Kaitseliidus on mulle saanud selgeks üks lihtne reegel – algselt planeeritu ei lähe reeglina käiku ning lõpptulemus on hoopis midagi muud. Olen kiiresti aru saanud, et sellele pole mõtet vastu võidelda. Isegi kui mõnikord tahaks asju täpsemalt ette teada, pikemalt planeerida, arutada, kooskõlastada ning uue olukorraga harjuda, siis kramplikult sellest kinni hoida ei ole mõistlik. Pigem võtta kiired muutused omaks ning minna nendega kaasa. Oskus olukordades kiiresti ümber orienteeruda peab lihtsalt olema iga võitleja isiklike oskuste pagasis – sõdurist kõrgemate ohvitserideni välja. See on edu ja ellujäämise võti päris lahingus.

Õppus PÕHJATÄHT 2016 ei ole siin mingi erand. Kuid muutused õppusega seoses algasid seekord minu jaoks juba pikalt enne õppuse toimumist. On mõnus sügisene õhtu, kui tuleb kõne ja telefon näitab, et selle autoriks on rühmaülem. Õhus on võimalus, et nüüd tuleb lisaõppekogunemine (LÕK). Võtan kõne vastu ja ütlen teeseldud ahastusega, et „Ma ei taha teada!“, kuigi juba mõtlen, kui kiiresti ma siis Plangu tn jõuan. Juttu LÕK-ist ei tule, kuid see, mis järgneb, on veel ootamatum – mis ma arvan jaoülema (JÜ) kohast? Hmm, mis ma arvan – väljaõpet ei ole, teadmisi ei ole, kogemusi ei ole, sellist auastet ei ole… Tundub, et kõik räägib selle kasuks, et öelda „jah“, sest ainult nii on võimalik teada saada, mis see muutus siis tegelikult tähendab. Minu jaoks esimene õppus JÜ rollis tegi mulle selgeks, et ennekõike tähendab see mõttelaadi muutust… aga siiski olulist muutust.

Mõttelaadi muutus algab juba sellest, et ma ei saa olla enam mõnusalt ja mugavalt ootel, millal minu JÜ ühendust võtab ja tunneb minu eest muret, kas olen õppusel osalemas. Seekord olen ise selles rollis. Üsna kiirelt saan aru, et lühend „MHK“ e-kirjas ei pälvi alati piisavalt tähelepanu ning miski ei asenda kiiret ja konkreetset telefonikõnet. Saan kiirelt ka aru, et tuleb lisaks tegeleda võitlejate varustuse ja väljaõppe küsimustega. Aga tegelikult on see pigem huvitav ja nõuab minult taaskord harjunud tegevuste ja vastutuse muutmist.

Oma rolli õppusel on raske ette planeerida, eriti kuivõrd jaost plaanib osaleda kõigest kaks lahingpaari. Seega olen end ennatlikult juba valmis mõelnud igasuguse rolli täitmiseks ning muutusteks. Ja see tasub taaskord ära, sest saan eelneval päeval teada, et vaja minna LEG-i. Ei vaidle vastu vaid võtan muutunud olukorra omaks. Ja siit edasi jätkubki kõik olukorra muutuste ja nende omaks võtmise foonil – muutub kogunemise kellaeg ja no ei jõua see LEG planeeritud ajal välja :) Mis seal ikka, olukord muutub!

Paiknemisalal saab mulle teatavaks, et minu roll on olla meie üksuse kohale tulnud tublidest võitlejatest moodustatud jao ülem. Taaskord võtan selle muutunud teadmise kiiresti omaks. Sellest hetkest hakkan tajuma, et ma ei saa endale lubada luksust ja mugavust mitte teada, kuhu me plaanime minna, kuidas liikuda ning mis eesmärgiga. Pean olema nagu infokäsn ning lisaks relva kandmisele ja laskmisvalmidusele ka kaasa mõtlema. Meie üksusele ei ole järgnev päev just kõige sündmusterohkem ja põnevam. Pole võimalik kangelaslikult meenutada väsitavaid tulevahetusi, manööverdamist, vastase ülekavaldamist ja hävitamist. Ka väsitavat kohtunikega vaidlemist selle üle, kes varem nägi ja tulistas, ei ole. Aeg-ajalt kostub küll ümberringi tulevahetust, kuid meie jääme sellest kõigest lootusetult kõrvale. Lõpuks ei tee keegi meist ühtegi lasku – kuid see polegi ju eesmärk omaette. Saame omajagu liikuda, harjutada erinevaid formatsioone, ringkaitset. Ja ma pean ausalt tunnistama, et ka siin saab veel palju ära teha. Seega minu esimesed õppetunnid JÜ rollis ei ole hoolimata action´i puudumisest vähetähtsad – kasvõi oskus rebida end lahti mugavusest oodata, mis mulle öeldakse ning võtta vajadusel ise otsuseid ja vastutus. Ka lihtsalt üksusega liikumine vajab JÜ rollis teistmoodi ja muutnud mõtlemist – mitte endale keskendumist, vaid jälgimist, kus võitlejad paiknevad, suuniste andmist ning info vahendamist. JÜ rollis ei ole võimalik nii lihtsalt visata samblale ja oodata järgnevat korraldust.

Lõpuks on iga kogemus millekski hea ning nagu meie üks tore võitleja ootamatult vara saabunud endexi järgselt mulle ütles: „Palju õnne esimese eduka õppuse puhul jaoülemana, juhtisid jagu hästi, näed, kõik jäid ju ellu!“ :D  Seega kokkuvõttes, oskused tulevad kindlasti ajapikku ning kogemusega, kuid nende saamiseks peab iga võitleja olema valmis muutusteks ning vahel tulevad muutused kiirelt ja ootamatult.

kpr M.Kadai