26-27 veebruar osales Toompea mk Viru pataljoni kutsel öisel luure- ja vastutegevuse aktsioonil. Ülesanne: jõhvilähedasse metsa rühmitunud vastase kompanii suuruse üksuse leidmine, luureandmete kogumine, vastase häirimine ja üldine demoraliseerimine. Kokkulepitud mängureeglid lubasid ka vange võtta.
Jagasime jaod 3-4 liikmelisteks luuregruppideks ja suundusime eri radupidi vastase oletatavate positsioonide suunas. Ilm oli külm ja selge. Peaaegu tuulevaikne. Peakohal säras kuu. Ühesõnaga luuramiseks ja märkamatult liikumiseks küllaltki ebasoodne.
Peaaegu üheaegselt hakkasid meie luuregrupid kogu vastase laagriala servadel ringkaitses olevate ajateenijatega väiksemaid madinaid mahapidama, mille käigus ühel meie grupil -Rahuoja, Saar, Purre jõuda märkamatult laagri südamesse, kus nad võtsid vange, hävitasid elavjõudu. Parakui jäid nad sinna telkide ja ringkaitses oleva vastase taha õnnetult lõksu, kus neil alles mitme tunni pärast õnnestus märkamatult välja hiilida.
Teine suurem reid algas ca 0300, mille käigus grupeerusime umber üheks üksuseks (13 võitlejat), liikusime masinatel lähtealale ja asusime vastase positsioonide suunas teele. Vahepeal oli meie liikumisega kaasnevat oksaraginat pisutki maskeeriv tuul kahjuks täielikult vaibunud kuid kadunud oli ka reetlik kuu.
Eelneva lure käigus olime tuvastanud vastase ringkaitse positsioonide oletatavad asukohad, samuti tunnimeeste omad – õnnestus meil esimehi tunnimehi vältida, ning liikusime postide vahelt põiki läbi – kuni võtsime maha kaks postil olevat tunnimeest. Need kaks saadeti võitleja Laanega(Nõmme mk) tagasi staapi, kes teepeal sõna otseses mõttes korjas kaasa veel 3 postil olevat vastast. Pean vajalikuks ka mainida, et osa vange ei saanud absoluutselt aru eesti keelest.
Meie ülejäänud üksusega võtsime esiteks maha ühe telgi terve jaoga, sealt liikusime juba vastase poolt sisse tallatud radu pidi edasi järgmise juurde, kust leidsime 2 aspiranti, 1 rühmaülema, 1 rühmavanema plus lõkkevalves istuva tunnimehe. Lugesime ka selle telgi hävitatuks ja jätkasime liikumist.Edasi läksid asjad väga kummaliseks. Võtsime ära veel mõned telgid – vähemalt kahe ees kössitas ka mingi valve – kes ei teinud meist väljagi, enne kui tema poole pöördusime teatega, et “Tere, me oleme vastased, ning Teie, noorhärra, olete seega …laip”.
Loobusime end praktiliselt varjamast ja patseerisime vastase tagalas nagu oma laagris. Mõned meie võitlejad panid nimme ka automaadid selga – mida nahhaalsemalt me käitusime, seda vähem tundsid vastased meie vastu huvi. Visiidid norskavatesse telkidesse hakkasid pikapeale juba tüütult rutiinseks muutuma.Patrullid ei küsinud meilt midagi, peatasime nad ise käeviibetega ja peale “tapmist” suunasime lähimasse telki jalust ära. Hävitasime side, mitmeid jagusid koos jaoülematega, väliköögi meeskonna. Vastupanu me ei kohanud absoluutselt, üldiselt jäi mulje, et kõigil on sellest et vastane nende tagalas ringi kondab täiesti sügavalt ükskõik. Vastaste hulgas valitses minnalaskmise meeleolu. Üks tunnimees leidis endas siiski niipalju sisu – et tegi meie seljataga ühe lasu. Ootasime huviga mis saab – kuid sellele ei reageerinud enam mitte keegi. Tõsi, lask tuli sealt suunast, kust ka meie – ehk siis valdavalt olid sealpoolne elavjõud hävitatud. Ponnistamise peale leidsime lõpuks üles ka staabitelgi, kust saime kätte suurema osa kompanii juhtkonnast. Kahjuks lasime kompaniiülema just autoga minema – ta läks meie staapi nendele 5le vangile järele. Muide, staabi telgi juhatas kätte üks vastane, kelle me seadsime valiku ette – kas laseme sul magada, või võtame kaasa. Uni oli vastase hulgas kõige kõvem valuuta.
Kokkuvõtteks – me ei teinud ühtegi lasku – meid ei pidanud ükski post, patrull ega tunnimees. Meie ilmumine telkidesse põhjustas küll paljudes hämmeldust, kuid häiret ei andnud mitte keegi. Reaalses olukorras oleks me kasutanud ainult külmrelvi, ning kogu laager oleks ujunud verest. Kurb aga pidulik.