Tähelepanekud Ukrainast kapten Ilmar Raagilt

Eelmine postitus lõppes klassikalise küsimusega: „Mida teha?“ Paraku pean enne vastamist täiendama konventsionaalse sõja stsenaariumite kirjeldust osaga, mis puudutab konkreetselt Eestit. Illustratsioonid on aga seotud suurema vaatega.

II OSA KONVENTSIONAALSE SÕJA VARI

Niisiis, eelmises postituses sai selgeks, et Venemaa militaarne peaeesmärk sõja I faasis on hõivata positsioonid, mis takistavad NATO vägede juurde toomist ja varustamist.

Selle ülesande täitmiseks toimub rida tegevusi juba enne kineetilise sõja algust, mille ülesandeks laias laastus on lagundada ja aeglustada NATO otsuste vastuvõtmist nii Eestis kui kaugemal Brüsselis ja Washingtonis. Kutsume seda tulevase lahinguvälja kujundamiseks (shaping) ja räägime sellest pikemalt järgnevas hübriidsõja peatükis.

Samal ajal toimub Venemaal vajaliku grupeeringu lahingvalmiduse tõstmine ja tõenäoliselt ka rünnaku lähtejoone ligidale liikumine. Meenutame, kuidas Ukraina ümber seati väed valmis ligi aasta enne reaalset lahingutegevust. Ka Gruusia 2008. aasta puhul oli juba maikuuks Lääne luurele selge, et õppuse Kavkaz2008 varjus toimus tegelik ettevalmistus sõjaks. Läbi kogu 2010ndate aastate märkisid Lääne analüütikud, et venelased on palju harjutanud oma üksuste kiiret siirdamist pikkade distantside taha. Seetõttu ei pea vene grupeering asuma ainult Leningradi ja Pihkva oblastis, vaid järgnevate ešelonide mõttes võivad peajõud tulla ka kaugemalt.

Kui algab lahingutegevus, siis väga suure tõenäosusega kordub see, mida me nägime Ukrainas ja mida me oleme näinud ka näiteks USA sissetungis Iraaki – raketirünnakud. Ka sellel on moodne lühend – SODCIT (Strategic operations for the Destruction of Critically Important Targets). Eesti puhul tähendab see eelkõige kõikvõimalike radarite purustamist ja õhutõrje komplekside hävitamist. Sinna otsa võib vastavalt meeleoludele hävitada ka sidesüsteeme ja teadaolevaid kütusevarusid. Kirsina tordi peale, loomulikult lastakse ka peastaabi ja mõne laskemoona lao pihta, kui vene luure arvab, et sinna on veel midagi jäänud.

Soovitud esmane eesmärk on halvata NATO võimekus juhtida õhuvahendite tööd Eesti kohal ja alustada kohe Eestis ladustatud varude hävitamist.

Omaette teema on lennuväljad ja sügavamad sadamad, kuhu võrdse eduga võiksid sisse tulla nii vene kui NATO varustuslaevad. Võimalik, et venelased valivad kõikide nende taristuobjektide hävitamise, mis võiksid füüsiliselt vastu võtta Läänest tulevaid laevu ja lennukeid.

Probleem selle õpikust maha kirjutatud plaaniga seisneb täpsete rakettide vähesuses Venemaal. Hetkel näitab Ukraina, et venelastel on tarkasid rakette järel väga vähe ja nad valivad väga hoolikalt, kus neid kasutada. Niisamuti on näiteks uuemate Iskander rakettide tootmine hetkel aeglustatud mitmete komponentide defitsiidi tõttu. Sel puhul ei pea isegi rääkima muudest imerelvadest, mida peamiselt on näha olnud multifilmides. Igal juhul peab arvestama, et Venemaal on Zapadi raames harjutanud ka strateegiliste löökide andmist juba NATO sügavusse (Saksamaa, Inglismaa), mis veelgi vähendab tarkade rakettide hulka Eestis asuvate sihtmärkide vastu.

Eesti napi strateegilise sügavuse tõttu, võib eeldada, et üheaegselt esmaste raketirünnakutega, toimuvad vene erivägede sabotaažirünnakud koheselt kogu Eesti territooriumi ulatuses. Ka seda me nägime Ukrainas. Näiteks keskmaa õhutõrje ja HIMARS-ite leidmine ja hävitamine võiks olla ka vene erivägedele antav ülesanne.

