ka selle grupi seest leiduda need 2-5% (vene kogukonnast) kes lähevad negatiivselt hoiakult üle aktiivsele vastutegevusele.

On jätkuvalt tõenäoline, et vene eriteenistused on nende inimestega arvestanud, sama moodi nagu seda tehti Ukrainas.

Seega Ukraina analoogia põhjal on väga vähe tõenäoline, et vene eriteenistuste huvi oleks Eesti vastu kadunud. On väga tõenäoline, et Eestis on „põrandaaluseid“ GRU luurajaid, kelle peamine huvi on Eesti Kaitsevägi ja eFP ja et FSB üheks ülesandeks on agentuurvõrgustiku kaudu mõjuisikute värbamine.

Ometi ei ole rahvuskonflikti teravaks provotseerimine lähitulevikus väga tõenäoline. Põhjuseid on kaks:

1) Kuna VF-l ei ole praegu sõjalist jõudu, et “relvile tõusnud” kaasmaalasi reaalselt toetada, raisatakse liig vara ära proxy jõud, mille kasutamine on VF vaatenurgast efektiivne alles siis, kui VF armee saaks punktivõidu ka ära noppida. Nii Gruusia 2008 kui Ukraina 2014 vene edu oli seotud VF regulaarvägede valmidusega toetada kohalikke proxy võitlejaid, kes alustasid konflikti ja pakkusid Venemaale sobiva casus belli.

2) Tulevase lahinguvälja kujundamise huvides on Venemaale prioriteetne saavutada mingigi Lääne poliitiline lagunemine enne, kui alustada uut sõda. Venemaa on teadlik, et Donbassi versiooni proovimine praeguses olukorras tooks kaasa toetuse Eestile.

Rahvuskonflikti hübriidstsenaarium muutub tõenäoliseks siis, kui Venemaal tekivad reaalsed võimalused rünnata balti riike ilma efektiivse NATO vastuseta. Indikaatorid, mida peab jälgima on:

1) Venemaa vastaste sanktsioonide maha võtmine ilma valitsuse vahetuseta Kremlis.

2) Poliitiline kriis Washingtonis või Brüsselis, mis peatab mingeid rahvusvahelisi otsuseid.

3) USA üksuste äraviimine Ida-Euroopast.

4) Vene erakonna tekkimine Eestis, millel oleks Eesti praeguse poliitilise kursi vastased seisukohad.

Mida Eesti saab teha?

Rahvuskonflikti stsenaariumi pehmendamiseks on kaks peamist strateegiat.

a) Maksimaalselt võimaldada nende venelaste sulandumist Eesti ühiskonda, kes seda soovivad. Ühtne eesti kool, jne. See tegevus peab saavutama olukorra, kus kriisi tingimustes ei vastandu eesti ja vene kogukonnad, vaid erinevad maailmavaated. Ida-Ukraina on Venemaa rünnakule vastu pidanud eelkõige seetõttu, et paljud etnilised venelased Ukrainas läksid vabatahtlikult võitlema VF vastu.

b) Teha seda, mida KAPO niigi teeb. Ehk kärpida Eesti vastase tegevuse võimekust. VF kodanikud ei tohi omada relvasid jne.

(järgneb)

Tähelepanekud Ukrainast kapten Ilmar Raagilt

Eelmine postitus lõppes klassikalise küsimusega: „Mida teha?“ Paraku pean enne vastamist täiendama konventsionaalse sõja stsenaariumite kirjeldust osaga, mis puudutab konkreetselt Eestit. Illustratsioonid on aga seotud suurema vaatega.

II OSA KONVENTSIONAALSE SÕJA VARI

Niisiis, eelmises postituses sai selgeks, et Venemaa militaarne peaeesmärk sõja I faasis on hõivata positsioonid, mis takistavad NATO vägede juurde toomist ja varustamist.

Selle ülesande täitmiseks toimub rida tegevusi juba enne kineetilise sõja algust, mille ülesandeks laias laastus on lagundada ja aeglustada NATO otsuste vastuvõtmist nii Eestis kui kaugemal Brüsselis ja Washingtonis. Kutsume seda tulevase lahinguvälja kujundamiseks (shaping) ja räägime sellest pikemalt järgnevas hübriidsõja peatükis.

