President Alar Karis annetab Eesti Vabariigi aastapäeva eel Kotkaristi V klassi teenetemärgi Toompea malevkonna kaitseliitlasele nooremleitnant Peeter Ilisonile.

“Toompea malevkonnas on inimesed, kelle abita ma ei teeks neid asju, mida teen. Aitäh teile, see on meile! Eesti eest!”

Liitusin Kaitseliiduga 2006. aasta detsembris, see on veidi üle 16 aasta tagasi ehk see organisatsioon on olnud mu elu osa üle poole minu elust. 2007 alustasin vanas muldpõrandaga puitmajas oma sõdurioskuste kursust. 2022. aastal, täpselt samas kohas, olin kursuseülem viiekümnele äsja liitunud kaitseliitlasele kaasaegses õppeklassis. Ajast, mil uutele liitujatele jagati Rootsi vorme ja rakmeid ning õppustel käidi tsiviilautodega, aega kus uued liitujad saavad endale digivormi ja vajaliku baasvarustuse ning allüksustel on oma masinapark. Kõik ei ole nii lilleline, kõike ei ole piisavalt, kuid vaadates tagasi, siis me oleme tulnud pagana pika tee, mille üle uhked olla.

Vaadates Toompea malevkonna 1924-1934 ülevaadet, siis justkui oleme samas kohas – moona on vähe, laskeoskus võiks parem olla, kuid mis tihtipeale jääb märkamata, et võimalusi on kordades rohkem. Jah, alati ei pruugi me neist teadlikud olla, kuid selleks on meil toetav kaader ja hoomamatu ampluaaga tsiviiltaust, et justkui olematust luua oma leidlikkuse ja koostööga midagi hoopis uut, huvitavat ja arendavat. Selles oleme me eestlastena kõige osavamad.

Antud tunnustus tuli mulle ootamatult, kuid see on märkamise ja koostöö vili. Täpselt samamoodi algab see rohujuure tasandist, kui paneme käe külge kaasvõitleja rakmetele, mis seljas üldse hästi ei istu või valmistame toidukorra just postilt tulnud sõpradele. Seda on, aga võiks olla rohkem – märkamist, ühist ette mõtlemist, hoolimist. Nende väärtuste edasikandmist hindan kõige enam selle seltskonna juures, kellega koos väljaõpet läbi aastate olen ettevalmistanud ja läbi viinud. Tähelepanu detailidele, hea huumor (sh teise või kolmanda õhtu metsa huumor), tahe anda endast parim ja samal ajal soov võtta kogemuse omandamisest maksimum, on need vähesed omadused, millega mind inspireerite.

Aitäh teile!

Peagi saab aasta Venemaa laiapindsest rünnakust Ukrainale, mille tulemusena on Kaitseliidus tuhandeid uusi liikmeid. Nüüd peame koos trenni tegema! Nagu heal sinusoidil kombeks, siis meil on paremaid ja halvemaid päevi. Päevi kus meid vajatakse rohkem ja päevi kus vähem, kuid üks on kindel – meie professionaalset valmisolekut oodatakse alati. Seda on tõestanud nii Pronksiöö, COVIDi eriolukorra reguleerimine ja teised kriisireguleerimist vajanud sündmused. Kas mingi hetk tekib väsimus ja sõja teema vaibub? Kindlasti. Kas mingi hetk on meid rohkem vaja, kui praegu? Kindlasti.

Eelmisele lõigule lisaks – emad, isad, õed, vennad, elukaaslased, lapsed. Teie tugi on hindamatu ja pahameel õigustatud, kui kaasa järjekordsele väljaõppe üritusele läheb, kuid kinnitan, et nende pühendumine ei ole ego tripp ega kohustuste eest põgenemine, vaid pühendunud õppimine. Mis saaks olla parem kui turvalises ja kontrollitud keskkonnas õppida halvimaks, teades, et kõik tulevad lõpuks koju ja kedagi ei jäeta maha? Aitäh teile toetuse eest! See on meie jaoks ja kaitseks!

Eesti eest!

nooremleitnant Peeter Ilison