Järgnevalt võiksime näha üheaegselt kahte tegevust. Maavägede edasiliikumist, ülesandega fikseerida ja purustada Eestis paiknevad NATO (eesti üksused) ja samal ajal maksimaalse kiirusega luua õhu ja laevatõrje positsioonid kusagil Lääne-Eestis. Eesti linnade kontrollimine pigem ei ole prioriteetsete ülesannete hulgas.

Nüüd võib siis tõesti esitada küsimuse: MIDA TEHA?

HEIDUTUSFAAS

Meie kaitsetegevus algab loomulikult heidutusfaasist, kus me peame VF-ile sisendama, et meie ründamise hind on liiga kõrge. Paraku ei piisaks sel puhul isegi kõikide eesti sõdurite muutmine Cyborgideks.

Tänases julgeoleku olukorras on esimesed kaks võlumõistet – piiriülene koostöö ja toimiv ennetus. Näiteks algab meie jaoks kõik küsimustest, kas Läti on valmis kanda VF pealöögi raskust või kas meie oleme valmis Soomega koos tegutsema Soome lahel. Kui Läti langeb, on meil juba mõõtmatult raskem, kuna siis paraneb tugevalt venelaste võimekus sulgeda Läänemere mere ja õhuteed.

Piiriülesed õppused

Teiste sõnadega on praeguses heidutusfaasis muutunud üha olulisemaks ühised plaanid ja ühised õppused naabritega. Konventsionaalses sõjas ei kaitse me ainult Eesti piire, vaid tegutseme koos naabritega vastavalt sellele, mida maastik meile võimaldab. (Õnneks ei kirjuta ma siin midagi üllatavat. Meie Kaitsevägi on sellest vajadusest juba mõnda aega tagasi aru saanud.)

Eelhoiatus

Sõjalise kaitse optimeerimise seisukohalt on loogiline, et kõik liitlaste võimalikud vahendid ei seisa jõude Eesti väikeste harjutusväljade kõrval. Me toome Eestisse liitlaste vahendeid vastavalt sellele, kuidas VF kogub oma sõjalisi ressursse meie naabrusesse. Sama loogika kehtib ka sõjaaja varude kohta. Ühest küljest on hea, kui meil on suured varud, aga teisest küljest ei tasu ladude näol ülesse ehitada liiga silmapaistvaid sihtmärke. Seega, meie kaitse orgaaniliseks osaks on plaan sellest, kuidas me varusid vajadusel juurde toome.

Taoline plaan töötab ainult hea eelhoiatuse olemasolul. Kõik saab alguse lihtsast logistika ülesandest. Ka venelastel kulub isegi äkkrünnakuks jaoks vajaliku pisikese väesalga valmispanekuks vähemalt nädala. Tõelise ründegrupeeringu ettevalmistamine aga minimaalselt paar kuud. Üldjuhul on see Läänele jälgitav lihtsalt tingimusel, et me ikka tõepoolest tahame teada, mida meie naaber parajasti teeb

Niisiis kaks punkti:

1) Pigem investeerime rohkem luuresse, et võimalikult vara alustada oma jõudude juurde vedu enne, kui päris sõjaks läheb.

2) Pigem reageerida üle, kui alla. Ukraina oli taas üks näide sellest, kuidas eelhoiatus oli olemas, kuid arusaamatutel põhjustel jäädi lahingvalmiduse tõstmisega hiljaks. Mina olen käinud nüüd kolmes sõjakoldes ja kõikjal on kordunud sama muster – psühholoogilises plaanis on sõda alanud alati ootamatult. Isegi kui kõik ohumärgid on olemas, on ikkagi eelistatud kuni viimase hetkeni de-eskaleerida marutõves koera.

Kui eelhoiatuse ja piiriülese koostööga on asjad joonel, siis võib tegeleda traditsioonilisemate küsimustega – näiteks, kuidas me maandame esmasest SODCIT rünnakust tulevat riski: kuidas kaitseme oma kõrgtehnoloogilisi relvasüsteeme, mis kujutavad meie konkurentsieeliseid jne. Vägisi tahaks otsustada, et raketitõrje on prioriteet, aga samas on siin ka variandid võimalikud.

