Rünol 2021

Toompea malevkonna uuenenud isikkoosseisuga Maakaitsekompaniiks osales esimest korda õppusel RÜNOL 2021 ning vaatamata keerulisele Covid olukorrale oli osalejaid tublisti üle 70 võitleja.

Õppuse peamine eesmärk oli harjutada kontroll- ja läbilaske punkti rajamist maastikul ning lihvida erinevaid sõduri baasoskuseid nagu näiteks meditsiiniõpe ja erinevate relvasüsteemide tundmine.

Kokkuvõtteks võib öelda, et õppisime palju, saime teada, et alati ei pruugi teadmine raamatust minna kokku päriseluga ja seda, et teinekord saab nutikate lahendustega asja tehtud palju efektiivsemalt.

Pildigalerii õppusest: Rünol 2021

Videomeenutus õppusest:

Toompea malevkonna uueks pealikuks sai leitnant Mihkel Tikk

Toompea malevkonna pealik kapten Ilmar Raag andis 19. septembril õppuse RÜNOL lõputseremoonial Toompea malevkonna juhtimise üle Toompea malevkonna uuele pealikule leitnant Mihkel Tikkile.

Toompea malevkonna juhtimine oli auasi. Tegemist on ju unikaalse malevkonnaga, mis peab alati arvestama, et päris kriisi puhul ei lähe me lihtsalt Eestit kaitsma, vaid meie kaitseme Eesti tähtsaimaid sümboleid. Mihkel Tikk on Toompea malevkonnas olnud üle 20 aasta. Seepärast tunneb ta ühtemoodi hästi nii traditsioone, kui ka uuemaid arenguid. Kui küsida, miks ma julgesin soovitada Mihkel Tikki uueks pealikuks, siis argumente on kaks: 1) Mihkel tunneb hästi Kaitseväge. Ta on organiseerinud meie õppustele õhuväe kopteri, toonud Eestisse soomlasi ühisteks õppusteks, suhelnud vabalt liitlastega eFP-st jne. 2) Mihkel teab, et Kaitseliidus on võimalik teha asju veidi teistmoodi kui Kaitseväes. Tegelikult ongi Kaitseliit see koht, kus toimub innovatsioon. Kõige lõpuks on Mihkel ohvitserile kohaselt kindla sõnaga mees. Ma olen kindel, et Toompea on saanud endale väärika pealiku.

Kapten Ilmar Raag

Lisaks sõjaajaüksuste toetamisele arendas kpt Raag oma pealikuks olemise ajal edasi ka riigikaitse valdkondi, mille arendamine ongi eelkõige võimalik Kaitseliidus. Näidetena võib siin tuua tsiviilsektori toetamist ja kriisijuhtimist, mis oli väga vajalik COVID-19 pandeemia alguse ajal, kevadel 2020 ja ka laskespordi jõulist arendamist, mis lõppkokkuvõttes on ühe sõduri üks olulisemaid oskuseid. Kpt Raag andis üle hästi toimiva Toompea malevkonna!

Leitnant Mihkel Tikk

Korporatsioon Vironia aitab Toompea malevkonda öövaatlusseadmetega.

Vahetult enne Võidupüha sel aastal laekus Toompea kaitseliitlastele Lions Club-i kaudu rahaline toetus korporatsioon Vironialt, et varustada Toompea malevkonda öövaatlusseadmetega.

Pilt on illustratiivne. See lihtsalt osutab, mida on jalaväel võimalik teha öövaatlusseadmetega.

2019. aastal rajasid kaitseliitlased Kanadas Ülo Isberg ja Toomas Eichenbaum Torontos Toompea Malevkonna Abistamisfondi. Nende püüdlused leidsid sooja vastuvõttu ka korporatsioon Vironia Toronto koondises, kes algatas 2020. aastal eraldi kampaania rahakogumiseks. Lisaks Vironia Toronto liikmete annetustele liitusid selle kampaaniaga ka teised Põhja-Ameerika ja Eesti viroonlased.

Kaitseliidu Toompea malevkond leppis Korp! Vironiaga kokku, et toetust ei kasutata relvade ostuks. Relvad annab Kaitseliidule Eesti riik. Selle asemel tehakse panus öövaatlusseadmete soetamisse koostöös Lions Club Tallinna Vanalinnaga. Just taolised lisaseadmed võivad pakkuda sellist konkurentsieelist, mis parandab võitlejate reageerimise kiirust ja olukorrateadlikkust kaasaegsel lahinguväljal.

