Tallinna Mustpeade vennaskond annetas Toompea lahingkompaniile lipu

Autor: Ilmar Raag

Tallinna Mustpeade vennaskond annetas Toompea lahingkompaniile lipu

Pühapäeval, 14. mail valitses Kaitseliidu Tallinna maleva tagalaalal Plangu tänaval ideaalne ilm Kevadtormile minekuks. Tõesti, mida paremat võiks teha ühel kevadisel pühapäeval, kui päike on lõpuks ometi paistma hakanud? Kui Kaitseliidu ülem, kindralmajor Meelis Kiili jalutasid koos Tallinna malevapealiku Toomas Väliga sehkendavate ja lebotavate kaitseliitlaste vahel, pidid nad tõdema, et eemalt vaadates ei ole võimalik enam vahet teha professionaalse kaitseväelase ja kaitseliitlase vahel. Varustust näib nüüd kõigile jaguvat viisil, et mõne mehe suurimaks probleemiks on see, et tal ei ole enam lahingvestil ruumi veel ühe lisatasku kinnitamiseks.

Kui mõned ülemused välja arvata, kes on alati närvilised, siis suhtusid kompaniid õppusele minekusse loominguliselt. Akadeemilises malevkonnas otsustati võitlejate koheseks motivatsiooni tõstmiseks proovida vorsti grillimist. Toompea malevkond otsustas aga just sel päeval võtta vastu lipu nende kergejalaväekompaniile.

Lahinguüksuse lipp on Kaitseliidus veel suhteliselt uus nähtus. Toompea malevkond sai selle lipu seetõttu, et Tallinna Mustpeade vennaskond otsustas selle annetada tulevase pikema koostöö lootuses. Taoline partnerlus on samuti suhteliselt erakordne Eesti Kaitseliidus. Aga mitte üllatav. Nagu Jussi Pärnpuu, Mustpeade Vennaskonnast oma kõnes mainis, kohustab Tallinna rae poolt Mustpeade Vennaskonnale 1407 aastal annetatud põhikiri Tallinna ka kaitsma. See põhikiri ei ole viimase 600 aasta jooksul kehtetuks muutunud. Omal ajal tähendas see kohustust, et Mustpeade vennad pidid ise hobusel välja tulema. Tallinnas on isegi Marta tänaval mälestusmärk Liivi sõja ajal Tallinna kaitsnud ja hukkunud kaupmehele Blasius Hochgrew-ile. Toompea malevkond on mustpeadele neile sobilik partner just oma ajaloolise ja sümboolse tausta tõttu. Ajalooliselt pidi ju Toompea malevkond eelkõige kaitsma Toompead ja laiendusena Tallinna kesklinna.

Lipu üleandmise tseremoonia oli vägagi konkreetne. Toompea kaitseliitlane, kolonel Nõmmik õnnistas lipu, mille järel löödi naelad lippu. Pikki kõnesid ei peetud, aga lipp oli tõepoolest ilus. Mitte nii suur, kui malevkonna lipp või pataljonide lipud, vaid justnimel selline, mis muistsel ajal oleks võinud ka lahingusse minna. Kompaniiülem kapten Jaanus Peet tähendas kohe pärast tseremooniat väiksemas ringis, et lipu vastuvõtmine tähendab, et kui lipp ära varastatakse või ära võetakse, siis tuleb kogu kompanii laiali saata.

Toompea loeb selle kompanii sünnipäevaks 5. maid 2015. aastal, mil sealtsamast Plangust sõideti sellises koosseisus õppusele SIIL. Tookord oli tegemist esimese katsega ennast välja pakkuda tõsise võitlusvõimelise kompaniina, sest eelnevalt oldi peamiselt väljas oldud rühmasuuruste üksustega. Kui suudeti ka midagi suuremat välja panna, siis ei olnud need üksused kuigipalju kokku harjutanud. Nüüd on aga pilt väga oluliselt muutunud. Viimase poole aasta jooksul on toimunud üks reservõppekogunemine, eraldi õppused ja atesteerimised. Kevadtorm on selle tsükli lõpetuseks justkui lõpueksam. Jaanus Peet arvas, et „:“Ma arvan, et Toompea kompanii ei ole enam lihtsalt punt rõõmsaid ja entusiastlikke kodanikke, vaid tõeliselt kokkuharjutanud kergejalaväekompanii. Ja selle märgiks tahame alustada ka oma üksuse traditsioonidega. Lipu omamine on üks neist.“ Lisaks tasub tähele panna, et kui kõrgemal poliitilisel tasemel oli samal nädalal arutatud, kas Soome tuleks Eestile sõja puhul appi, siis Toompea ridades seisid tegelikult juba täna mõned soome vabatahtlikud.

Tund aega hiljem sõitis Toompea kergejalaväe kompanii väravast välja Kevadtormile. Päike paistis ikka veel.