Tähtsuse järjekorras jõuame nüüd nende teemadeni, mille üle peamiselt vaieldakse ehk kuidas meie maavägi peab esimesele löögile vastu. Mina sellesse teemasse pikemalt ei lasku, sest usun, et Eesti maastik pakub meie manööverüksustele piisavalt võimalusi, et piiratud aja jooksul täiesti edukalt pidada viivitus ja kaitselahinguid ka endast 3-4 korda suurema vastase vastu. Selles vallas oleme viimase kümne aastaga teinud VÄGA suure sammu edasi. Aga…

Oluline on siiski meeles pidada, et kogu Eesti kaitse ei sõltu ainult meie 1 ja 2 brigaadi vaprusest.

Laia riigikaitse vaates on kõige olulisem valmisolek jätkata vastupanu isegi siis, kui Eesti on okupeeritud. Kasvõi vägivallatult, kuid igal juhul võiduni.

HINNANG KONVENTSIONAALSE SÕJA STSENAARIUMILE

Võtame jutu kokku. Lähima 5-6 aasta jooksul on Venemaal teoreetiliselt ressursse, et uute meestega täita vanu masinaid, kuid praktikas kujuneb vene väe kiire taasloome keeruliseks. Seda raskendavad sanktsioonid ja mahendab võimalik areng Hiina ja Venemaa jätkuval lähenemisel. Ma ei taha mürki võtta, aga ma peaksin lähitulevikus (5-6 aastat) NATO ja Venemaa täismahulist konventsionaalset sõda balti alal pigem vähetõenäoliseks eelkõige vene ressursside nappuse tõttu.

Samas on tõenäoline, et jätkub Venemaa poliitiline tahe kahjustada kollektiivset Läänt. Seega, võrdselt konventsionaalse sõja ohu kahanemisega, tõusevad hübriidohtude teemad.

III osa – HÜBRIIDSÕJA OHT

Hübriidsõja puhul me räägime tinglikult Ungari/Donalt Trumpi ja Ukraina 2013-2022 stsenaariumist.

(jätkub)

Tähelepanekud Ukrainast kapten Ilmar Raagilt

Jõudes Ukrainast tagasi Varssavi lennujaama on aeg Eesti uudiseid lugeda ja….jeerum. Avalikkuse ees on avaldusi, mida ma iial enam ei uskunud kuulvat. Seepärast kirjutan pikemalt.

Ees on kolm peatükki julgeoleku teemadel

1. Konventsionaalse sõja vari

2. Hübriidsõja oht

3. Mitteeksistentsiaalsed, kuid väga tõsised julgeolekuriskid (terrorism, rahutused jne)

I OSA – KONVENTSIONAALSE SÕJA VARI

SISSEJUHATUSEKS

Lihtsad küsimused ja lihtsad vastused. Repetitio est mater studiorum.

KAS EESTI SAAKS PROVOTSEERIDA SÕDA VENEMAAGA?

Ei saa, sest sõjalises mõttes ei ole Venemaa jaoks Eestit olemas. Jah, poliitilises vaates oleme, aga sõjaline vaade kasutab kaugelt teistsuguseid kategooriaid. Kui vene poliitikas me räägime kaasmaalaste kaitsest, impeeriumi ülevusest või kurikavalast läänest, siis sõjalises mõttes on teemad hoopis aeg, ruum ja ressursid.

Ühest küljest see rahustab, sest Kaja Kallas võiks homme Putinit pressikonverentsil saata samasse kohta, kuhu saadeti kuulus vene laev või me võiksime isegi kõik oma 18 või 36 suurtükki viia piirile, kus teisel pool oli enne Ukraina sõja algust vähemalt 72 võrreldavat suurtükki vastas, aga rohkemat kui Lavrovi näpuga vibutamine, me sellega ära ei teeni. Teisest küljest tähendab sama võrrand, et niipea, kui algab NATO-Venemaa konventsionaalne sõda isegi Eestist väga-väga kaugel (näiteks Arktikas), siseneb vene armee Eesti territooriumile sõltumata sellest, mis viisil me Kremli suunas koogutame.

Ehk veelkord, kui me just ei kavatse ise rünnata, siis ei sõltu konventsionaalne sõda Eestist. Elades piiririigis, on meie ainus võimalus sõja ärahoidmiseks, selleks valmistumine.