Samal ajal toimub Venemaal vajaliku grupeeringu lahingvalmiduse tõstmine ja tõenäoliselt ka rünnaku lähtejoone ligidale liikumine. Meenutame, kuidas Ukraina ümber seati väed valmis ligi aasta enne reaalset lahingutegevust. Ka Gruusia 2008. aasta puhul oli juba maikuuks Lääne luurele selge, et õppuse Kavkaz2008 varjus toimus tegelik ettevalmistus sõjaks. Läbi kogu 2010ndate aastate märkisid Lääne analüütikud, et venelased on palju harjutanud oma üksuste kiiret siirdamist pikkade distantside taha. Seetõttu ei pea vene grupeering asuma ainult Leningradi ja Pihkva oblastis, vaid järgnevate ešelonide mõttes võivad peajõud tulla ka kaugemalt.

Kui algab lahingutegevus, siis väga suure tõenäosusega kordub see, mida me nägime Ukrainas ja mida me oleme näinud ka näiteks USA sissetungis Iraaki – raketirünnakud. Ka sellel on moodne lühend – SODCIT (Strategic operations for the Destruction of Critically Important Targets). Eesti puhul tähendab see eelkõige kõikvõimalike radarite purustamist ja õhutõrje komplekside hävitamist. Sinna otsa võib vastavalt meeleoludele hävitada ka sidesüsteeme ja teadaolevaid kütusevarusid. Kirsina tordi peale, loomulikult lastakse ka peastaabi ja mõne laskemoona lao pihta, kui vene luure arvab, et sinna on veel midagi jäänud.

Soovitud esmane eesmärk on halvata NATO võimekus juhtida õhuvahendite tööd Eesti kohal ja alustada kohe Eestis ladustatud varude hävitamist.

Omaette teema on lennuväljad ja sügavamad sadamad, kuhu võrdse eduga võiksid sisse tulla nii vene kui NATO varustuslaevad. Võimalik, et venelased valivad kõikide nende taristuobjektide hävitamise, mis võiksid füüsiliselt vastu võtta Läänest tulevaid laevu ja lennukeid.

Probleem selle õpikust maha kirjutatud plaaniga seisneb täpsete rakettide vähesuses Venemaal. Hetkel näitab Ukraina, et venelastel on tarkasid rakette järel väga vähe ja nad valivad väga hoolikalt, kus neid kasutada. Niisamuti on näiteks uuemate Iskander rakettide tootmine hetkel aeglustatud mitmete komponentide defitsiidi tõttu. Sel puhul ei pea isegi rääkima muudest imerelvadest, mida peamiselt on näha olnud multifilmides. Igal juhul peab arvestama, et Venemaal on Zapadi raames harjutanud ka strateegiliste löökide andmist juba NATO sügavusse (Saksamaa, Inglismaa), mis veelgi vähendab tarkade rakettide hulka Eestis asuvate sihtmärkide vastu.

Eesti napi strateegilise sügavuse tõttu, võib eeldada, et üheaegselt esmaste raketirünnakutega, toimuvad vene erivägede sabotaažirünnakud koheselt kogu Eesti territooriumi ulatuses. Ka seda me nägime Ukrainas. Näiteks keskmaa õhutõrje ja HIMARS-ite leidmine ja hävitamine võiks olla ka vene erivägedele antav ülesanne.

Järgnevalt võiksime näha üheaegselt kahte tegevust. Maavägede edasiliikumist, ülesandega fikseerida ja purustada Eestis paiknevad NATO (eesti üksused) ja samal ajal maksimaalse kiirusega luua õhu ja laevatõrje positsioonid kusagil Lääne-Eestis. Eesti linnade kontrollimine pigem ei ole prioriteetsete ülesannete hulgas.

Nüüd võib siis tõesti esitada küsimuse: MIDA TEHA?

HEIDUTUSFAAS

Meie kaitsetegevus algab loomulikult heidutusfaasist, kus me peame VF-ile sisendama, et meie ründamise hind on liiga kõrge. Paraku ei piisaks sel puhul isegi kõikide eesti sõdurite muutmine Cyborgideks.

Tänases julgeoleku olukorras on esimesed kaks võlumõistet – piiriülene koostöö ja toimiv ennetus. Näiteks algab meie jaoks kõik küsimustest, kas Läti on valmis kanda VF pealöögi raskust või kas meie oleme valmis Soomega koos tegutsema Soome lahel. Kui Läti langeb, on meil juba mõõtmatult raskem, kuna siis paraneb tugevalt venelaste võimekus sulgeda Läänemere mere ja õhuteed.

Piiriülesed õppused

Teiste sõnadega on praeguses heidutusfaasis muutunud üha olulisemaks ühised plaanid ja ühised õppused naabritega. Konventsionaalses sõjas ei kaitse me ainult Eesti piire, vaid tegutseme koos naabritega vastavalt sellele, mida maastik meile võimaldab. (Õnneks ei kirjuta ma siin midagi üllatavat. Meie Kaitsevägi on sellest vajadusest juba mõnda aega tagasi aru saanud.)

