Kokkuvõte Vene Föderatsiooni pataljonist ja roodust.

„Toompea akadeemia“ korraldas veebruaris kaks loengut Vene Föderatsiooni (VF) relvajõudude taktikalise tasandi tutvustamiseks. Me jätame siinkohal kõrvale strateegilise tasandi analüüsid Venemaa ja NATO vastasseisu kohta. Niisamuti ei räägi me pikalt strateegiliste relvaliikide kasutamisest, sest nende jaoks on Eesti valdavalt liiga väike ja Kaitseliidul puudub võimalus neid efektiivselt mõjutada.

Millised on allikad?

Järgneva lühikese analüüsi aluseks on Venemaa ja Lääne avalikud allikad, mis tähendab, et detailide osas tuleb olla allikakriitiline. Põhiliseks allikaks on VF relvajõudude lahingmäärustik,[1] mis uuenes 2013. aastal , kuid põhimõtteliselt on kasutatav ka 2004. aasta versioon. Niisamuti on Venemaa meedias palju räägitud  2008. aastal käivitatud VF relvajõudude reformist, mille puhul tuleb arvestada, et osa avalikkusele väljaöeldud informatsioonist on jäänud ka soovmõtlemiseks. Huvitavaks ja suuresti usaldusväärseks materjaliks on mitmete vene sõjakoolide loengumaterjalid

Taustaks: 2008. aasta nn. Serdjukovi  sõjaväe reform

Tegemist oli ulatusliku kavaga, mis puudutas nii relvastuse moderniseerimist, kui ka väljaõppe ja struktuuride ümberkorraldust.

Ümberrelvastumise programmi esimeses etapis pandi põhirõhk strateegilistele relvasüsteemidele ja teatud võtmevõimekuste eelisarengule. Praeguse hetkeseisuga on kõige kaugemale arenenud selle programmi osad õhutõrjes, elektroonilises sõjas ja laevatõrjes, mida Läänemere kallastel on tunnetatud, kui VF potentsiaalset võimet efektiivselt kehtestada keeluala (A2AD) Balti riikidest läänes. See oleks probleemiks, kui NATO peaks sõjalise konflikti korral siia kiiresti abivägesid tooma. Selle arengu osana on Eestis kõige rohkem räägitud 9K720 Iskanderi “maa-maa” rakettidest ja S-400 õhutõrje rakettidest. Niisamuti on püütud Läänele järele jõuda droonide ja täppis- (või targa)moona arendamisel. Samas ei toimunud enne 2014 aastat reaalselt maavägede relvastuse olulist väljavahetamist. On arvatud, et just sõda Ukrainaga on kiirendanud vajadust moderniseerida maavägesid ja nüüd on see valdkond 2018-2027 ümberrelvastumise programmi väidetavaks põhijõupingutuseks, ehkki strateegiliste relvade teemat loomulikult ei unustata. 

Reform puudutas ka üksuste struktuure. Olulisemaks arenguks oli esialgu iseseisvamate brigaadide moodustamine, kuid viimaste aastate arengus on taas näha vanade diviiside taasloomist. Brigaad on väga üldiselt võrreldav polguga suurusega, aga sisaldab erinevamaid üksteist toetavaid funktsioone.  Siiski lähtume täna  VF motolaskur (MS) brigaadidest, kus on erinevaid pataljone. Osa neist on mehitatud ajateenijatega. See tekitab olukorra, kus ajateenistuse tsükli algul ei ole üksus võitlusvõimeline, kuid saavutab selle umbes 6 kuu jooksul. Laiem tähendus peitub arusaamas, et brigaadi erinevate üksuste tase ei pruugi olla ühtlane, mille tõttu vajadusel pannakse reaalse lahingutegevuse tarbeks brigaadide baasil kokku eraldi valitud üksustest pataljoni taktikalised grupid.  Taolise taktikalise grupi keskmeks on MS pataljon, aga sellele on tugevduseks antud brigaadi muud elemendid: tanki rood, suurtüki ja reaktiivsuurtüki patarei, õhutõrje, pioneerid jne. 