KAS UKRAINALE RELVI ANDES JÄI EESTI KAITSETA?

Kahtlemata seisneb järgmise 4-8 aasta peamine Eesti eksistentsiaalne küsimus konventsionaalse sõja võimalikkuses. Oht selleks on suurem, kui kunagi varem pärast 1945. aastat.

Kuid siingi on omad nüansid. Kõigepealt on vähetõenäoline, et sõda Eestis algaks lähima 2 aasta jooksul, kuna Eesti vahetus naabruses Luugal ja Pihkvas paiknenud VF 6. armee ja 76 dessantdiviisi üksused on kandnud Ukrainas väga suuri kaotusi. Sisuliselt on tekkinud esimest korda viimase 30. aasta jooksul olukord, kus VF-il ei ole vahetult Eesti piirist 300 km raadiuses ühtegi üksust, kes suudaks edukalt rünnata Eestit ja Lätit. Väga raske on hinnata, kui palju läheks Venemaal aega, et taastada mingigi tõsiseltvõetav sõjaline jõud Eesti piiride läheduses. Spekuleeritud on 3-5 aastaga. Sõja jätkudes Ukrainas võib see aeg olla isegi pikem.

Igal juhul saame siit vastuse küsimusele, kas Eesti on praegu kaitsetu pärast hulga haubitsate äraandmist Ukrainale…? Ei ole, sest haubitsate hulk Ukraina teenistuses on sundinud ka VF-i rohkem oma haubitsaid sinna viima. Ja esmase informatsiooni kohaselt samad vene haubitsad enam Eesti piirile tagasi ei jõua.

Laiemas plaanis ei tohi aga esmastele optimistlikele järeldustele jääda puhkama. Nagu osutavad pea kõik tunnustatud luureasutuste hiljutised avalikud raportid, ei ole näha märke VF poliitiliste ambitsioonide muutusest. Järelikult paari aasta möödudes võime me olla tagasi lähtejoonel revanši ihkava Venemaaga, kes käsitleb oma vastasena kogu kollektiivset Läänt.

Lõpuks tuleb arvestada ka eksimise võimalikkuse argumenti.

Ratsionaalselt mõeldes on väga vähe tõenäoline, et Venemaa jõuab lähitulevikus taastada oma sõjalist võimekust tasemele, et ta võiks planeerida veelgi raskemat sõda kui praegune. Kõik oleks hästi, kui Ukraina sõda ei osutaks, et praegune Venemaa võib eksida oma arvestustes ja alustada sõda ka ebaratsionaalsetelt eeldustelt. Sellise eksimuse võimalusega arvestamine peab olema meie kaitsepoliitika kujundamise lähtealus.

JÄRGNEVALT PIKEM SELETUS SAMADELE PUNKTIDELE

MAASTIKU ANALÜÜS EHK KUIDAS VENEMAA NÄEB SÕJATEATRIT OMA LOODESERVAS?

Kujutame ette, et Vene kindralstaabis tulevad mehed kokku, vaatavad kaarti ja püüavad mõelda, kuidas saab kurikaval Lääs rünnata Venemaad. Kummalisel kombel on vähemalt Napoleoni aegadest saadik toiminud sama muster. Lääne ja Venemaa sõdades on Lääne armeed alati liikunud muuhulgas üle Leedu, Läti ja veidi vähemal määral Eesti, et rünnata Venemaa loodeosa ja eriti Peterburgi. Nii oli I maailmasõjas, kus Keiserlik Saksamaa pidas vajalikuks okupeerida tulevaste Balti riikide ala ja sisuliselt samu teid kasutati ka II maailmasõja ajal. Miks? Sest geograafia tingib armeede käitumist ja nii jõuavad mehed vene kindralstaabis järeldusele, et ükskõik milline vastane kasutab Venemaa ründamiseks ka Balti riikide territooriumi. Balti riigid moodustavad maastiku mõttes esimese võtmeala, mille kontrollimine võib võimaldada või keelata Loode-Venemaa ründamist.

