Toompea lossi Valges saalis andsid vande Kaitseliidu Toompea malevkonna värsked liikmed.
Värskeid kaitseliitlasi tervitas Riigikogu esimees Lauri Hussar:
„Teie otsus astuda Kaitseliitu on otsus seista Eesti vabaduse ja demokraatia eest. Toompea malevkonna lugu algas 1924. aastal, kui vaprad mehed astusid riigiasutuste kaitsele. Täna kannate teie sama vastutust – hoida meie riiki nii, et Eesti rahvas saaks elada rahus ja turvaliselt. Aitäh teile – tänu teile on meie riigil alati keegi, kellele loota! “
Kaitseliidu Tallinna maleva Toompea malevkond asutati 5. detsembril 1924. aastal pärast punaste mässukatset, mil malevkonna liikmed asusid riigiasutuste relvastatud kaitsele. Esimene, kaheksaliikmeline valverühm asus Toompea lossis valvekorda 4.–5. detsembril 1924.
16. novembril toimus Kaitseliidu Tallinna maleva baasis Plangu 4 meditsiiniõpe neile Toompea malevkonna 132-03.Maakaitsekompanii võitlejatele, kes soovivad kandideerida järgmisele laskur-sanitari kursusele. Koostöös Kaitseliidu Tallinna Lõuna malevkonnnaga sai värskendatud nii teoreetilisi teadmisi kui ka käelisi oskusi.
Suur aitäh instruktor Raulile ja edu kõigile laskur-sanitari kursuse katsetel osalejatele!
Tänavu märtsis läks käima Toompea malevkonna korraldatud SOK18, mille läbiviijaks oli lipnik Tarmo Kose. Kuigi lipnik Kose organiseeris SOKi esimest korda sai ta sellega hiilgavalt hakkama. Kursust alustas 35 osalejat, Tallinna maleva erinevatest malevkondadest.
Kursusel oli hea sooline ja vanuseline tasakaal, mis lubas katsetada erinevaid lähenemisi ja koormusastmeid. Juba esimesel õppe nädalavahetusel said kursuslased magada külmal betoonil ja mõistsid, et mõnikord on õues parem ööbida kui toas. Nagu Kaitseliidus ikka, olid osalejad väga erineva taustaga, nii ameti kui ka kogemuste poolest: osa neist olid kogemustega kaitseliitlased, kes olid juba jõudnud väljaõppes osaleda aga oli ka neid, kes pusisid rakmetega esimest korda. Mitu kursuslast on ameti poolest meedikud, mis on Kaitseliidu kompetentside vaates kindlasti tervitatav. See tegi nii mõnelgi korral harjutuste läbimise lihtsamaks, sest oli kõrval keegi, kes oskas kaine peaga mõelda ja koordineerida näiteks „mehitamata käe“ tamponeerimist.
Kursuslane Tarts meenutab algust: „Olin kursusel ea poolest kõige vanem ja esimesel kursusekaaslastega kohtumisel mõtlesin, et mida see vana mees siin nende noorte rambode keskel siis nüüd peale hakkab? Üsna kiiresti tegid aga noored rambod oma meeskonnavaimuliku käitumisega vana mehe olemise koduseks ja sedavõrd mugavakski, et hiljem ei häirinud mind enam ei külmetades veedetud magamata ööd ega hommikuks jäätunud saapad..“
Kursuse kiituseks tuleb öelda, et kuigi kursuslased olid erinevatest malevkondadest, tekkis meeskonnavaim, mis oli sama tugev nagu oleks me kõik juba vanad tuttavad. Näiteks käis osa kursuslasi ka kogunemiste väliselt kohtumas, airsofti harjutamas ja täiendavalt valmistumas lõpurännaku tarvis.
Neid, kelle vorm oli juba SOKi alguses nii hea, et võinuks otse lõpurännakule minna, polnud arvatagi eriti palju – kuigi mõni ilmselt oli. Kolm-neli nädalavahetust rakmete ja muu varustusega ringi liikumist tegi aga juba imesid ja kursandid said hakkama sooritustega, mis märtsis tundunuks ilmvõimatud.
Meie Instruktorid kui teejuhid.
Nii nagu Ivan Orav jagas mälestusi ja teadmisi, kuidas Pätsu ajal kasvasid kase otsas õunad, jäävad SOK18 lõpetanud meenutama instruktoreid, eeskätt Reedet, Soosaart, Tarka ja Vilit, kes oma kogemuse ja rahuliku meelega olid parimad teejuhid kursuslastele, kui läks mähkimiseks või kui oli vaja meelde tuletada, et pidevalt tuleb valvas olla. Alati võis juhtuda, et Reede hüppab põõsast välja ja karjub „valang, valang!”, et imiteerida ootamatut rünnakut. Vaenlane ei maga!