Eelhoiatus

Sõjalise kaitse optimeerimise seisukohalt on loogiline, et kõik liitlaste võimalikud vahendid ei seisa jõude Eesti väikeste harjutusväljade kõrval. Me toome Eestisse liitlaste vahendeid vastavalt sellele, kuidas VF kogub oma sõjalisi ressursse meie naabrusesse. Sama loogika kehtib ka sõjaaja varude kohta. Ühest küljest on hea, kui meil on suured varud, aga teisest küljest ei tasu ladude näol ülesse ehitada liiga silmapaistvaid sihtmärke. Seega, meie kaitse orgaaniliseks osaks on plaan sellest, kuidas me varusid vajadusel juurde toome.

Taoline plaan töötab ainult hea eelhoiatuse olemasolul. Kõik saab alguse lihtsast logistika ülesandest. Ka venelastel kulub isegi äkkrünnakuks jaoks vajaliku pisikese väesalga valmispanekuks vähemalt nädala. Tõelise ründegrupeeringu ettevalmistamine aga minimaalselt paar kuud. Üldjuhul on see Läänele jälgitav lihtsalt tingimusel, et me ikka tõepoolest tahame teada, mida meie naaber parajasti teeb

Niisiis kaks punkti:

1) Pigem investeerime rohkem luuresse, et võimalikult vara alustada oma jõudude juurde vedu enne, kui päris sõjaks läheb.

2) Pigem reageerida üle, kui alla. Ukraina oli taas üks näide sellest, kuidas eelhoiatus oli olemas, kuid arusaamatutel põhjustel jäädi lahingvalmiduse tõstmisega hiljaks. Mina olen käinud nüüd kolmes sõjakoldes ja kõikjal on kordunud sama muster – psühholoogilises plaanis on sõda alanud alati ootamatult. Isegi kui kõik ohumärgid on olemas, on ikkagi eelistatud kuni viimase hetkeni de-eskaleerida marutõves koera.

Kui eelhoiatuse ja piiriülese koostööga on asjad joonel, siis võib tegeleda traditsioonilisemate küsimustega – näiteks, kuidas me maandame esmasest SODCIT rünnakust tulevat riski: kuidas kaitseme oma kõrgtehnoloogilisi relvasüsteeme, mis kujutavad meie konkurentsieeliseid jne. Vägisi tahaks otsustada, et raketitõrje on prioriteet, aga samas on siin ka variandid võimalikud.

Tähtsuse järjekorras jõuame nüüd nende teemadeni, mille üle peamiselt vaieldakse ehk kuidas meie maavägi peab esimesele löögile vastu. Mina sellesse teemasse pikemalt ei lasku, sest usun, et Eesti maastik pakub meie manööverüksustele piisavalt võimalusi, et piiratud aja jooksul täiesti edukalt pidada viivitus ja kaitselahinguid ka endast 3-4 korda suurema vastase vastu. Selles vallas oleme viimase kümne aastaga teinud VÄGA suure sammu edasi. Aga…

Oluline on siiski meeles pidada, et kogu Eesti kaitse ei sõltu ainult meie 1 ja 2 brigaadi vaprusest.

Laia riigikaitse vaates on kõige olulisem valmisolek jätkata vastupanu isegi siis, kui Eesti on okupeeritud. Kasvõi vägivallatult, kuid igal juhul võiduni.

HINNANG KONVENTSIONAALSE SÕJA STSENAARIUMILE

Võtame jutu kokku. Lähima 5-6 aasta jooksul on Venemaal teoreetiliselt ressursse, et uute meestega täita vanu masinaid, kuid praktikas kujuneb vene väe kiire taasloome keeruliseks. Seda raskendavad sanktsioonid ja mahendab võimalik areng Hiina ja Venemaa jätkuval lähenemisel. Ma ei taha mürki võtta, aga ma peaksin lähitulevikus (5-6 aastat) NATO ja Venemaa täismahulist konventsionaalset sõda balti alal pigem vähetõenäoliseks eelkõige vene ressursside nappuse tõttu.

Samas on tõenäoline, et jätkub Venemaa poliitiline tahe kahjustada kollektiivset Läänt. Seega, võrdselt konventsionaalse sõja ohu kahanemisega, tõusevad hübriidohtude teemad.

III osa – HÜBRIIDSÕJA OHT

Hübriidsõja puhul me räägime tinglikult Ungari/Donalt Trumpi ja Ukraina 2013-2022 stsenaariumist.

(jätkub)