„Kaitseliit on Eesti üks salarelvadest,“ ütles Toompea malevkonna pealik, reservkapten Ilmar Raag. „Sõjalises konfliktis oleme me vastasele etteaimamatu asümmeetriline jõud, mis võib asuda iga nurga taga. Isegi kui vastane võiks vallutada mingi osa Eestist, ei saaks ta võitu nautida, sest iga kodanik võib samal ajal olla ka Kaitseliidu võitleja. Meie tugevuseks on ka Kaitseliidu osaline detsentraliseeritus. Just seepärast on meile tähtsad kõik meie partnerid, kellega me jagame samu väärtusi. Korporatsioon Vironia on kahtlemata üks nendest.”

Antud annetuse puhul tuleb selgituseks rääkida ka LC Tallinn Vanalinna rollist. Nad on juba aastaid olnud Toompea malevkonna partneriks, kelle vahendusel on saadud (mittetapvat) varustust. Kaitseliit toimib omamoodi kahesüsteemse organisatsioonina, mida ühendab eesti seaduste raamistik. Kui sõjalises juhtimises ja strateegiliste ülesannete seadmisel alluvad kõik Kaitseliidu malevkonnad Eesti riigile ja otsesemalt Kaitseväele, siis rahuajal elavad malevkonnad ka eraldiseisvate kodanikuühiskonna organisatsiooniga. See tähendab näiteks, et kaitseliitlaste liikmemaksudest moodustub malevkonna eelarve ja lisaks on malevkondadel oma demokraatlikult valitav juhatus. Just see kodanikuühiskonna faktor lubab malevkonnal teha horisontaalset koostööd teiste eesti organisatsioonide ja firmadega, kes on valmis toetama Kaitseliidu eesmärke. Kõiki rahadega tehinguid peab aga eraldi kontrollima revisjonikomisjon. On loogiline ja arusaadav, miks mitmed Kaitseväe üksused on paremini varustatud, kui Toompea malevkond. Just siin astubki mängu Kaitseliidu võime ka ise ennast teatud valdkondades varustada, sest Korp! Vironia ja LC Tallinna Vanalinn sisuliselt kingivad Toompea malevkonnale mõned öövaatlusseadmed, mille spetsifikatsioonid on ühiselt kinnitatud. Kõigi kolme lugupeetud organisatsiooni järelevalveorganid aga vaatavad, et Korp! Vironi kogutud raha oleks võimalikult efektiivselt ja otstarbekohaselt kasutatud.

Korp! Vironia Toronto koondise seeniori Markus Eichenbaumi sõnul tunnevad Kanada eestlased, kui erilised on nende suhted Eestiga. „Väliseestlastena oleme teadlikud ka sellest, kuidas Eestimaa vabadus vajab pidevat valvsust vaenlaste vastu, kes võivad üritada Balti riike õõnestada. Me loodame, et viroonlaste poolt kogutud annetus on toeks Kaitseliidu pühendunud rollile Eestimaa vabaduse kaitsmisel,” ütles Eichebaum.

Korp! Vironia on eestlaste vanim üliõpilaskorporatsioon, mis asutati Riias 1900. aastal. Vironia Toronto koondis loodi 1950. aastal.

Kohtunikuna õppusel Kevadtorm 21

Pildil on reservväelastest kohtunikud Kevadtormil21. Kõik ei kuulu Toompea malevkonda.

Toompea malevkonnast osales sel aastal 5 meest Kaitseväe suurõppusel Kevadtorm21. Me kõik olime kohtunikeks liitlaste eFP juures. See oli ennekõike väga hea õpikogemus, sest me nägime väga ligidalt ühteaegu nii briti kui prantsuse soomuskompaniide tööd ja samas ka seda, kuidas peamiselt ajateenijatest kergejalaväe üksused nendega võitlesid.

Mis on eFP?

eFP (enhanced Forward Presence) on üles ehitatud taktikalise grupi põhimõttel, mis tähendab, et see pataljoni mõõtu üksus sisaldab erineva funktsiooniga elemente jalaväest, pioneeride ja suurtüki tuletoetuseni. Lisaks liikusid liitlastega kaasa ka õhutoetuse tulejuhid. Sarnaselt on üles ehitatud ka Vene Föderatsiooni taktikalised grupid. Vene doktriin näeb ette võimalust, et moodustatakse ka kompanii tasemel eraldi taktikaline grupp, ning selle tee olid valinud ka prantslased, kes kutsusid oma „kompaniid“ – „relvaliikide vaheliseks taktikaliseks alagrupiks“ (SGTIA).