Varustuse tasandil peegeldab järgnev tutvustus VF relvajõudude üldist taktikalise tasandi seisu, aga tuleb arvestada, et lähima kümne aasta jooksul toimuvad  VF Lääne sõjaväeringkonnas tõenäoliselt olulised maaväe tehnika uuendused. Jätkub seniste  T-72 moderniseerimine, (T-72B3M), mis on rahaliselt odavam kui T-90 tootmine. Samas on oodata, et T-80 ja  T-90  kõrvale ilmub ka väga kallis T-14 Armata. Niisamuti peaksid pärale jõudma ka lahingmasinad Kurganets-25 ja soomukid Boomerang. Hetkel seda tehnikat reaalselt veel olulisel hulgal ei ole. Seetõttu räägime me motolaskurbrigaadidest ikka vanal põhjal, kus põhivarjante on kolm ja need sõltuvad sellest, milline on jalaväe põhiline soomuk selles struktuuris. 

  • BMP-2 (БМП-2),
  • BTR-80 (БТР-80),
  • MT-LB (МТ-ЛБ ).

 

MOTOLASKUR PATALJONI STRUKTUUR

Vaatame kõigepealt BMP-2 baasil tehtud pataljoni. 

Selliselt kujul kirjeldavad BMP põhist tüüpstruktuuri venelased ise.

Tunnistame, et see võib jääda eesti lugejale veidi arusaamatuks. Seepärast paneme siia juurde meie tehtud ühe tõlgenduse, kus on näha 3 MS roodu (ehk kompaniid), milles igaühes on 11 BMP-d, miinipilduja batarei 3 x 82 mm miinipildujat 2B9 Vasiljok ja 6x2B14 Podnos, mis on meie miinipildujatele põhimõtteliselt tuttav relv. Lisaks on neil automaatgranaadiheitjad AGS-17, mille sarnast relvasüsteemi meie pataljonides ei ole. 

 

Märkimisväärne on see, et meditsiinitagamine kogu pataljoni ulatuses toimub neil ainult 4 pisikese bussiga UAZ. Niisamuti ei ole neil pataljoni tasandil liikuvuse tagamiseks eraldi pioneeritehnikat, kuivõrd BMP peaks olema ise väga maastikuvõimekas. 

 

Siiski võivad Eesti metsased alad olla ka BMP-le väljakutseks.

Võrdluseks vaatame nüüd MT-LB baasil pataljoni, millele sarnaseid on leida Leningradi oblastis. 

 

Nagu näete on selles pataljonis 512 meest, mida on ligi 50 meest rohkem, kui BMP pataljonis. Oluseim erinevus seisneb eraldiseisvas tankitõrje rühmas, samal ajal kui BMP-2 on läbi ajaloo kandnud ise erinevaid tankitõrje süsteeme. Viimane modifikatsioon on 9M133 Kornet. 

Sellel pildil ongi näha viimase põlvkonna Kornetit.

 

MT-LB on juba olemuselt mõeldud väga erinevate süsteemide kandjaks, kuid samas on ta võrreldes BMP-ga siiski nõrgemalt soomustatud. Seetõttu on MT-LB pataljon rohkem sõltuvuses ka oma jalaväe tegevusest. Märkimisväärne on MT-LB põhises struktuuris pioneerirühm, mille peamiseks ülesandeks on miiniväljades läbipääsude rajamine. Samas teede või sildade rajamise võimekus on olemas ainult kõrgemal tasandil. 

 

DOKTRIIN JA TOETUS KÕRGEMALT POOLT

Iga meie kompanii peab arvestama, et minimaalselt tuleks tal vastu seista ründavale pataljonile. Iga meie rühm peab arvestama, et minimaalselt peab ta viivitama/peatama/lagundama VF roodu, mida tugevdab kõrgemalt poolt antud lisajõud.

