Ukraina MEMO vol 2

Tähelepanekud Ukrainast kapten Ilmar Raagilt

UKRAINA MEMO JAN23 2/2

Kuid nüüd mõned taktikalised tähelepanekud kogu HARKIVI, LUGANSKI ja DONETSKI rinde ulatusest.

Kõigepealt üldine järeldus osutab vahele, mis tekib täppismoona ja rumala moona kasutamisele. Rumala moona puhul on hajutatus juba eos väga hea kaitsemeede. Täppismoona puhul tuleb alustada sellest, et ei tohi Mordori silma alla sattuda.

MIS TÄHENDUS ON LENNUVÄEL?

Aeg ajalt annavad ka ukraina ründelennukid CAS-i ehk lähiõhu toetust. Psühholoogiliselt on võimas, kui SU-24 üle lendab, kuid sõdurid on kokkuvõttes skeptilised juhitamatute pommide/rakettide täpsuse osas. Nägin ka ise ühte droonivideo, kus lennukile olid antud täpsed sihtmärgi koordinaadid, aga laadung tuli alla julgelt 300-400 meetrit eemal. Teiste sõnadega ei kardeta lennukeid väga ja pigem leitakse, et näiteks helikopter K-52 on tunduvalt ohtlikum surmakülvaja. See informatsioon langeb kokku näiteks Mariupoli kaitsjate infoga, kus samuti lennukipommid võisid kukkuda kuni 1000 meetri kaugusele väidetavast sihtmärgist. Oma mõju hakkab taoline pommitamine omama siis, kui pomme heidetakse palju ja mõni läheb ikka pihta. Muuseas, Aleppost on pärit statistika, mille kohaselt iga alla visatud pommi kohta tuli keskmiselt ainult 1 surnu. Mis tähendas, et kümmekond pommi ei avaldanud mingit mõju, aga siis tabas üks pomm ikkagi ka õiget hoonet ja kohe oli surnuid palju.

MILLEGA IKKAGI HÄVITATAKSE PRAEGU SOOMUSTEHNIKAT?

Lõviosa neist viimase kuu aja jooksul on lõviosa soomustehnikast hävitatud kaudtulega. Ehk droon leidis sihtmärgi, andis koordinaadid ja üks või kaks haubitsat lasid. Statistikas tuli vana kooli rumala moonaga lastes 20 mürsku ühe tapetud tanki või soomuki kohta. Samas, kui võtta oli 155 mm M982 Excalibur juhitav suurtükimürsk, siis omandas tankide jahtimine kaudtulega täiesti uue efektiivsuse. Sisuliselt olenes nende puhul kõik koordinaatide täpsusest.

KUIDAS ANDA KOORDINAATE TANKIDE VÕI BMP HÄVITAMISEKS?

Kui 155 mm mürsku kukub tankist kasvõi 10 m ettepoole, siis ei avalda see mingit nähtavat mõju, ehkki on võimalik, et tanki vaatlusseaded saavad kahjustatud. Normaalses olukorras liigub tank tule alt ära. Ukraina droonivideodes on aga näha olukordi, kus tank ei liigu. Seevastu, kui mürsk tabab maad 10 m tagapool, juhtub aeg ajalt, et killud ja lööklaine panevad põlema tanki tagaosas paiknevad kütusepaagid. Samal ajal peab tulejuht alati arvestama, et isegi kui ta annab tanki koordinaadid täiesti täpselt, võib erinevatel põhjustel tekkida hajuvus. Enamasti on hajuvus veidi suurem pikisuunas ja veidi väiksem küljesuunas. Tabamise tõenäosuse suurenemiseks tavalise kildmoonaga antakse koordinaadid pigem tankist umbes 5 meetrit tahapoole, sest sellisel juhul on väiksem tõenäosus on mürsk maandub tanki ette, kus mõju on väiksem. BMP või MTLB puhul kehtivad samad reeglid.

