Punased, kollased ja rohelised…
…ehk muljed medevacilt. Käesoleva aasta Põhjakonn toimus tavapäraselt septembri esimesel nädalavahetusel, kui loodus on juba natuke kollakas ja punane, kuid endiselt veel pigem roheline. Natuke kollast ja veidi punast ja ülekaalukalt rohelist tuletab kindlasti ühele teadlikule kaitseliitlasele meelde meditsiini värvid. Ja mis värvid (sõja)meditsiinis ikka on, kui vaid lahinghaavatute märgistused. Tänavusel Põhjakonnal kostus neid värve side kaudu ikka väga vähe, rääkimata kompetentsematest tähistustest nagu T1, T2, T3, T4. Side ühenduse puudumine on küll alati üsna suur murekoht olnud, aga see ei takista traditsioonilist õppuse tegevust, mille juurde peaks kuuluma ka paratamatult lahinghaavatute tekkimine ja nendega tegelemine.
See nn värvide mäng ei ole oluline ainult meedikute jaoks, et need oma aega sisustaksid ja tõelisi võitlejaid sõja pidamisel segaksid. Meditsiini harjutamine on sama oluline kui kogu õppusel toimuv tegevus ja seda kõigi osapoolte jaoks. Nii nagu laskur peab harjutama tabavalt laskma just selle varustusega, mis talle on antud, nii peavad meedikud ka harjutama iga kannatanuga kiirelt ja professionaalselt tegutsema ning seda just nende võitlejatega kes neil oma üksuses on. Te ju tahate lahingus pigem ikka mõnd eelpool mainitud värvilist sildikest külge saada (muidugi te ei taha üldse, tõeliste Rämbodega ei juhtu ju kunagi midagi), kui seda, mis kohtunikud armastavad määrata – kõik mustad. Peab muidugi tõdema, et üks eelis mustaks määramisel muidugi on – õppuse ajal saab siis oma raskest kiivrist puhata ja enesetunde turgutamiseks müslibatooni järada.
Midagi lõbusat. Kehva side tõttu juhtub medevaci meeskonnal naljakas-tobedaid juhtumeid ka. Näiteks patsiendi transportimisega oma üksusest eemale liikunult ja side puudumise tõttu (telefonid olid välja lülitatud ju), sattusime paar korda vastaste nina alla või suisa nende varitsusse, kes ei osanud ilmselt punase ristiga auto peale pahandada, õnneks. Tänu hämmingus vahekohtunikule, tegime enda olukorrast aru saades sääred oma väga hästi võssa pargitud medevac autoga. Kahjuks ei olnud meil endiselt võimalik side puudumisel seda asukoha teavet omadega jagada. Olukorrast ülevaate puudumine reaalses olukorras ikka naljaks ei oleks. Näiteks kui medevac kutsutakse väja, aga samal ajal võib tulelöök sinna tulla, kuid medevac meeskond pole sellest informeeritud, ega püüagi oma tegevust varjatumalt teha vaid toob oma särvoranži raami autost lagedale.
Ehk järgmisel korral domineerivad üle musta punased, kollased ja rohelised toonid.
Karen Kanniste
Põhjakonna medevac liige