Numbrite suhtega samavõrd tähtis on mõista VF relvajõudude lahingmäärustiku doktriini. Selles on olemas kõikide lahinguliikide vormid, kuid eelkõige iseloomustab seda doktriini rünnakule suunatud initsiatiivi hoidmine. Seetõttu tuleb taktika tasandil eraldi pöörata tähelepanu kiirusele, tulejõule, operatsiooni sügavusele ja jätkusuutlikkusele. Alljärgnevas Siberi Föderaalse Ülikooli Sõjalise õppekeskuse slaidis antakse see edasi järgnevalt: 

Kõikidel pealetungi juhtudel tuleb neid läbi viia:

  1. suurel kiirusel,
  2. peatumatult ööl ja päeval,
  3. jõupingutuse kiirel ülekandel sügavusse,
  4. andes lööke vastasele üheaegselt eest, tagant ja tagalast,
  5. luues vastase tagalas aktiivse rinde.

2S19 Msta-S

Siin rõhutatud sügavus saavutatakse strateegiliste ja operatiivtaktikalise tasandi relvade ja relvaliikide koostöös. Kõige lihtsamalt väljendudes tähendab see raketi- ja lennuväe lööke näiteks 200 km rindest tahapoole, et viia rivist välja juhtimise, side ja varustuspunkte. Eesti suuruse puhul tuleks kõne alla ka kuni  pataljonisuuruse õhudessandi paiskamine tagalasse kõige tõenäolisemalt kopteritel. Seejärel kitsamal operatiivtasandil mõjutatakse raketi ja suurtükitulega või ründelennukitega 20- 30 km rindejoonest tahapoole jäävaid objekte, mis tähendab, et kogu brigaadi või maakaitse ringkonna operatsiooniala on kogu aeg ka kõige sügavamas tagalas vastase võimaliku mõjutuse all. Samas toimub see mõjutamine pataljonist kõrgema tasandi vahendeid kasutades.

Pataljoni taktikalise grupi (PTG) huvi sügavus on umbes 10 km ettepoole. Sel viisil tagatakse, et kui luurajad midagi avastavad, siis neid saavad kohe toetada PTG enda suurtükid. Näiteks 152 mm iseliikuv haubits 2S19 Msta-S võib ise jääda pataljoni rindejoonest kuni 10 km kaugusele  ja ikka mõjutada vastase tagalat teoreetiliselt kuni 15 km sügavuses. (Praktikas vähem.) Samas tuleb endale aru anda, et taoline sügavuses kaudtulega mõjutamine tähendab seda, et PTG suurtükipatarei on suutnud oma luurajatega, droonide või radaritega tuvastada neile vajalikud sihtmärgid. 

Rännaku ja rünnaku formatsioonid

Eesti maaväele kompanii tasandil on kõige olulisem mõista VF MS pataljoni liikumise kontseptsiooni, mis rõhub samuti sügavusele ja kiirusele. Juba rännakuformatsioonis liikudes üritatakse iga hinna eest vältida mingil kitsal teel puntrasse sattumist.

Rännakuformatsioon – Kõige ees läheb pataljoni luurerühm soomukitel (golovnoi dozor), mis võib olla ka lihtsalt üks MS rühmadest. Vene doktriini eripäraks on sage jõulise luure kasutamine, mis tähendab, et kolmest soomukist koosnev luurerühm astub vajadusel lahingusse ja murrab jõuga läbi sealt, kust saab. Nende järel tuleb 3-5 km kaugusel eelsalk (golovnaja pohodnaja zastava), mis koosneb ühest MS roodust ja ühest tugevduseks antud tankirühmast (3 tanki) ja ilmselt ka mingist raadioluure/tulejuhtimise elemendist. Ka see rood võib vastasega kohtudes astuda iseseisvalt lahingusse. Oluline on aga see, et kui eelsalk ei suuda vastase kaitsest käigu pealt läbi tungida, siis on PTG põhijõud kuni 10 km kaugusel ja saavad vajadusel hakata kohe otsima kõrvalteid tiibamiseks või lihtsalt kõrvalt mööda minekuks.  Näiteks Rakvere, Paide või Viljandi ei pruugi üldse kujutada endast eraldiseisvat objekti, mida on vaja kindlasti vallutada teel Tallinna või Pärnu poole. Neist võib ka mööda minna ja eeldada, et linna jäänud äralõigatud tagalaga üksus  muutub kiiresti iseenesest kasutuks. 