Meie liitlaste vastu sõdisid ajateenijad peamiselt Kuperjanovi ja Kalevi pataljonidest. Me nägime häid ja halbu sooritusi. Mõttekohti tekitas eelkõige need olukorrad, kui ajateenijad said ilmselgete juhtimisvigade tõttu „surma“.

Kuidas käib lahingute hindamine?

Kuidas neil õppustel üldse käib lahingute hindamine? See koosneb kahest osast. Ühest küljest on kohtunikel matemaatiliste mudelitega tabelid, mis ütlevad lahingute tõenäolise tulemuse. Näiteks kui mingi üksus ründab kolm korda väiksemat ja sarnase tulejõuga üksust, mis on aga ettevalmistatud kaitsepositsioonidel, siis võib lahingkaotuste mõttes olukord viiki jääda. Kaitsjal on alati tõenäoline eelis. Teisest küljest aga hinnatakse manöövrit ja terve mõistusega käitumist. Näiteks, kui terve jagu ründab ühteainsat kuulipildurit üle lageda välja otserünnakuga, siis ei aita seda jagu isegi kümnekordne ülekaal.

Kevadtorm21 tõestas taas kahte juba palju korratud tõsiasja. Esiteks, Eesti maastik võib meid aidata, kui me suudame seda ära kasutada ja teiseks, soomusväe manööver ja tulejõud on uskumatult kiire ja võimas. Kõige halvem, mida eesti kergejalaväe rühmaülem võib teha, on paigutada ennast kuhugi metsaservale ühes liinis positsioonidele ilma tõhusa tankitõrje relvata. Me nägime, kuidas tankid (Leclerc’id ja Challenger-2-d) ja jalaväe lahingmasinad (Warriorid, VBCI) võisid igal lagendikul võtta lahingukorda, nii et korraga sai tulistada mitu masinat, ning oma soojuskaameratega nägid nad meie jalaväelasi ka 2-3 km kaugusel võpsis liikumas. Väga kurvalt läks ühel jalaväe jaol, kes lootis tanki varitseda nii, et nad ronisid teeäärsesse metsavõssa paari meetri kaugusele võsa piirist. VIGA. Tanki soojuskaamera suudab näha 5-6 meetrit ka võsa sisse. Selle jao pihta avati kõigist pardarelvadest tuli ja kuna jaol endal oli vaid üks Carl Gustav, siis otse eest või isegi küljelt ei tee see tanki vastu tõenäoliselt mitte midagi. See jagu tuli maha kanda.

Ehk esimene tarkusetera üle kordamiseks. Varjuda, varjuda, varjuda!

Prantslaste jalaväe lahingmasin VBCI

Miks ei tohi teha staatilist kaitset?

Ühes teises kohas oli terve rühm metsa sees kaevanud endale maa sisse ilusad individuaalsed laskepesad.  Kõik risti metsateega, kust vastane pidi tulema. Vastane tuligi. Kuna prantslaste lahingmasinal asuvad relvad ja sensorid maast umbes 2-3 meetri kõrgusel, siis nähti sealt väga kiiresti eestlaste positsioonid. Prantsuse jalavägi jalastus ja hakkas väga kiiresti ahelikku võttes eesti positsioone ründama. Klassikalise matemaatika kohaselt läks prantsuse jaol halvasti, sest teda suutis korraga mõjutada vähemalt kaks eesti jagu headelt positsioonidelt, aga mängu tuli soomusväe manööver. Esimese lahingmasina järel jalastusid veel teine ja kolmas prantsuse jagu, mille järel kolm lahingumasinat võtsid otsekui tihedasse rongi ja sõitsid hooga eesti positsioonide küljele, ise samal ajal kõigist torudest tulistades. See oli HORROR. Kolm eesti Carl Gustavit olid nii paigutatud, et nad ei suutnud korraga ja koordineeritult mõjutada kõiki lahingmasinaid. Lisaks tuleb arvestada, et kui neis masinates jälgitakse korraga mitut ohusuunda ja kui masina ülem näeb 90 kraadi peasuunast eemalt järsku eesti TT paari välja hüppamas, on tal olemas nupp, et sihtmärk lukustada ja suunata pearelv automaatselt uuele ohule. Tank suudab niimoodi suvalisse suunda tulistada 6 sekundiga, lahingmasinad veelgi kiiremini. Antud lahing tähendas lõpuks seda, et kolm 25 mm automaatkahurit ja 7,62 mm kuulipildujat tulistasid kolm meetri kõrguselt eesti madalatesse laskepositsioonidesse külje pealt sisse. Sellel rühmal ei olnud mingit lootust.

