Foto: Tallinna maleva SOK-18
Tänavu märtsis läks käima Toompea malevkonna korraldatud SOK18, mille läbiviijaks oli lipnik Tarmo Kose. Kuigi lipnik Kose organiseeris SOKi esimest korda sai ta sellega hiilgavalt hakkama. Kursust alustas 35 osalejat, Tallinna maleva erinevatest malevkondadest.
Kursusel oli hea sooline ja vanuseline tasakaal, mis lubas katsetada erinevaid lähenemisi ja koormusastmeid. Juba esimesel õppe nädalavahetusel said kursuslased magada külmal betoonil ja mõistsid, et mõnikord on õues parem ööbida kui toas. Nagu Kaitseliidus ikka, olid osalejad väga erineva taustaga, nii ameti kui ka kogemuste poolest: osa neist olid kogemustega kaitseliitlased, kes olid juba jõudnud väljaõppes osaleda aga oli ka neid, kes pusisid rakmetega esimest korda. Mitu kursuslast on ameti poolest meedikud, mis on Kaitseliidu kompetentside vaates kindlasti tervitatav. See tegi nii mõnelgi korral harjutuste läbimise lihtsamaks, sest oli kõrval keegi, kes oskas kaine peaga mõelda ja koordineerida näiteks „mehitamata käe“ tamponeerimist.
Kursuslane Tarts meenutab algust: „Olin kursusel ea poolest kõige vanem ja esimesel kursusekaaslastega kohtumisel mõtlesin, et mida see vana mees siin nende noorte rambode keskel siis nüüd peale hakkab? Üsna kiiresti tegid aga noored rambod oma meeskonnavaimuliku käitumisega vana mehe olemise koduseks ja sedavõrd mugavakski, et hiljem ei häirinud mind enam ei külmetades veedetud magamata ööd ega hommikuks jäätunud saapad..“
Kursuse kiituseks tuleb öelda, et kuigi kursuslased olid erinevatest malevkondadest, tekkis meeskonnavaim, mis oli sama tugev nagu oleks me kõik juba vanad tuttavad. Näiteks käis osa kursuslasi ka kogunemiste väliselt kohtumas, airsofti harjutamas ja täiendavalt valmistumas lõpurännaku tarvis.
Neid, kelle vorm oli juba SOKi alguses nii hea, et võinuks otse lõpurännakule minna, polnud arvatagi eriti palju – kuigi mõni ilmselt oli. Kolm-neli nädalavahetust rakmete ja muu varustusega ringi liikumist tegi aga juba imesid ja kursandid said hakkama sooritustega, mis märtsis tundunuks ilmvõimatud.
Meie Instruktorid kui teejuhid.
Nii nagu Ivan Orav jagas mälestusi ja teadmisi, kuidas Pätsu ajal kasvasid kase otsas õunad, jäävad SOK18 lõpetanud meenutama instruktoreid, eeskätt Reedet, Soosaart, Tarka ja Vilit, kes oma kogemuse ja rahuliku meelega olid parimad teejuhid kursuslastele, kui läks mähkimiseks või kui oli vaja meelde tuletada, et pidevalt tuleb valvas olla. Alati võis juhtuda, et Reede hüppab põõsast välja ja karjub „valang, valang!”, et imiteerida ootamatut rünnakut. Vaenlane ei maga!
Kursuslane Tarts: „Mida instruktor ei õpeta, seda malevlane ei tea. Ma ei teadnudki, et ma suudan nii kiirelt liikuda. Kui instruktor Vili äratamise peale püsti karates jõuab põsk padjalt sekund hiljem näole järele, siis see on näitaja. Soosaar oli nagu kasuisa – kui miskit oli viltu seljas, sättis otseks, kui mõni lukk oli lahti, pani vaikselt kinni, kui oli vaja ausaid vastuseid, siis just tema oli õige allikas. Tark rääkis harva, aga kui ta suu avas, kannatas kuulata ja meelde jätta. Autojuht Külm oli nagu kasuema. Ta kohe ei saanud niimoodi olla, et ta kursuslasi ei aidanud või neid ei söötnud hea ja paremaga. Ja mis kõige olulisem: tänu instruktorite tööle”