Siin pildil on näha võimaliku eelsalga üks rühm, kus eespool liiguvad ühe rühma BTR-id, siis tank T-80 ja seejärel elektroonilise luure ja side Tigr.

PTG pealetungikoridori laius on 5 km. Ideaalis eelistatakse liikuda nii, et erinevad üksused saaksid üksteist toetada. Ideaalis tähendab see selliste looduslike koridoride valimist, kus tankid ja soomukid saaksid kõrvuti võtta ja üheaegselt otsetuld anda. See on üks peamisi taktikalise lahingu tulejõu ülekaalu saavutamise viisidest. Siin aga avaldub Ukraina steppide, Süüria lagendike ja Eesti metsade erinevus. Ideaalkujul on PTG rünnakukoridori laiuseks 2 km ja ühel roodul kuni 1 km. Alljärgneval joonisel on kujutatud 1. ešelonis kahte roodu kõrvuti, koos tugevduseks antud tankirühmaga. Esimese liini taga on õhutõrje raketirühm (зрв) ja ühe tiiva kaitseks ka tankitõrje rühm (птв). Miinipilduja patarei on koos AGS-17 rühmaga on 1-1,5 km kaugusel ja suurtükipatarei 2-4 km kaugusel vastasest. 

Ülekaal tulejõus saavutatakse aga eraldi läbimurdekoridori kontseptsiooniga.  See tähendab lõiku, kus roodu rünnaku laiuseks on 500 meetrit ja pataljonil 1 km. Ideaalis sõdivad sellisel juhul kõrvuti umbes 6 tanki 150 m vahedega ja nende taga 18 soomukit koos jalaväega. Normide järgi on 1 km lõiku katmas siis kuni 100 suurtükki ja 20-30 kopterit (Mi-28N, Ka-52, Mi-35N) ja taktikalist ründelennukit ( näite. Su24M, mille vähetab välja Su34) rotatsioonis.  Läbimurde kohas peaks saavutatama 5-6 kordne ülekaal. 

Siin on kujutatud roodu rünnak avatud maastikul, kus kõige ees läheb tankirühm, kellele järgneb 100-200 m vahega jalavägi. Ühe jalaväe rühma rünnakukoridori laius on 300 m. Nende järel peaksid tulema jalaväe soomukid, kuid reaalselt on tihti õppustel näha, et jalavägi liigub vahetult soomukitega koos, et mitte sattuda soomukite tulesektorisse.

 

T-72B3M kui üks levinumaid VF põhitanke

Olukord muutub oluliselt, kui hargneda ei ole võimalik. Näiteks kui metsasel alal on vaid kitsad teed ja lagendikud.  Üldjuhul VF relvajõud üritaksid taolist olukorda vältida, sest siis kaovad neile olulised eelised. Sama käib ka linnase ala kohta. Esimene muutus seisneb siis tankide toomises tahapoole ja jalaväe viimine eespoole. Samas on võivad rühmasuurused üksused liikuda soomukite toel ka mööda metsasihte, kuid see ei kujuta endast siiski peamist jõupingutust. 

Kui tankidel puudub otse nägemisulatus (line of sight). siis ei ole neil ka kasu võimest tulistada 4-5 km kaugusele. Kinnisel alal muutub tank peamiselt jalaväe toetusrelvaks. Taoliste pudelikaeltega toimetulekuks on kokkuvõttes kaks lahendust:

1) Minna mööda ja lõigata pudelikaela kaitsvad üksused ära selja tagant. See tähendab, et kui oled oma rühmaga peatanud VF MS roodu rünnaku, siis võid kindel olla, et 5 km laiusel joonel otsib sama VF MS pataljon võimalust Sinust mööda minna või Sind tiivata. Ja kui ka see peaks olema võimatu, siis tuleb arvestada, et VF MS pataljon sõdib brigaadi (või polgu) koosseisus, ning samal ajal üritab sama brigaadi teise löögisuuna pataljon Sinust mööda minna 18 km laiuse koridori teises servas. Sellisel viisil mõeldes ei kaotata edasitungimise kiirust. Taolise taktika vastu aitab hea olukorrateadlikkus: Sa pead teadma seda, mis naabrite juures toimub ja loomulikult pead sa suutma ka ise kiiresti liikuda. 

