Toompea „tankilausujad“ käisid Tapal kahureid proovimas.

autor ltn Kaido Mägi

Meie TT rühmal õnnestus osaleda A-LaKo lahinglaskmistel 20.10 kuni 22.10., kaasas 2 kahurit ja peaaegu 3 relvameeskonna jagu võitlejaid. Ootused keris kõrgele teadmine, et laskemoona on seekord piisavalt ja lastakse lausa reaalse sihtmärgi pihta, milleks oli Plangu baasist kohale veetud BTR-i  kere.

Laskmistel said kõik TT rühma mehed läbi proovida nii sihturi, laaduri, kui ka meeskonna ülema rollid. Kuna osad mehed lasid 90 mm kahurist esimest korda ja paar meest olid üldse oma elu esimesel Kaitseliidu õppusel, oli algus väga konarlik ja kahuri laskekorda seadmine nõudis lubamatult kaua aega. Ilmselt said kõik aru, et kiirus kasvab ainult siis, kui kõiki vajalikke liigutusi pidevalt drillida.

Kuna üks kahur oli vahetult enne lahinglaskmisi konserveerimismäärdest puhastatud, polnud täit veendumust, kas relv on täiesti töökorras. Õnneks polnud kartustel alust ja mõlemad kaasavõetud relvad töötasid laitmatult ning olid peale kalibreerimist äärmiselt täpsed, sest peaaegu kõik võitlejad tabasid eksimatult paar meetrit laia ja sama kõrget metallplaati 900 m distantsilt.  BTR oli pandud laskepositsioonidest umbes 400 m kaugusele, mistõttu olid tabamused ja nende mõju väga hästi näha ja eks see pakkus kindlasti meeskondadele lisaemotsiooni. Lasta said kõik piisavalt, kuid kõikide kurvastuseks nurjusid öised laskmised, kuna polügoonile laskus udu ja sihtmärke polnud enam lihtsalt näha. Mõningast hämmeldust tekitas ka miinipildurite uus valgustusmiinide partii, mille valgustusvõime oli äärmiselt kehv ja oluliselt erinev eelmistel lahinglaskmistel nähtust.

Pühapäeva veetsid „tankilausujad“ lasketiirus oma individuaalrelvadega erinevaid laskeharjutusi sooritades. Laskmine täisvarustuses tekitas esialgu suuri probleeme, kuna TT rühm sai endale vahetult enne seda nädalavahetust Norra kuulivestid, mis olid kõigile harjumatud ja kippusid segama õige laskeasendi leidmist. Kuna aega nende harjutuste sooritamiseks oli piisavalt, siis hakkas pärast asi sujuma, küll aga on meestel kodus peamurdmist oma rakmete sättimisel, et salvesid oleks võimalik ka kiiresti kätte saada. Kuna mitmed harjutused tehti salvevahetustega, tulid need vead kohe välja.

Kokkuvõtteks võib seda üritust TT rühma jaoks kordaläinuks pidada, kuigi mõned asjad ei sujunud ootuspäraselt. Hämmeldust meie võitlejate jaoks tekitas näiteks ka see, et A-LaKol sisuliselt puudub tagalarühm väliköögiga ja piirdutakse kuivtoiduga, mis meie kompanii meestele üsna harjumatu, kui ollakse adminlaagris.

Mõningaid järeldusi veel sellest õppusest:

  1. Kuna oli planeeritud lasta nii miinipildujatest, kui ka tankitõrjekahuritest, siis olid ohualad väga suured ja sellest tulenevalt tõkestuspostid väga kaugel. Postide vahetus võttis minimaalselt 1,5 tundi, mistõttu läks palju valget aega kaduma. Et A-LaKo osalusprotsent oli väga kehv (jalaväelasi oli kohal ainult 30), siis tekkis probleem postide mehitamisega. Õppetunniks see, et tõkestuspostide mehitamiseks on vaja leida abijõude ja postide vahetusi tuleb teha  laskmiste ajal minimaalselt või üldse mitte.
  2. Kohapeal tuleks kasutada maksimaalselt kõiki võimalusi (granaadiheite ala, 600 m tiir, 300 m tiir) erinevate harjutuste läbiviimiseks.
  3. Öiste laskmiste õnnestumiseks on vaja teha spetsiifilisi ettevalmistusi, eriti sellisel aastaajal.(kvaliteetsed valguspulgad sihtmärkide märgistamisel, valgustusraketid lisaks miinipildujate poolt lastavatele jne.)
  4. Jutud, et 90 mm tankitõrje kahur on sisuliselt vanaraud, ei vasta tõele. Veendusime, et peale tänapäevase lahingtanki, saab see relv jagu igasugusest soomukist kerge vaevaga ja on sealjuures väga täpne relv. Miinuseks muidugi väike mobiilsus.