Loe lähemalt https://issuu.com/kaitse_kodu/docs/kaitse_kodu_01_2023_veeb/s/17869111

Kaitseliidus on palju tublisid inimesi, kel on „erivõimed“, tänu millele on meie organisatsioon mitmekesine ja arenemisvõimeline. Toompea malevkonna liige Kaido Mägi ongi just selline inimene. Kaido astus Kaitseliitu 2014. aastal ja alates sellest ajast on ta tegelenud ka värbamisega. Tänu tema kutsele, on liitunud veel märkimisväärne arv inimesi.

Kui tihti oled sina kuulnud, et sõjaolukorra tekkimisel, soovitakse kõigepealt oma pere riigist välja saata ja alles siis ollakse valmis relv kätte võtma? Kindlasti on neid, kes ka ise tahaks esimesel võimalusel üle piiri minna.

Oled sa mõelnud, et ehk ei lenda ükski lennuk, mereblokaadi ei läbi ükski laev ja ka autosõit on võimatu? Mis edasi? Kuidas kaitsta oma pere siis, kui puuduvad oskused, mida oleksid saanud aastaid omandada? Olukorraks, mida loodetavasti kunagi vaja ei lähe, aga on siiski oluline teada. Suure boonusena saad veel ka palju teisi eluks vajalikke kogemusi, praktilisi oskusi ja suure hulga ägedaid sõpru.

Kaido teekonda Kaitseliitu värbajana saad lugeda värskest Kaitse Kodu artiklist. Ehk teed sinagi selle viimase liigutuse meiega liitumiseks ja täidad avalduse.

Siis, kui kahurid vaikisid…

3. jaanuaril kell 10.30 mälestati vaikuseminutiga Vabadussõjas langenuid, täpselt sel ajal 103 aastat tagasi hakkas kehtima Vabadussõja relvarahu.

Kaitseliidu Tallinna maleva poolt asetati pärjad mälestamaks Vabadussõjas langenuid.

Aasta lõpu tervitus Toompea malevkonna võitlejatele!

Tagasivaade aastale 2022 – on alles koolipoisi “2”-sid selles aastanumbris 2022. Pöörane aasta. Ebareaalne on ärgata öösel ja võtta telefon ja lugeda Facebookist ca 03.00 ajal Igor Taro Ukraina söja päevaülevaadet. Ja on tekkinud teatavat laadi harjumus ärgata öösel kell 3, Igori postituste kellaaegasid vaadates tundub, et ta endale armu ei anna. Hoiab meid kursis ja hoiab meie vöitlusvaimu kõrgel. Ta on ka Kaitseliitlane. Mis möttes ka??? Selles mõttes “ka”, et nüüd olen “ka” mina Kaitseliitlane. Nagu tuhanded teisedki Eestimaal elavad mehed, naised, Eestlased, Venelased, Grusiinid, Ukrainlased, Soomlased jne päritoluga inimesed, kes meil siin Eestis elavad. Ei ole sedasi, et ainult Eestlased on Kaitseliitlased. Ikka köik me koos oleme tugevad.

Paps ja emps – see postitus on pühendatud Teile. Ärge muretsege, Eesti on tugev. Ja mina olen tugev koos Eestiga. Eile öppisime Sassiga koolitööd tehes Eesti jõgesid. Looduslugu 5.ndale klassile. Uurisime kust läheb Pedja ja kust läheb Kasari. Emajögi ja Pärnu jögi olid lihtsamad kaardil paika panna. Aga siis on veel Pöltsamaa jögi, Keila jögi, Vöhandu jne. Väikesel poisil neid paika saada on keeruline. Ja selle Eesti jögede öppimise käigus sain aru – tänu oma matkahuvilistest isale ja emale olen kanuu ja matkasüstaga need jöed köik ise läbi mölanud. Geograafia on teistsugune kui sa mäletad ägedalt seda kui sa 2 aastasena aastal 1978 Emajöe (milline tähenduslik jöe nimi) kaldal isa ja emaga löket tegid vöi siis kuidas sa 10 aastat hiljem juba sõbraga kahekesi oma oskusi proovile panid ja esimest korda ilma lapsevanema saateta Pärnu jöge söitsid vile suul ca 100 km koos telkimiste ja värkidega. Tervisi sulle Ahto Aaremae mu tüürimees ja paarimees kellega nii mönegi süstamatka oleme teinud

Papa India ja Mike Romeo – otsustage ise kumb teist on Paps ja kumb Emps Aga Teile on see postitus ka pühendatud. Öppisin Teilt palju. Väga palju. Aitäh – Teie järgi on lihtne joonduda ja siht on selge.

Aga see on ikkagi 2022 tagasivaatav postitus. Mis siis sellel 2022 aastal juhtus? Öppisin Kaitseliidus seda, et köik on võimalik. Öppisin seda, kuidas olla võitleja. Öppisin seda, kuidas on olla julge (selles ma endiselt ei ole väga tugev, aga noh läheb paremaks). Ja endiselt ja ennast juba mitmekordselt korrates – TULGE KAITSELIITU. Pange ennas proovile. ÜLLATAGE ISEENNAST. Luban, et teil on äge. Ja see üleskutse ja lubadus on siiras. See siin ei ole miski “makstud” või “tellitud” postitus. See on kirjutatud sedasi nagu tunne mo sees hetkel on. Ja näete – mitte ühtegi “hüüumärki” minu lausetes. Olen vaikselt ka seda Kaitseliidus öppinud, et vähem loosungeid ja rohkem tegusid (jah, selle postituse löpus on hüüumärke ja hüüatus – aga ilma nendeta hetkel ei saa – need PEAVAD SEAL OLEMA).