2) Suunata pudelikaela massiivne kaudtuli ja lähiõhuteotus. Heaks näiteks oli Gronzõi vallutamine, mis II Tšetseenia sõja ajal tähendas tegelikult linna süstemaatilist purustamist suurtükitulega.  Selle vastu aitab kas:

  1. hea kaevumine/kindlustumine,
  2. enda liikuvus, mis tähendab kaitstavatest positsioonidest loobumist,
  3. tulejuhtimise süsteemide halvamine.

    1 V14 suurtüki patarei tulejuhtimismasin. Äratuntav väikese torni järgi soomuki peal. Samal platvormil võivad liikuda ka erinevad radarid, mida võib ära tunda vastavate antennide järgi.

See tähendab, et suvaline NATO jalaväe kompanii (ka eesti oma) ilmselt ei suuda otseselt mõjutada VF iseliikuvaid suurtükke või Grad tüüpi raketiheitjaid, sest need on liiga kaugel VF tagalas, kuid silmas tuleb pidada kohe MS roodu juhtimispunktide ligidal asuvaid tulejuhtimismasinaid, näiteks 1V14 või muid radareid ( 1V19 Zoopark jne.)  Ukraina konflikt on näidanud, et tulejuhtimiseks kasutatakse edukalt ka droone.

Doktriini kohaselt edeneb VF armee lahingutega 2-3 km tunnis valgel ajal. Kuna jalaväe tasandil ei ole öövaatlus veel levinud, siis öösel suurem lahingutegevus peatub, toimub varustamine ja luure. See tähendab, et vastupanu korral liigutakse edasi doktriini kohaselt umbes 30 km päevas. Kui vastupanu ei ole, siis loomulikult kiiremini. 

KOKKUVÕTTEKS

Eesti maastik sunniks VF relvajõude kasutama teistsuguseid taktikaid, kui need, millega on saavutanud edu Tšetšeenias, Ukrainas või Süürias.  Jalaväe ja kaudtule tähtsus suureneb, samal ajal kui tankid ja soomukid on sõltuvad maastikust.  Oluliselt tõuseb VF  PTG jaoks kõrgemalt poolt antud pioneeritehnika tähtsus liikuvuse parandamiseks. Eesti metsadele tüüpiliselt soisel alal muutub ka väikese silla purustamine oluliseks takistuseks rasketehnika edasiliikumisel. 

Sellest hoolimata peab VF PTG peatamiseks iga jalaväe kompanii arvestama, et tema positsioonidest üritab läbi sõita 50+ soomukit/tanki, millele lisanduvad moona ja varustust vedavad veoautod. Samal ajal teostatakse selle kompanii vastu nii õhuvaatlust, kui raadioluuret. Kui see kompanii peaks olema tähtsal löögisuunal, siis on oodata ka olulist VF lähiõhutoetust, aga viimane sõltub ka ilmast. 

Ilmselt sõltub olukorrast, kui suuri kaotusi on VF PTG valmis kandma, enne kui rünnak peatub. Mõne Lääne armee puhul piisaks 10-12 masina “äralaskmisest”, et see üksus tõmbuks tagasi. VF relvajõudude kaotusetaluvus on tõenäoliselt suurem. Spekulatiivselt tuleks arvestada vähemalt 1,5 roodu” ärakulutamise” vajadusega.(4-5 tanki ja ca 15 muud soomukit.), mis tähendab, et pataljonil ei oleks enam reserve. Doktriini kohaselt on siis võimalik oodata 2. ešeloni pataljoni ja kõik algab otsast peale. 

VF PTG tugevuseks on suur tulejõud ja hea liikuvus võrreldes Kaitseliidu kompaniidega. Meie eeliseks on eelkõige kohalik poolkinnine maastik ja harjumus sellel tegutseda.

Seda jõudu ei tohi alahinnata, aga samas on kogemused Ukrainas ja Süürias näidanud, et sõda ei kulge iial päris täpselt varem tehtud plaanide järgi. 

 

[1]Боевой устав по подготовке и ведению общевойскового боя. Часть 2: Батальон, рота, 2004