ILMASTIKU MÕJU

Üks huvitav põhjus, mis tankid tule alt alati ära ei liigu, peitub ilmastikus. Jaanuari alguses oli Ida-Ukrainas korra -17 kraadi külma ja mitmed tankid külmusid porri kinni. Ukraina poolel tõmmati ühte tanki välja kahe tankiga, aga kuna kinni jäänud tank istus nii kõvasti poris, siis tõmmati tema roomikulint katki. On väga tõenäoline, et sarnaseid juhtumeid oli ka vene poolel.

Ukraina poolel panid mehaanikud masina meeskondadele väga südamele, et suurem pori tuleb seisma jäädes enne ära külmumist masinate liikuvate osade küljest lahti saada.

Ka meie sauna liikumisele panid just teeolud piirangu peale. Sisuliselt on viimased 5 kilomeetrit rindejooneni muutunud selliseks mülkaks, et kõik ratastega masinad peavad kohustuslikult arvestama, et võivad kinni jääda.

OPERATSIOON JA DROONID

Nägin droonivideo pealt eeskujulikult läbiviidud operatsiooni, kus toimis relvaliikide koostöö nii nagu õpikud seda ette näevad. Drooniluure avastas ühes metsasiilus (umbes 20 meetrit lai ja 1000 meetrit pikk metsane ala põldude vahel) vastase kaevikud ja mingi hulga jalaväge. Ukraina jalaväe rühm suutis märkamatult jõuda metsasiilu vasakule küljele ja hakkas pikki kaevikut ründama. Klassikaliselt tekitati seal lokaalne jõudude ülekaal ukraina kasuks. Rünnaku signaaliks oli metsasiilu vastas- ehk paremas servas, umbes kilomeeter eemal samaaegne suurtükilöök kaevikuliini sealse otsa vastu. Kaevikuliini keskel olnud venelased said aru, et ühest küljest ründab neid jalavägi ja teisest küljest suhteliselt täpne suurtükituli. Loomulikult tekkis väikese kogemusega mobiliseeritutel paanika ja nad otsustasid eemalduda läbi suurtüki tule parema tiiva suunas. Kuna aga sellel liikumisel oli drooni pilk peal, siis juhiti kohe suurtükituli edasi. Nüüd ei pidanud venelaste närvid enam vastu ja suur hulk otsustas lihtsalt üle lageda välja joosta suurtükitulest eemale. See oli aga suur viga, sest nii muutusid nad heaks sihtmärgiks kaevikuliinis tublisti edenenud ukrainlastele.

Ukrainlased ründasid seal ühe rühmaga. Rohkem ei oleks metsasiilu ära mahtunud. Mida aga ei teatud, oli venelaste arv. Alles pärast lahingut selgus, et vene positsioonidel oli olnud terve rood ehk ligi 100 meest. Enamus neist jäi lahinguväljale. Selle lahingu edu võti peitus jalaväe manöövri ja kaudtule koordineerimises, mida tehti drooni vahendusel. Edu kriitiliseks tingimuseks oli toimiv side drooni ja ukraina üksuse juhtimispunkti vahel.

Venelased on sellest väga hästi aru saanud ja ukraina droonioperaatorid on HVT (High value target) vene suurtükkide jaoks. Kus iganes ukraina droonioperaator avastatakse, sinna lastakse ka kohe suurtükituld. Ukraina droonioperaatoreid on avastatud kolmel põhimõttel:

1) Visuaalselt. Näiteks vene droon on näinud UKR droonimeeskonda.

2) Raadioside tuvastamise kaudu. Vene pool tuvastab UKR spetsiifilise elektroonilise signaali maastikul.

3) Kui UKR droon elektrooniliselt üle võetakse, siis on mõnedel droonidel olnud sees tagasipöördumise punkt või drooni juhtimise punkt.

Ma sel teemal rohkem ei räägi, kuna droonidest ja raadioluurest tean ma suhteliselt vähe üleüldse.