Siit tuleb teine õppetund – jalaväe rühmale ei tohi anda ülesannet soomustatud vastast blokeerida ühel kindlal positsioonil, kui sel rühmal ei ole tõelist TT võimekust. (Javelin’id, Spike’id jne). Kogu kaitsetegevus peab olema ehitatud sügavusse, nii et alati on arvestatud erinevate varu- ja vahetuspositsioonidega, mida on võimalik vahetada varjatult. Iga mõte staatilisest kaitsest tähendab enesetappu kaasaegses lahingus.

Kui need oli negatiivsed näited, siis positiivsed näited algasid maastiku ärakasutamisest. Soomusüksused saavad üldiselt metsavahel liikuda ainult kolonnis. Ka selle õppuse ajal jäid paar uljast tanki mudasse kinni, kui nad otsustasid tee pealt kõrvale keerata. Eestis on ju palju suhteliselt soist ala. See tähendab automaatselt, et korraga saavad Sind näha ja mõjutada maksimaalselt 2 -3 masinat. Ehk umbes 1 vastase rühm.

Liikuv kaitse läbi varitsuste

Ideaalne kaitse algas sellega, et kaitsev rühm oli teele pannud umbes kilomeetri peale mitu varitsust, nii et varitsejad ise jäid alati teest umbes 50-100 meetri kaugusele võsa sisse. Laskesektoriteks olid kitsad koridorid, mis võimaldas hoida varjatust nurga alt. Kõik varitsused kontsentreerusid ühele masinale, mille pihta anti koondtuld. Kui kaks Carl Gustavit lasevad külje pealt jalaväe lahingmasinat kaks korda, siis võib ka matemaatiliselt seal mingi mõju olla. Seejärel kohe suits välja ja minema. 15 sekundit kokku. Kitsamal metsateel võib juba üks katkilastud masin osutuda oluliseks punniks kolonni edenemisel. Seejärel aeglustasid soomuskolonni edenemist miiniväljad. Jällegi oleks vale arvata, et eesti kergejalavägi suudaks neid pikalt ja efektiivselt katta. Aga kui iga miinivälja kohta, suudetakse seisma panna üks masin ja seejärel paari minuti jooksul häirida vastase jalaväge, seisab kogu kolonn jälle vähemalt tunni. Eesti poole kõige parem tulemus saadi siis, kui kõigepealt lasti soomuskompanii pioneerisoomuk koos demineerijatega „surnuks“. Veidi hiljem aga jõudis sama kompanii esimene ots looduslikus pudelikaelas miiniväljani. Prantsuse jalavägi puhastas miinivälja ümbruse, aga siis jäi rünnak ikkagi seisma. Jalaväelased ise ei olnud valmis miinivälja puhastama, aga demineerimise võimekust enam ei olnud. Loomulikult küsis see soomuskompanii ülevalt pataljoni tasandilt pioneeritoetust, aga tuli välja, et ka teisel rünnakusuunal olid kõik pioneerid juba hõivatud. Selle tulemusena jäi prantsuse tankikompanii kogu päevaks ühte kohta seisma. Isegi, kui neil oleks olnud veel lisapioneere, siis nende kohaletoomine oleks jälle võtnud väga oluliselt aega. Vene Föderatsiooni doktriin ütleb, et sellises olukorras on mõistlikum kohe proovida liikuda mingis teises suunas, et mitte kaotada rünnaku kiirust. Samas ei pruugi pataljoni ja isegi brigaadi rünnakukoridoris olla Eesti maastikul väga palju alternatiivseid teid…

Kolmas õppetund kordamiseks – soomusüksused on väga sõltuvad oma tagala ja toetuselementidest. Ei pea ilmtingimata esimese asjana tanki ära laskma. Tank jääb ise seisma, kui teda toetavad ja julgestavad üksused on otsa saanud.

