Kaitseliidu Toompea malevkonnale tuli otsus osa võtta Utria dessandist spontaanselt, kui vastava üleskutse oli edastanud Kaitseliidu Tallinna malev. Üritust ei olnud malevkonna eelarvesse planeeritud ega muul viisil ette kavandatud. Paluti korraldajal, Erna Seltsi presidendil hr Meelis Rätsepal kirjeldada, mida üritus endast kujutab. Meelis rääkis: Utria on raskem kui oli Erna, sest toimub talitingimustes. Utrial käivad mehed, kes läbivad 36 tunniga kuni 120 km, ületades jõgesid jäätükke käega eemale lükates ja rajal ülesandeid täites.
Seega dessandil osalemine oli Toompea meeskonna liikmetele ja tugiisikutele astumine tundmatusse vette, aeg ettevalmistusteks piiratud. Ettevalmistused algasid viimasel hetkel, meeldiv oli tunda nii malevkonna enda liikmete kui ka Tallinna maleva mitmekülgset abi ja tuge. Kiirkorras leiti võimalused saada juhendamist taktika, luurealase teooria, demineerimise, side, kuulipilduja MG-3 käsitlemise ja ronimise alal ning käidi kaks korda lasketreeningul. Meeskonna poolt erilised tänud kõigile abistanud instruktoritele, eriti Kurmole, Tõnule, relvuritele, kõigile teistele – kelle nimesid siin ei saanud märkida.
Stardis Jõhvi lähistel oldi kohal õigeaegselt. Oli tuulevaikne, -8 kraadi, lund maas ca 20 cm, kohati paistis pilvede vahelt kuu. Kogu kohustuslik varustus, relvastus ja lahingmoon oli meeskonnal komplekteeritud täpselt ja väliskohtunike läbiviidud varustuse kontroll 17.01.2014 öösel kell 3:30 läbiti miinuspunkte saamata.
Foto: Kohustusliku varustuse kontrollimisel
Saabus stardi järjekord. Stardis purunes Heldur-Valdekul maleva laost saadud suusal side, mille nahkosad osutusid nõrgaks. Siiski õnnestus purunenud side kiiresti asendada ja liikuma sai hakata vaid mõneminutilise hilinemisega.
Esimesse kontrollpunkti jõuti õigeagselt. Kontrollpunktis antud ülesandeks oli kahe kuulipildujalindi lahtipakkimine ja laadimine kumbagi täpselt 50 lahingpadrunit. Laetud padrunite arvu korduv ülelugemine ja pesas istumise kontrollimine võttis palju aega, tänu hoolikalt tehtud tööle aga kohtunik ei tuvastanud ülevaatamisel ühtegi viga.
Teise kontrollpunkti jõuti õigeaegselt. Kontrollpunktis antud ülesandeks oli kahe lahingpaariga liikudes paintball püssiga kummalgi lahingpaaril 24 tõusva märklaua tabamine. Tagasisuunda keeramine oli keelatud, padrunite arv piiratud. Meeskonnast oli varem paintballi proovinud ainult Andres, teistele oli kokkupuude paintballiga esmakordne. Ülesande muutis komplitseerituks musta värvi märklaudade raske eristatavus metsa all ööpimeduses. Rada läbiti ja märklauad tabati, aga läbimise tempo oleks saanud olla kiirem.
Navigeerimisel kolmandasse kontrollpunkti satuti täisvarustusega praktiliselt läbimatu võsa tsooni, kust tuli tagasi pöörduda ja otsida ringiga võsast möödumise võimalusi. Olaril purunes suusaside ja tema pidi suuskade kasutamisest loobuma. Teel tuli ületada veetakistus, milleks oli veega täitunud kraav. Kahe suusakepi toel hüpates õnnestus kõigil veeriba edukalt ületada.
Kolmandas kontrollpunktis oli luureülesanne. Legendi järgi vaenlase pealik koos abiga magas autos, ülesandena tuli kaardistada vaenlase tehnika ja positsioonid ning koostada luureraport. Kuna meeskond hilines võsast ringi minemisel kaotatud aja tõttu ülesande täitmisele, siis ülesande täitmisele ei lubatud.
Neljandas kontrollpunktis antud ülesandeks oli raadio teel sõnumi edastamine. Alustuseks tuli kokku panna ja sidele häälestada staabi raadiojaam, šifreeritud kujul meeskonnale edastatud sagedusel võtta ühendust oma tugimeeskonnaga ja edastada etteantud tekst, mille tugimeeskond pidi omakorda edastama staabile. Raadiojaama kokkupanek ja häälestamine sidele õnnestus Andresel kiiresti, aga sõnumi edastamiseks vajalik šifreeritud kujul saadud side sagedust ei õnnestunudki dešifreerida ja sõnum jäi edastamata. Vabanduseks võib öelda, et side ülesande läbis ainukesena edukalt Tallinna Põhja COY ja veel 4 meeskonda läbisid osaliselt, keegi teine ei suutnud ülesannet täita.
Järgnes pikem rännak mööda soiseid metsa-alasid, kus tuli ka tõsisemaid veetakistusi ületada. Eerik pidi suusasideme tõttu loobuma suuskade kasutamisest. Vett ületati mööda mahalangetatud puud turnides ja võttes mõningased riskid libastuda kukkuda 5 m laiusesse jõkke. Ületamised õnnestusid ja teisele kaldale jõuti kuivalt.
Pilt: maskeerimisülikondades võitlejaid on võsa taustalt raske eristada.
