Scoutsrännak kui motivatsiooni tõstev eneseületus

Viimasest Scoutsrännaku läbimisest on möödas tubli 8 aastat ja kuna üritus toimub tööpäeval on keeruline saada päeva vabaks.

See aasta sai varakult plaani võetud osalemine. Kuna mõned aastad on ka treeningkoormus olnud suurem ja kripeldama on jäänud 4h ja 30 minuti piir
ja medal. Väike unistus oli minna ja lõpetada alla 4 tunni. Päev algas minul otse 24h valvest tulekuga haiglast, õnneks oli rahulik valve olnud, ja bussiga kohale Läsna sõites oli ka uni läinud, väike ärevus sees. Kohapeal ootas pikk registreerimisjärjekord ja kompaniikaaslane aitas seljakoti õige kaaluga ära täita kuniks sain riided vahetatud. Usaldasin teda ja kordagi ei mõelnud, et äkki lõpus kaaludes ei ole 10 kg koti raskuseks, oli ligi 12kg , irooniliselt tänasin varuga pandud raskuse eest.

Stardikoridor oli kitsas, saime ettepoole Markoga mindud, plaan oli joosta niipalju kui saab. Stardipauku ei kuulnud, ja esiotsas startimine oli hea plaan, rahvast oli ees vähe. Tegin küll sooja ja jooksusamme ennem starti aga 2-3 kilomeetrit oli puhtalt soojaks sörkimine ja jalgade harjumine saabastega jooksmisega. Siis läks kergemaks, mäest üles sai kõnnitud kiiresti ja muu aeg joostud nii nagu maastik lubas. Rada oli palju pinnasteedel ja kruusateedel, minule see sobis, sest asfaldkattega tee võtab jalad läbi. Mõned kilomeetrid oli jää ja lumega kaetud, oli libedaid lõike, kuid ei kukkunud . Päike paistis terve raja ulatuses, oli tuult ning oli soe. Võib öelda, et ideaalne ilm.

Aeg läks kiirelt, kuulasin oma lemmikmuusikat, nägin tuttavaid rajal, kellest sai möödutud ning kui oli 1 kilomeeter jäänud, ei uskunud ise ka, et nüüd on läbi. Kõige raskem oli peale 20ndat kilomeetrit, kus minu jaoks rada venis, peale 25ndat kilomeetrit toimus väsimuse tõttu väike tempo ja motivatsiooni langus, tundsin, et kanna peal olnud valulik koht, läks veel valusamaks, järeldasin, et väike vill läks katki. Õlad ei andnud õnnelikul kombel tunda, olid väsinud aga mitte valusad.

Nähes kaugelt Läsna linnaku masti, toimus viimaste jõuvarude koondamine, et pea püsti ja uhke tundega joosta üle lõpujoone. Kohe ma ei teadnud, et
ma olen esimene naine finišis, aga teada saades tekkis hea tunne, pingelangus, ja ainuke mõte oli saaks seljakoti ja relva seljast ära võtta ja istuda.

Lõpuajaks tuli 3 tundi ja 54 minutit. Väsimus, tühi kõht, joogijanu ja valulik alaselg on kõigest pisiasjad, mis järgmiseks päevaks lähevad üle. Kompanii kaaslane Marko lõpetas 10 minutit ennem mind, teised tulid rahulikult, alla 7 tunni.

Järgmine aasta näeme rajal!

Veebel Katriin Ivanov