Muidugi arvestavad soomusüksused sellega, et nad parema meelega metsateedele oma masinatega ei roni. Eesti maastik on aga siiski selliselt liigendatud, et meil on palju pudelikaelu, soiseid alasid, metsatukkasid, jõgesid, asustatud punkte jne, mis sunnivad soomusmasinaid koonduma teedele. Ja see ongi kaitseliitlaste kui kergejalaväe lahingutander. Jätkugu meie ülemustel ainult mõistust, et mitte tõmmata kaardile jäikasid piire, kus vastane peatatakse. Meie taktika aluseks peab olema vastase kulutamine. Lasta ta endast läbi ja mööda ja ikka teda kulutada nii, et ta meid võimalikult vähe näeks.

Neljas õppetund – Kaitseliidu ohvitserid peaksid regulaarselt käima õppustel koos eFP üksustega, et meeles pidada, milles ikkagi seisneb soomusüksustega sõdimise eripära. Toompeal me seda teeme.

TALVEL LASKMISE RAHVUSLIKUD ERIPÄRAD

ehk TALVEPÜSS 21

Laupäeval, 20. veebruaril toimus Toompea taktikalise laskmise võistlus Talvepüss 21. Võistleja pidi läbima 5 rada, millest kõik olid üpris erinevad. Mõned ka väga rasked.

TALVEPÜSS 21 absoluutvõitja on Janar Randväli. Vabaklassi oli võitlejaid vähe ja seetõttu ei peagi mainima järgnevaid, kellele relv andis teatud eelise. Standardis tuli esikohale Johannes Kundla, (üldarvestuse 3. koht.) kellele järgnes Enriko Sander ja Alan Uustal-Hok.

Janar Randväli mõtlik pilk ei reeda koheselt väga kiiret laskurit.

Isiklikud relvad ruulivad

Tulemused kõnelevad mõnest faktist. Kõigepealt, absoluutarvestuses võitsid need, kellel olid isiklikud relvad, mis olid laskjale maksimaalselt mugavaks tehtud. See on kui väike vihje kõikidele ülejäänutele. Tähtsamateks tuunimise elementideks olid kabad, kompensaatorid ja loomulikult optika. Vaba klassi võitja relval oli optiline sihik. Teisele kohale tuli punatäpp sihik. 300 m distantsil lasid need relvad peaaegu identse tulemuse…
Nagu kunagi kinnitas soome laskeguru Uronen, annab õige relv juurde umbes 20% Sinu tulemusest.

Standard divisioni eesotsas olid harjutajad.

Teiseks olid eesotsas need, kes regulaarselt harjutavad. (Mis on väga loogiline.)

Meil ei ole tihti võimalust lume sees taktikaliselt tegutseda ja samas ka täpselt lasta.

Kui lume sees roomata, siis optika kattub kergelt lumega ja ajakriitilises olukorras ei ole aega seda puhastada ettevaatlikult spetsiaalse lapiga. Klapid optikale on täiesti kindlalt kohustuslik element. Samas lumega kattub ka tavalise AK4 diopter sihik. Ehk, lumega taktikalist tegevust peab harjutama, et sellisteks ootamatusteks valmis olla.

Taktikaline laskmise eesmärk ei ole joosta ja hüpata, vaid eelkõige mõtlemine, kuidas lahendada olukordi.

Need, kes läksid adrenaliiniga kaasa, hakkasid mööda laskma. Laskja peab olema erakordselt rahulik inimene.Lõpuks on tahtis teha harjutusi, kus võitleja peaks mõtlema eelkõige olukorrale ja taktikalistele lahendustele, mitte laskmisele, sest see peaks olema niigi automaatne.

Võistluse üldjärjestuse 15 paremat.

  1. Janar Randväli (Vaba)
  2. Ilmar Raag (Vaba)
  3. Johannes Kundla (Standard)
  4. Raivo Tamm
  5. Enriko Sander
  6. Alan Uustal-Hok
  7. Andres Lehtmets
  8. Ivo Kivi
  9. Jevgeni Supin
  10. Kardo Merivald
  11. Argo Selin
  12. Lauri Luke
  13. Heigo Helmar
  14. Henri Hanson
  15. Kristjan Kalja