Viienda punkti ülesandeks oli esmaabi osutamine. Käis plahvatus, mille peale meeskond pidi võimalikult kiiresti sündmuskohale ruttama, tegema kindlaks olukorra ja vigastused ning osutama kannatanutele vastavalt vigastuste iseloomule esmaabi.
Enne viiendasse punkti jõudmist oli 3 paari suusasidemeid rivist välja langenud. Ka oli üks meeskonna liige vigastanud selga ja tasapisi sai selgeks, et ta tuleb maha jätta. Mistõttu aeglustasime liikumist ja 2 meest liikusid sagedasemaid puhkepause tehes aeglasemalt tagapool, eesmärgiga vigastatuga jõuda välja kontrollpunktini. Tuli teha otsus – kas jätkata kolme mehega ja ilma suuskadeta – tehes kaotatud aega tagasi, või siis kogu meeskonnaga katkestada. Siinkohal 2 eesliikunud meest otsustas katkestamise. Kontrollpunkti jõudes teatasime raadio teel staapi katkestamisest ja kutsusime tugimeeskonna omale järgi.
Võistkondade liikumine positsioneeriti reaalajas http://sportrec.navirec.com/ui/#19dchnv
Täiendav info võistluse kohta on leitav www.erna.ee
Tugimeeskonna muljed.
Nagu dessandil selgus, ei piirdunud tugimeeskonna ülesanne ainult võistlejate ja varustuse transpordiga ning abistamisega võimalikus hädaolukorras, vaid tuli osaleda ka sideülesande lahendamisel ning osutada kolmes KP-s võistkonnale abi. Need kolm KP-d tuli etteantud koordinaatide järgi ise kaardile kanda ning üles otsida – seega sisuliselt maastikul orienteerumine, ainult et autoga. Meie koostöö nägi välja selline, et Toomas oli autojuht ja teravama silmaga Egon kaardilugeja. Vajadusel peeti auto kinni ja arutati probleeme koos. Üldisel toimis selline koostöö hästi.
Kuna KP-desse saabumise ja seal viibimise aeg oli rangelt kindlaks määratud ja ajaliselt piiratud ning vähemalt kahte punkti tuli jõuda pimedas, siis tugimeeskond otsustas pärast võistlejate teele lähetamist teha veidi nn eelluuret ja need punktid valges üles otsida, et vältida hiljem halbu üllatusi. Kui kaks punkti leiti kohe ja kergesti (etteruttavalt olgu öeldud, et ka katkestanud võistkonna leidmine ning trassile maha jäetud suuskade ülesotsimine koordinaatide järgi läks libedalt), siis kolmanda punktiga oli omajagu pusimist. Nimelt oli kaardi legend vigane ning ainus punkti juurde viiv teekene juba ammu likvideeritud. Isegi GPS läks seal lolliks ja juhatas meid kuhu iganes, ainult mitte punktini. Arvasime juba, et oleme koordinaatidega puusse pannud ja plaanisime minna staabist uusi koordinaate küsima, mille eest oleks arvatavasti saanud karistuspunkte. Siiski otsustasime pärast pikemat arupidamist igaks juhuks kontrollida veel kaardile märgitud ja punkti juurde viivat raudteetrassi ning meie rõõmsaks üllatuseks oligi selle asemel päris sõidetav metsavahetee. Olen üsna veendunud, et öösel pimedas poleks me seda punkti mingil juhul õigeaegselt üles leidnud. Kuna punktidesse tohtis minna ainult määratud ajal, siis me päeval sinna sisse ei sõitnud, vaid pöördusime mõistlikul kaugusel tagasi, et võistkonnale mitte karistuspunkte tuua.
Kuna meil oli õnnekombel kaasas kaks liitrist välitermost, siis plaanisime kuuma tee ja puljongi juba aegsasti staabihoones (staap vahetas kohe esimesel hommikul asukohta ja meie koos enda ja võistlejate tagavaravarustusega pidime siis ka kolima) valmis teha, et KP-des jääks rohkem aega võistlejate vahetuks abistamiseks ja kui võimalik, siis ka nn „varjatud luure“ teostamiseks, et püüda saada mingit eelnevat pilti võistkonnale esitatavate ülesannete kohta. Kahjuks jäi kogu see kava realiseerimata, sest võistkond oli sunnitud katkestama.
Tugimeeskonna seisukohalt oli tegemist huvitava ja õpetliku kogemusega. Kindlasti oli kahe tugiliikme olemasolu igati õigustatud ja seda tava tuleks järgida ka edaspidi, juhul muidugi kui võistluse formaat seda lubab ja leidub soovijaid. Üldiselt olime kõik minu arvates tore ja üksmeelne meeskond, kus ei puudunud ka omad naljavennad ja killuviskajad. Toomas: eraldi tahan kiita ja tunnustada Egonit, kellega koostöö (esmakordne) ja teineteisemõistmine sobisid ideaalilähedaselt ehk nagu on tavaks öelda: „selle mehega lähen ka edaspidi luurele küll“.
Kokkuvõtte asemel
Tagasisõidul pidasid kõik meeskonna liikmed saadud kogemust enda jaoks unikaalseks ja oluliseks, vaatamata kogetud raskustele ja ootamatustele avaldasid valmisolekut ka järgmine kord välja minna. Meeskond oli füüsiliselt ette valmistatud üritusel osalemiseks. Komistuskiviks said eelkõige tehnilised viperused. Probleemiks oli varasema kogemuse puudumine ja kaugluure patrullile vajalike teadmiste ja oskuste puudulikkus.
Meeskonnas osalesid Eerik, Olari, Andres, Heldur-Valdek, Toomas ja Egon.
Autor: Heldur-Valdek Seeder