Vaadake seda fotot. See on tehtud septembris 2022. Loodus lõhnab imeliselt. Vihm sabistab ja rabistab puulehtedes. Meie oma Eestimaa puude lehed. Ja nagu indiaanlased ütlevad – “mitte maa ei ole meie oma” vaid “meie oleme maa omad”. Seega mina, sina, teie, nemad – kõik olete Eesti maa. Võitleja tassib meie kursuse lippu, millele meil lubati peale tikkida Ukraina mustreid. Et me mäletaks seda 2022 aastat ja seda mis siis juhtus (aasta saab varsti läbi). Ja önneks hakkab paremaks minema – 2023 viskab juba ühe koolipoisi “3” sisse ja lihtne matemaatika näitab, et järjest paremaks läheb – varsti hakkab sisse viskama ka “4” ja “5” koolipoisi numbreid Asi peab minema paremaks. Lihtsalt peab kui kogu Euroopa koos Ameerikaga seljad kokku paneb ja pingutab.

Mis siis veel. Valmistume järgmise aasta tegudeks vöpsis ja lasketiirus. Teema asju koos. Käime jõuksis ja metsas suusatamas. Teritame nuga ja puhastame salvetaskuid viimaste retkede mudast ja liivast, et olla valmis juba Jaanuaris.

S L A V A U K R A I N I ! ! !

Vöitu oodates ja Jõulumehelt, Ülemise korruse Vanamehelt ja kõigilt vägevatelt – alandlikult kergemat talve paludes Ukraina vöitlejatele – H

Toompea malevkonna võitleja Heiki Urbala

Foto: Silver Jaanson

Kui ukraina tollitöötaja jõudis tollideklaratsioonis reani, mis ütles, et me veame saunakompleksi, pöördus ta oma kolleegide poole: “Kuulge see ongi vist see saun, millest räägiti?” Kõik kolm ruumis viibivat tollitöötajat tulid meie pabereid uudistama. “Ah, et saun ongi konteineris ja te ei võta seda sealt välja? Aa, väga huvitav.” Selgus, et ERR-i inglisekeelse uudise vahendusel oli lugu ilmunud juba ukraina armee infokanalitel ja sealt oli see veel veidi levinud. Kõige üllatavam oli aga väike ära mainimine ajakirjas Forbes, kus Siim Nellis jagas informatsiooni.

Kas aitas see, et meil oli vorm seljas või et paberitega käis ringi Alfred Hallika, kes on ka ise eesti tollis töötanud ja tundis kohalikku lainepikkust või Eesti tolli ettevalmistavad vestlused oma poola ja ukraina kolleegidega, aga me läbisime Poola ja Ukraina piiri napi 3 tunniga. Tulemus ei ole maailmarekord, aga kui arvestada seda, et saime mööda sõita rekkate reast, kus järjekord ulatus 3 päevani, siis võisime end hästi tunda.

Teisel pool piiri oli Ukraina autojuhid ja Karpatska Sitši esindaja vastas. Pildil on näha meest, kes pani endale kohe rinda Toompea malevkonna embleemi ja käisele eesti lipu. Meie muidugi panime oma käisele veelkord ka Ukraina lipu.

Ja siis tuli omamoodi segaste tunnete hetk. Nagu Alfred tähendas, nägi ta piiripunkti ligidal bensiinijaamas Okko noori ukraina sõdureid, kes vaatasid meid igatseva kadedusega. Nad said aru, et need eestlased sõidavad praegu jõuluks koju. Eelkõige, said nad aru, et me sõidame koju, kus kõik on loodetavasti hästi. Aga nemad sõidavad tagasi rindele… Nad on kaugel esimeste lahingute ootusärevusest.

Kui meie põhiseltskond oli juba tagasi Poolas, siis tõstsime klaasi Neeme ja Pauli terviseks, kes sõidavad praegu edasi rinde ligidale, et aidata sauna ülesse panna ja juriidiliselt vormistada kõik dokumendid. Nad sõidavad sinna, et viia jõulukinki ukrainlastele ja ei jõua ise jõuludeks koju. Nemad on täna meie kangelased.

Ja siis jääb süda valutama, sest me veel ei tea, kuidas peavad autod vastu ja kas kogu meie tehniline lahendus tõesti sobib ukrainlastele. Igal juhul läheme õige pea seda vaatama, et vajadusel teha vajalikke parandusi. Kutsugem seda tootearenduseks, aga me ei jää enne rahule, kui ukrainlased ütlevad, et see saun töötab nende tingimustes täpselt õigesti.

Tänan veelkord MTÜ Slava Ukraini, Kaitseliit Toompea malevkond, KLPS, Kaitseliit Valgamaa malev, OÜ Huum, OÜ Saunasell, Transpordiamet, Eesti Maksu- ja Tolliamet, Kaitsevägi, Aitan Kaitsta nimekiri on tegelikult väga pikk.

kapten Ilmar Raag