Kursuslane Tarts: „Mida instruktor ei õpeta, seda malevlane ei tea. Ma ei teadnudki, et ma suudan nii kiirelt liikuda. Kui instruktor Vili äratamise peale püsti karates jõuab põsk padjalt sekund hiljem näole järele, siis see on näitaja. Soosaar oli nagu kasuisa – kui miskit oli viltu seljas, sättis otseks, kui mõni lukk oli lahti, pani vaikselt kinni, kui oli vaja ausaid vastuseid, siis just tema oli õige allikas. Tark rääkis harva, aga kui ta suu avas, kannatas kuulata ja meelde jätta. Autojuht Külm oli nagu kasuema. Ta kohe ei saanud niimoodi olla, et ta kursuslasi ei aidanud või neid ei söötnud hea ja paremaga. Ja mis kõige olulisem: tänu instruktorite tööle”
30. augustil 2025 lahkus igavikuteele Toompea malevkonna taasasutajaliige ja sõjaajaloolane Toe Nõmm.
Toe Nõmm sündis 23. septembril 1953. aastal Tartumaal Kavastu külas. Pärast Jõgeva Keskkooli lõpetamist (1972) jätkusid õpingud tollases Tartu Riiklikus Ülikoolis ajaloo erialal, mis lõppesid 1977. aastal diplomitöö „Pärnu kaubandus Prantsuse keisririigi sõdade perioodil“ kaitsmisega (juhendaja professor Helmut Piirimäe). Järgnevalt töötas ta ajalooõpetajana, kultuurimälestiste kaitse inspektorina Paide Koduloomuuseumis, õppis aastatel 1986–1990 Tallinnas Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi juures aspirantuuris ning töötas sealsamas aastatel 1990–1994 teadurina, valmistades ette kandidaaditööd 1940. aasta sügisel Eesti armee baasil moodustatud Punaarmee 22. territoriaalse laskurkorpuse ajaloost, mis kahjuks jäi lõpetamata.
1980. aastate lõpus, mil seoses uue ärkamisajaga sai hakata Eesti ajaloost tõepäraselt kirjutama, asutas Toe Nõmm koos mõttekaaslastega 1988. aastal Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi. Sel ajajärgul kirjutas ta aktiivselt Eesti ajalehtedes ja ajakirjades artikleid üldisemast Eesti sõjaajaloost ja relvastusest. Pärast Eesti taasiseseisvumist asus Nõmm 1994. aastal tööle Kaitseministeeriumi, kus ta alates 1996. aastast oli ametis ministeeriumi relvastusbüroo juhatajana. Ministeeriumis töötades taasasutas ta koos kolleegide ja mõttekaaslastega Eesti Akadeemilisest Sõjaajaloo Seltsist 1994. aastal Kaitseliidu Tallinna maleva Toompea malevkonna. Säilinud dokumentide järgi oli Toe Nõmme esimene ametikoht Kaitseliidus Toompea malevkonna 1. rühma pealiku asetäitja ja oma kaitseliitlase vande andis ta koos esimeste taastatud malevkonna liikmetega 23. juunil 1994 Kaitseväe kalmistul.
2001. aastal, mil taasloodi Eesti sõjamuuseum, oli Toe Nõmm muuseumi aastaraamatutes aktiivne kaasautor – tema sulest ilmusid mitmed põhjalikud teadusartiklid Eesti armee relvastuse ajaloost enne Teist maailmasõda, neist kõige põhjalikum „Eesti suurtükivägi 1918–1940: relvastus ja ülesehitus“ muuseumi 2004. aasta aastaraamatus. Lisaks oli Nõmm kaasautor 2020. aastal ilmunud Vabadussõja ajaloo uue üldkäsitluse juures, kus tema kirjutatud on peamiselt relvastust puudutavad osad. 2006. aastal autasustati Toe Nõmme Valgetähe V klassi teenetemärgiga.
Kahtlemata pakub Toe Nõmmest maha jäänud pärand Eesti sõjaajalookirjutuses veel pikaks ajaks avastamisrõõmu ja edasiuurimist tulevastele ajaloolastele, mälestus temast, kui ühest Toompea malevkonna taastamise algatajast, jääb igavesti tänase malevkonna liikmete mällu ja südamesse.
Foto: Delfi Meedia AS