KÄSITULIRELVADEST

Ukraina poolel on kõige levinumaks automaadiks AK-74. Nii nagu ka venelastel. Ehkki mitmetel eriüksustel on ka keerulisemaid relvi, siis üldpilti see ei muuda. Ukraina AK-74 omakorda esineb mitmetes modifikatsioonides ja visuaalsel vaatlusel arvaksin, et 10-20% võitlejatest on oma relva ka ise tuuninud. Näiteks lisatud pildil on võitlejal kõik viled külge pandud. Vahetatud on kaba, püstolkäepide, laesäär, et külge panne Holosun sihikud ja lamp. Rääkimata siis harkjalast/käepidemest. Kui ei midagi muud, siis peegeldas see tuuning veidi eraalaseid teadmisi. Just seetõttu läksid NordArm abina saadetud samasugused tuuningu elemendid sooja saiana.

Huvitav on, et kõige esimeseks tuuningu elemendiks on tihti summuti, mida esineb väga erinevates versioonides. Pildil on näha venelastelt trofeena saadud summuti, mille päritolu kohta ei oska ma midagi ütelda. Kuna 70% sõduritest kuulmiskaitseid ei kasuta, siis summuti esimene kasutegur on paljude jaoks mitte oma leegi varjamine, vaid tulistamise tegemine kõrvale sõbralikuks. … Nojah.

Allpool kommentaaris on video. Proovisin ka ise lasketiirus lasta AK-74. Pean tunnistama, et tagasilöök oli väiksem, kui ma arvasin ja 100 meetri ulatuses käitus relv ka suhteliselt täpselt. Lahtine sihik on ühteaegu hea kiireks sihtimiseks, aga teisest küljest soodustab see ka teatud laiskust. Niipea, kui sihtmärk on sälkude kohal näha, tabasin ennast vajutamas päästikule, ootamata ära, kui kirp kukub õigesse kohta. Aga eks see ole tunnetuse küsimus. Püstoli laskmise puhul IPSC võistlustel on ju samamoodi. Kaitseriiv oli nii kulunud, et läks peale ja maha koos õrna puhumisega. Seda tunnet, et relv on ohutu tänu kaitseriivile küll ei tekkinud. Isiklikult mina tuuniksin relva siiski nii, et paneks sinna peale mingi punatäpi ja vahetaksin kaba. Praegune kaba sobis hästi ilma kuulivestita, aga minu käte pikkuse puhul oleks koos kuulivestiga ilmselt vaja veidi lühemat kaba.

Sain lasta ka PKM-i, mis üllatas väga positiivselt. 400 meetri pealt ei olnud mingit probleemi raudsihikuga tabada umbes 0,5 meetri jämedust elektriposti. Relvale oli kohapeal peale pandud InfiRay termokaameraga sihik. See on ülioluline, sest venelased teostavad just praegu agressiivset reket öösiti, kus väikesed 3-6 mehelised grupid tulevad kompama ukraina kaitse nõrgemaid lõike. Vene luurajad on öövaatlusseadmetega ja relvadel on summutid. Enamasti avastatakse nad umbes 50 meetri kaugusel ja kui nende pihta tuli avada, siis nad eemalduvad kohe. Kui nende tulek maha magada, siis tulevad nad kaevikusse ja üritavad korraldada mõne kiire rünnaku. Et seejärel jälle eemalduda.

Termokaamerad on üliolulised ja tegelikult on nende kvaliteedi esmane tunnus võime vaadata kaugemale kui 50 meetrit.

Lõpuks ka fun. Proovisin lasta PKM-i nii nagu Youtub’’i videodes vene dessantnike õpetatakse. Tuleb tunnistada, et selles on oma loogika, kuna veel 100 meetri kaugusele nägin hästi, kuhu kuulid lendasid ja maha suruva tulena säilis ka teatud tule tihedus. Ise olin ma muidugi sihtmärgina kõigile nähtav sel ajal.

TAKTIKALISE ÜLEVAATE LÕPP Vaadake kommentaarides lisatud videoid ja fotosid

Järgmises osas tuleb juttu Eesti sauna käekäigust. See on edulugu.