Sellises analüüsis ei usu Kreml juba eos, et Balti riigid suudaksid säilitada Läänest tuleva agressori ees isegi teoreetilist neutraalsust. Niisamuti on vene militaarse mõtlemise osaks arusaamine, et sõda tuleb võimalusel kohe viia vastase territooriumile. Seega eeldab Loode-Venemaa kaitse, et Venemaa suudab sõja korral ise koheselt kontrollida Balti riikide territooriumi ja ei laseks sinna tekkida ründevõimekusega NATO sillapead.

MIDA SEE EESTI JAOKS TÄHENDAB?

Me mäletame, millega lõppes Eesti katse mängida neutraalsusega II maailmasõja eel. Me peame igal juhul valima poole, et olla tugevamad vähemalt heidutusfaasis.

KONVENTSIONAALSE SÕJA KULGEMINE

Vaatame siinkohal edasi, millistest teoreetilistest eeldustest lähtuvad kõige tõenäolisemad vene rünnakuplaanid.

Milline on VF teoreetilise rünnaku peamine ülesanne?

Nn „Balti sillapea“ kontrollimisel on vene peamine jõupingutus suunatud Balti ala isoleerimisele muust maailmast. Eelkõige tähendab see Lääne abijõududele varustusteede sulgemist. Moodsas keeles on sel ka tore nimi – A2/AD Anti-Access/Area Denial. Loogika on väga lihtne. Balti ala kaitsmise kõige keerulisem küsimus on lahingutegevuse jätkusuutlikkus. Ukraina on suutnud nii pikalt sõdida ainult seetõttu, et tema peamised varustusteed Läänega on vabad.

Balti riikide puhul on kolm teoreetilist varustusteed – maismaad mööda üle Suwalki koridori, merd mööda üle Läänemere ja lennukitega mööda õhku. Maismaa puhul üritab VF üpris etteaimatavalt sulgeda Suwalki koridori ja luua Kaliningradiga otsekoridori. Mere ja õhuteede sulgemiseks on aga vaja üpris laialt liikuda Läänemere kallastele. Mitte ilmaaegu ei leia me sõjaajaloost Saaremaal Sõrve sääres võimsad 305 mm suurtüki patareid, mis oluliselt piirasid sissesõitu Riia lahte ja Hiiumaal Tahkunas 180 mm suurtükke. Sama eesmärki täitsid ka vene dessandid Bornholmi saarele või baas Soomes Hanko poolsaarel. Täna ei ole meil mingit alust eeldada, et kaasaegne sõjaline loogika oleks tühistanud Balti sillapea isoleerimise ülesande.

Kogu eelnev arutlus tugineb Venemaa jaoks eeldusel, et Lääne riigid otsustavad astuda sõjalisse konflikti Venemaaga. Kas see ka päriselt nii on, seda ei tea keegi ette, aga kui Sa teed sõjalist plaani, siis pead alati arvestama ka kõige ohtlikuma stsenaariumiga. Kui me püüaksime ette kujutada, et Venemaa otsustaks millegipärast sõdida ainult Eestiga, siis selline plaan ei anna talle mingit garantiid, et Eesti naaberriigid ei tõsta koheselt oma lahingvalmidust ja ei hakka varusid Läänest juurde tooma. Ja just seda on läbi ajaloo Vene lahingplaanid tahtnud vältida. Kuid eelkõige peab Venemaa arvestama võimalusega, et Eesti naabrid võivad sellesse sõtta ka sekkuda. Seega kogu sõjateatri seisukohast oleks ainult Eestiga sõdimine täielik absurd.

Toome veel ainult ühe näite. Kui Soome astub NATO-sse, siis kujutab see Venemaale olulist ohtu, et tema liikumisvabadust hakatakse piirama Soome lahel. Selle vältimiseks peab Venemaa olema valmis sõjaliselt mõjutama Soome lahel nii põhja kui lõunakallast. Ehk korraga nii Eestit kui Soomet. Jällegi, ainult Eesti ründamine ei lahendaks kuidagi Soome lahe liikumisvabaduse probleemi.

KOKKUVÕTE MAASTIKUANALÜÜSIST

Kui Venemaa peaks mingi eksituse ja rumaluse tõttu tõesti astuma otsesesse konflikti NATO-ga, siis puudutaks alustatud operatsioon korraga kõiki kolme Balti riiki ja Soomet. Pealöök läheks üle Suwalki Kaliningradi suunale. Teine olulisem löögisuund oleks kõige tõenäolisemalt Riia, mis lõikaks balti ala pooleks.

Kogu vene operatsiooni I faasi ülesanne oleks hõivata positsioonid, mis võimaldaksid VF vägedel tõrjuda edukalt NATO vasturünnakut. Eesti ja Läti vaates tähendab see eelkõige Lääne õhu ja mereteede blokeerimist. Tallinna vallutamine on kogu selles operatsioonis täiesti teisejärguline. Seevastu Soome lahe liikumisvabadus on üks vene operatsioonide nõrk koht, mida nad peavad paratamatult kompenseerima maismaa operatsioonidega.

Ajaloos me juba leiame sarnase loogikaga episoodi. Kui 1944. aastal teostasid nõukogude väed eduka rünnaku Tartu vastu ja liikusid sealt edasi otse Läänemere peale, siis sakslased ei kavandanud kangelaslikku Tallinna kaitsmist. Neile oli selge, et kui nõukogude väed kindlustavad ennast Riia juures, siis satub kogu saksa grupeering Eestis kotti.

Sõja II faas on kaitsetegevus NATO vasturünnakute vastu. Kui Venemaal õnnestub mitte lubada Läänel varustada „Balti sillapeale“ jäänud üksusi näiteks kahe nädala jooksul, siis tekib neil ka realistlik lootus, et Balti riikides allesjäänud väed on verest, kütusest ja laskemoonast tühjaks jooksnud.

Sõja III faas on Venemaa jaoks kõige riskantsem, sest selle käigus peab ta veenma NATO-t loobuma „Balti sillapea“ tagasivõtmisest.

Stopp. Hea lugeja, nüüd oleme jõudnud olukorrani, kus tuleb rääkida teisest suurimast tegurist geograafia kõrval. Selleks on Lääne otsustavus minna lõpuni. Vaadates praegu NATO tegevust Ukraina toetamisel, on Venemaal väga vähe realistlikke aluseid uskuda, et ainuüksi tuumarelvaga ähvardamine sunniks NATO-t peatuma. Aga teisest küljest ei tea keegi, kuidas maailm hakkaks toimima, kui Venemaa siiski kasutab tuumarelva mõne NATO suurema grupeeringu vastu Poolas.

Meie jaoks on peamiseks indikaatoriks NATO ühtsus või selle lagunemine. Niipea, kui Venemaa võib uskuda, et NATO ei ole enam ühtne, peavad ka meil kõik punased tulukesed põlema süttima. Ja siis on lood halvad, sest meie iseseisev kaitsevõime võib ju olla mäekõrgune, aga kui me ei saa end püsivalt varustada kütuse ja laskemoonaga, siis ei aita meid ükski tankipataljon või õhutõrje.

MIDA TEHA?

Vastus sisaldab ühest küljest poliitikaid konventsionaalse sõja vältimise suunal ja teisest küljest Venemaa alternatiivseid tegevusi väljaspool konventsionaalset sõda.

(Ma olen siin Varssavi lennujaamas seda teksti juba päris pikalt kirjutanud. Kindlasti liiga pikalt sotsiaalmeedia jaoks. Aga kui te tahate edasi lugeda, siis pane LIKE. Kui me oleme kogunud 200 like’i siis ma tean, et see teema pakub teile huvi ja kirjutan edasi.)

“Maakaitsest päriselt” Rene Toomse 28. veebruaril kell 18.00 Tallinna Ülikoolis

Toompea malevkonna loengusarja TOOMPEA AKADEEMIA Vabariigi aastapäevale pühendatud eriloeng toimub teisipäeval 28. veebruaril kell 18.00.

Loengu teemaks “Maakaitsest päriselt”

Lektoriks on Kaitseliidu Kooli ülem ning “Maakaitse käsiraamatu” ja “Patrullija taskuraamatu” koostaja major Rene Toomse.

Loengus käsitletakse maakaitse definitsioone ja selle vastuolusid. Maakaitse tegelikku ulatust ja haaret. Kuidas maakaitse päriselt võib või võiks toimida. Mõttearendus, kuidas maakaitse üksustest ja võimest saada kriisi ning sõja korral kõige rohkem kasu ja mis võib juhtuma hakata ka kõige eeskujulikumatele plaanidele vaatamata.

Loengust lähemalt: